Enamik meist tegeleb iga päev toidu valmistamisega ning vahel lihtsalt juhtub, et ei ole ühtegi head mõtet, mida õhtusöögiks teha, külalistele pakkuda või pidulauale panna.
Läbi aegade on orhideed ehk käpalised oma ilu ja omapäraga inimesi kütkestanud. Meie soov neid taimi oma lähiümbruses näha on aga paljudele liikidele saatuslikuks saanud.
Mitte midagi ei saa teha mitte millestki – ka taimekasvatuses. Hea põllumajandustava järgi tuleb mulda tagastada sama palju toiteelemente, kui taimed sealt välja viivad.
Meie muld on näljane, sest oleme harjunud sealt rohkem võtma kui tagasi andma.
Kes meist ei tahaks suvel värskeid mahlaseid ja magusaid herneid suhu pista? Tänapäeval on aedherneste valik väga suur. Mitte kõik herned pole loodud söömiseks.
Parim aeg pojenge istutada, jagada ja ümber istutada on sügisel, septembris-oktoobris.
Sügisel leiab laatadelt ja aiaäridest ka paljasjuurseid pojengiistikuid.
Naat, üks tülikamaid umbrohtude seas, on samas vägagi positiivselt mitmekülgne – nii toidu- kui ravimtaim ning ka kaunis pinnakatja.
Kuuldes või lugedes sõna „naat” paneb aju meie tahtest sõltumatult selle kõrvale mõiste „nuhtlus”.
„Naudin enda ümber privaatset õueruumi, kuigi krundid on üksteise külje all,” lausub aednikudiplomiga Riina Annus, kes kujundas oma lapsepõlvekodu aia mõnusaks lopsakaks džungliks.
„Olin üheksane, kui kolisime sisse.