Vihmaveerennid vettpidavaks

Hannu Kaskinen
Tellismaja tagaküljele on paigaldatud üheksa meetri pikkune ümar räästarenn. Renni kandurid on renni välisküljel, mis hõlbustab renni puhastamist. | Jyrki Lukkonen

Vihmaveerennide ja -torude hooldamata jätmisel tekivad varem või hiljem hoonel niiskuskahjustused.

Uus ümara ristlõikega vihmaveerenn, mis on väliste kanduritega kinnitatud, on hea lahendus siis, kui vana renn on korrodeerunud. Renn peab vastu aastakümneid, kui seda korrapäraselt hooldada.

 

Ümara ristlõikega vihmaveerennis vesi voolab

 

Ehitustehnika asjatundjad on arvamusel, et ristlõikelt ümaras rennis voolab vesi paremini kui kandilise ristlõikega rennis. Terasrenn peab olema mõlemalt poolt kaitstud pinnaga. On olnud aegu, kui vihmaveerennide sisekülg, kus vesi voolab, oli korrosioonikaitseliselt töötlemata.
Vihmaveerenn tuleb katusekatte suhtes õigesti paigaldada; nii, et jää ja lumi sulades libiseksid üle renniääre, aga vihmavesi jookseks renni. Rennid peab paigaldama ka piisava kaldega, et vesi neisse seisma ei jääks.
Vihmaveerennide üle otsustamine on maitseasi – kellele meeldivad metallist rennid, kellele plastist. Hoonetele sobivad ehk paremini terasrennid, aga väiksematele õuehitistele ja näiteks terrassikatuse räästa jaoks ka plastrennid.

Metallist sadevetesüsteemide puhul võib  eristada terasplekki, roostevaba terasplekki, vaskplekki ja alumiiniumplekki.
Vihmaveerennide puhul ei ole erinevate materjalide kokkusobitamine hea. Muinsuskaitselise väärtusega hoonete vasksed vihmaveesüsteemid on saanud korrosiooniplekke, kui nendega on ühendatud terasest osi.

Vihmaveerennide ja vihmaveetorude uuendamisel tuleb arvesse võtta vastava hoone arhitektuuri ja muinsuskaitselist väärtust.  Vähemasti muinsuskaitsealuste hoonete puhul peab kasutama vastava ajastu stiilis algupäraseid matkivaid vihmaveerenne ja -torusid.

 

Hooldus pikendab rennide eluiga

 

Vihmaveerenne peab korrapäraselt puhastama. Kui tihti peaks puhastama, see sõltub sellest, milline on maja ümbrus ehk sellest, kuipalju rennidesse koguneb näiteks puude lehti. Kui renni kandurid on rennist väljaspool, siis on puhastamine hõlpsam. Madala maja puhul saab teleskoopvarrega rennipuhastusharjaga rennid  puhastatud ka maapinnalt.

Kui metallist vihmaveerenne ei puhastata, hakkavad need roostetama. On nähtud selliseidki vihmaveerenne, milles on taimed hakanud kasvama.
Vihmaveesüsteeme ei ole tarvidust täies mahus välja vahetada, aga rennid ja vihmaveetorud peavad omavahel siiski ka väljanägemise poolest sobima.

 

Vihmaveerenn mõjutab ka maapinnal olevat

 

Vihmaveesüsteem on tervik. Rennide ja torude korrasolekule lisaks peab olema tagatud ka veevoolu õige juhtimine maapinnal. Suure vihmasaju ajal võib ühest vihmaveetorust alla voolata isegi sadu liitreid vett. Kahetsusväärselt tihti on vihmaveetorust väljuv vesi juhitud seina äärde või lausa vastu soklit.

Vihmaveetorust väljavoolav vesi tuleb juhtida toru otsast maja seina suhtes risti eemale. Õigeim oleks kasutada spetsiaalset vihmavee äravoolusüsteemi, milles näiteks betoonist äravoolurennidega saab vihmavee toru otsast juhtida hoonest kasvõi kolme meetri kaugusele.
Eriti vanemate korrusmajade puhul on kasutatud rennides ja torudes sulatuskaableid, aga vahel on kaablite kinnitusklambrite jaoks puuritud auke isegi läbi rennide; sulatuskaablite kinnitamine ei tohi mingil määral halvendada rennide veetihedust.

Tihti on näha ka seda, kuidas sulatuskaablite otsad ulatuvad vihmaveetorude allotsani. Seal, kus sulatamine lõpeb, algab jäätumine; ja kui linnades vesi on juhitud kõnniteedele, siis võivad vihmaveetorude juures kõnniteed muutuda eluohtlikult libedaks ja seetõttu peaks vihmaveesüsteemi sulatusvesi olema juhitud sadevete kanalisatsioonisüsteemi.

