Olen kindel, et paljud meist on selliseid muinasjutte kuulnud. Tegemist on aga tõepoolest üksnes muinasjuttudega – kõrvahargid kohe kindlasti meie kuulmisorganeid ei kahjusta. Tõsi, on esinenud kõrva kippumise juhtumeid, aga üksnes sellepärast, et kõrvas on neile meeltmööda soe ja niiske.
Öise eluviisiga aiaasukas
Meil on levinud harilik kõrvahark (Forficula auricularia). Peale selle leidub veel väga haruldast, väike-kõrvaharki (Labia minor). Viimane on aga pigem haruldus, kui tavaline putukas. Harilik kõrvahark on öise eluviisiga putukas, kes päevasel ajal redutab kuskil varjulises ja niiskes kohas. Teda võib sageli kohata põõsaste, mahalangenud puude või puuriida all, isegi aedviljalehtede varjus. Nendes paikades võib kõrvaharke sageli üsna suurel hulgal leida. Öö saabudes muutuvad nad aktiivseks ning jooksevad kiiresti toitu otsides mööda maapinda või põõsaste ja puude okstel.
Kõrvahark on kõigesööja. Ta võib toituda nii surnud kui ka elavatest taimeosadest, seentest, vetikatest. Samuti ei ütle ta ära ka väikestest putukatest, eriti pehmetest, magusatest ja mahlastest lehetäidest. Tegelikult sööb ta kõike, kellest jõud üle käib. Toitumisel on oluliseks abivahendiks hark. Viimane on ka heaks relvaks mõne teise putuka rünnaku vastu, samuti läheb seda vaja pesaehitusel.
Hoolitsevad emad
Sügise algul hakkavad kõrvahargid järelkasvu peale mõtlema. Paaritumine võib kesta mitmeid tunde ja selle tulemusena muneb emane mõne päeva pärast munad. Need ladustatakse eelnevalt ettevalmistatud pessa, milleks emane kaevab sageli maasse 5-8 cm pikkuse uru. Sinna jääb ta koos munadega ka talvituma, pärast mida muneb veel ühe kurna.
Emastel on arenenud lõimetishoole. See tähendab, et ema kaitseb mune seni, kui nendest on koorunud vastsed. Aeg-ajalt niisutab ta oma süljega munakogumit, et see ära ei kuivaks.
Välisvaenlaste kõrval peavad emased oma järelkasvu kaitsma ka teiste emaste ja isaste kõrvaharkide eest, kes magusast palast kunagi ära ei ütle. Sel moel peab emakõrvahark valvel olema kuni 6 nädalat, siis kooruvad munadest vastsed. Kuid ka pärast seda jääb ta veel oma poegi kaitsma, kuni vastsed on valmis urust lahkuma. Selleks ajaks saab ka emase aeg siin ilmas otsa.
Kõikuv tasakaal
Kui kõrvaharke saab liiga palju, võivad nad muutuda kasulikest kahjulikeks. Kõigesööjana toitub kõrvahark taimelehtedest, võrsetest, õitest ja ka valmimata seemnetest. Samuti võib ta kahjustada tera- ja juurvilju ning ka õunu ja pirne. See juhtub siis, kui elukeskkonna tasakaal on mingil põhjusel häiritud.
Kõrvaharkidel hoiavad silma peal paljud linnud, kärnkonnad, jooksikud ja teised rööveluviisiga putukad. Kui aga vaenlaste arvukus on mingil põhjusel oluliselt vähenenud, saavad kõrvahargid rahulikult elada, muutudes aiakahjuriteks.
Tavaolukorras kaalub kõrvaharkide kasulikkus nende kahjulikkuse tugevalt üle, mistõttu pole muretsemiseks põhjust.
