Väetatud muld – aedniku kuld. Kuidas mulda turgutada?

Eneli Käger
Toiteelementide kaotsiminekut silmas pidades on kõige suurem probleem lämmastiku kadu. | Shutterstock

Mitte midagi ei saa teha mitte millestki – ka taimekasvatuses. Hea põllumajandustava järgi tuleb mulda tagastada sama palju toiteelemente, kui taimed sealt välja viivad.

Meie muld on näljane, sest oleme harjunud sealt rohkem võtma kui tagasi andma. Ärge nüüd põllumehe poole küll vaadake – põld/muld on tema sissetulekuallikas ja maaharija teab, et kui narrid põldu ühe korra, narrib põld seitse korda vastu. Pigem on mullaga probleeme väikeaiapidajail.
Mida teha, et me mulda ei kurnaks ja saaksime normaalset saaki, et meie iluaed pakuks silmale rõõmu?

 

Tasa ja targu
 

Taimede kasvuks-arenguks anname kõik vajaliku neile kätte mineraalväetistega kas kord aastas või väikeste kogustena – kord kuus või nädalas pakendil olevate juhiste järgi – kastmise või lehe kaudu väetamisega. Seejuures on oluline, et kultuurtaim kasutaks „rammu” ära ja mulda ei jääks saastet. Tänapäeva suurtootmises kasvatatakse taimi mitte mullas, vaid juuripidi toiteelementidega vees, kus need igati edenevad.

Enamik põllumehi järgib väetisi kasutades põhimõtet, et ülejäänud ramm ei satuks kõrvale. Oskab ju heatahtlik peremees vaadata oma rahakotti ning teab, mida, millal ja kuidas anda, sest väetised on üpris kallid.

Toiteelementide kaotsiminekut silmas pidades on kõige suurem probleem lämmastiku kadu – see lendub ja seda uhutakse sademetega liiga sügavale. Et sellist asja vältida, tuleb pinnast mitu korda väetada ning raske tehnikaga põllul mulla tihendamiseks ringi sõita.

Mulle jääb pikaks ajaks meelde ühe noore taluniku raske ohe, et kahjuks on vahatatud väetised (nn Osmocote®) põllule puistamiseks liiga kallid. Aga koduaias oma tarbeks taimi kasvatades on mõttekas neid küll valida, kui me ei taha iga päev köögiviljanduse ja iluaiandusega tegelda. Oleme harjunud koduaias tegutsema õhinapõhiselt, ilma oskuste ja teadmisteta katsetades-leiutades. Paraku võib muld sellise tegutsemise tagajärjel väsida või lausa surra.

Samas ei tohi ära unustada, et ükskõik kui häid mineraalseid väetisi me kasutame, ei jää nendest pinnasesse orgaanilist ainet, mida vajavad lisasöödaks mulla mikroorganismid.

Looduslikke väetisi (sõnnik, haljasväetis jne) kulub koguseliselt palju rohkem, sest nende toitainetesisaldus on tunduvalt väiksem kui mineraalsetel väetistel. Tahkelt antavate väetiste (näiteks munakoored) puhul võib väetav toime avalduda alles järgmisel aastal, kuid pea kõigil neil on mingi järelmõju veel mitu aastat hiljemgi. Kogu mulda antav orgaaniline aine peab esmalt mineraliseeruma ja lahustuma, et taimed seda kätte saaksid. Orgaaniliste väetiste puhul loetaksegi tihti tähtsamaks kaudset toimet. Samas kasutatakse tänapäeval koduaedades väga palju just erinevaid taimseid virtsu, mis omavad kohest, lühiajalist mõju pigem taimele kui mullale.

Väetamise seisukohalt ongi kõige tähtsam rakendada mõlema poole head omadused, et saada saaki ja hoida muld elus. Meeles tuleb pidada veel sedagi, et väetamisega ei saa korvata agrotehnilisi puudujääke (rohimine, kastmine, mulla kobestamine jne).

 

Mulla turgutamine
 

Sõnniku kasutamine ei tule meie väikeste üksteise kõrval paiknevate koduaedade puhul eriti kõne alla. Seda just lõhna pärast ja nõude tõttu 24 tunni jooksul mulda kaevata-komposteerida ning tagada, et vesi ei sajaks peale, samuti läbinõrguv vedelik kinni püüda. Eriti ettevaatlik tuleb olla suurtootmisest tulnud sõnnikuga, mis võib sisaldada desoaineid ja ravimijääke.

Eelistada võiks hobuse- ja lambasõnnikut, mida saab kasutada ka küttena lavades-kasvuhoonetes taimede ettekasvatamisel ja soojanõudlikumate taimede (tomat, kurk jt) kasvatamisel. Väetamisel tuleb arvestada 6–8 kg ruutmeetri kohta.

Tunduvalt toitaineterikkam on kanasõnnik, kuid mulda see märkimisväärselt ei mõjuta. Kanasõnnikut soovitatakse pigem kastmisväetiseks ‒ vanematele taimedele teha lahus vahekorras 1 : 10 ja lasta kergelt käärima, noorematele vahekorras 1 : 15. Vältima peab üleväetamist!

Haljasväetiseks sobib väga hästi ristikurikas muru. See parandab mulla struktuuri, elavdab vihmausse ja aktiviseerib erinevate mikroorganismide tööd. Niite kui haljasväetise võib kaevata peenarde pindmisse kihti. Vältimaks seemnete sattumist taimealale on mõttekas haljasmass eelnevalt kas kompostida või kääritada. Head haljasväetised koduaias on veel keerispea, rukkilill, lina ja kurgirohi.

Poest on võimalik osta oma koduaia mulla parandamiseks neutraliseeritud ja väetatud kasvuturvast, selle komposteeritud variante aiamulla nime all, vihmaussi sõnnikuga komposte, huumusväetist. Nendega saab pinnast toita nii, et pool aeda ei ole täis kompostihunnikut.

Koduaias ei sobi köögivilja kasvatamiseks mingil juhul reoveesetete ja prügilate kompostmullad, kuigi need sisaldavad kasulikke ühendeid, mis takistavad taimedel kahjulike ühendite omastamist.

Artikli märksõnad