 

Majale 38 meetrit vihmaveerenne

 

Aastal 2001 valminud tellismaja vihmaveerennid võeti maha, mõõdeti välja uute rennide vajadus, lõigati kohapeal rennid vastavasse pikkusesse ja paigaldati. Paigaldustöös oli vaja paigaldada 38 meetrit vihmaveerenne ja viis vihmaveetoru. Alustuseks paigaldati üheksa meetri pikkune renn maja tagaküljel.

Kui on vaja näiteks erkeri räästale renni, siis rennid ühendatakse liimimise teel ja ühenduskohad needitakse. Renniks kasutati 0,7 mm paksust alumiiniumplekki. Renni tugevduseks on selle esiservas soon. Tüüpiline plekist vihmaveerenn on kümnendiku millimeetri võrra õhem ehk 0,5–0,6 mm.

Kõnealuse maja vihmaveerennide kandurid on Soome firma Vesivek poolt patenteeritud ja on firma väitel selgelt tugevamad kui lattrauast painutatud kandurid.
Rennide liitekohtadesse tehakse plekikääridega lõiked, mis aitavad renne paremini ühendada; lisaks aitavad kõrgemal oleva renniotsa sisselõiked paremini õiges suunas veel voolata.

Rennide paigaldus tehti tõstukikorvist. Paigaldajate väitel kasutavad nad redeleid vaid erijuhtudel ehk üldiselt vaid siis, kui maja krunt on nii väike, et tõstuk sinna ei mahu.

Maja räästas peab loomulikult olema loodis. Vaaderpassiga kontrollitakse renni põhjal renni kallet. Sobilik renni kalle on kolm millimeetrit meetri kohta.

Renn kinnitatakse räästalaua külge ja paljude arvates peaks räästalaud ja vihmaveerenn olema sama värvi. Tihti paigaldatakse renniremondi käigus ka tilgaplekk, mis enamasti on renniga sama värvi. Tilgaplekk kaitseb maja katuse viilulauda ja räästalauda ning juhib vee neist eemale. Rennipaigaldustöö järel vanad metallist rennid ja vihmaveetorud viiakse paigaldusfirma poolt metallikokkuostu ja plasttorud ja -rennid lähevad segajäätmete hulka.

 

Poole päeva töö

 

Kaks õppinud vihmaveerennide paigaldajat saavad eramu vihmaveesüsteemide vahetamisega hakkama kolme-nelja tunniga. Vihmaveesüsteemide paigaldajate töö on vahelduv. Paigaldusmeetodid tõhustuvad pidevalt, kuna toormaterjal on varasemaga võrreldes kergemini töödeldav ja töömehesõbralikum, aga kvaliteedile ei ole lõivu makstud.

Rennipaigaldajad kiidavad akutööriistu, mis nende tööd kergendavad ja raskust ei valmista kahe mehega isegi 25 meetri pikkuse renni paigaldamine.

Kui objektil vihmaveerennid mõõtu lõigatakse, siis ei teki rennis liitekohti, kuhu hakkaks sodi kogunema ja mis aja möödudes võiksid lekkekohtadeks osutuda. Vihmaveesüsteemide paigaldusfirma Vesivek asutamise järel hankis firma Kanadast 1978. aastal Soome esimesed rennitegemismasinad.
Kõnealusel objektil Nokias kasutati Vesivekis väljatöötatud rennitüüpi Arvo, mille esiserv on töödeldud selliselt, et üle renniserva tulnud vesi ei saa mööda renni välispinda alla nõrguda ja renni välispinnale ei teki määrdunud triipe.

 

Paikamine on üks variant

 

Kui on soov säilitada vanade vihmaveerennide väljanägemine ja nende konstruktsioon, siis saab lekkivaid või roostetavaid vihmaveerenne ka paigata.

Kui näiteks jää on rennisse augu teinud, siis võib üritada seda paigata elastse liimmassiga, kui renn on eelnevalt korralikult puhastatud. Eelduslikult liimiga paigatud koht väga palju aastaid vastu ei pea. Ka mitmed katusekattefirmad pakuvad rennide paikamisteenust.

Kattoklinikka Oy teeb vihmaveerenni liitekohavabaks EPDM-kummiga (eteen-propeen-dieen-monomeer). Firma väidab, et seda kummainet kasutatakse pinnasreservuaaride põhja isoleerimisel. See kumm säilitab oma elastsuse temperatuurivahemikus –40…+120 °C ja kumm talub hästi ka ultraviolettkiirgust.

Enne kummiga paikamist puhastatakse vihmaveerennid veest ja sodist; parandatakse kaldeid, kui selleks on vajadust. Kummimass parandamiseks, mis on polüesterkanga sees, asetatakse renni sisse ja selliselt saadakse vettpidav ja endise mahu säilitanud siserenn.
EPDM-kummiga saab kiirelt ja odavalt lappida lekkivad ja roostetanud vihmaveerennid. Esimest korda 15 aastat tagasi mainitud kummiga tehtud parandused on tänapäevani hästi vastu pidanud ja firma annabki paigaldustööle ja EPDM-kummile vettpidavuse suhtes 15aastase garantii.

 

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid