Neljaliikmelise pere kodu uues Kalamaja elamus
Silvia Pärmann
Diivan
Kalamaja värskes kortermajas ootas uusi elanikke ees sobiv planeering ja palju valgust. Vanast kodust polnud kaasa võtta palju ja kõik uus loodi sisearhitekt Liis Tarbe abiga. | Terje Ugandi

Neljaliikmeline pere, kes Kalamajja kolimisest kunagi unistanud polnud, leidis endale uue kodu siiski keset Kalamaja kohvikuid ja parke asuvas uues kortermajas. Nad kutsusid kodu enda vajadustele vastavaks looma ja interjööri kujundama sisearhitekti Liis Tarbe.

Kaks täiskasvanut ja kaks veel koolilapse vanusesse jõudvat last – poiss ja tüdruk – on kirju kamp, kelle väga erinevaid soove ja vajadusi arvestavat ning samas harmoonilist kodu luua on üsna keeruline ülesanne. Kolme magamistoaga korter oli tegelikult kohe pere jaoks sobiva planeeringuga ning selles osas pidi üsna vähe muutma. Pisut laiemaks venitati koridor, kus nüüd saab üksteisest mööduda müksamata ja nügimata – nagu ka muretumalt autode, ratastega koera või tõukerattaga kihutada.

Rohkem polnudki vaja seinte kallale minna, välja arvatud ukseavad. Kuna peremees ja -naine on pikka kasvu inimesed, mõjus tavapärane uste kõrgus ahistavalt ning need tehti veidi kõrgemaks. Standardist kõrgemad on selles kodus ka köögi ja vannitoa tööpinnad, ikka elanike vajadusi, mitte stereotüüpe arvestavad.

Avatud elutoaga köögis hakkab kohe silma klaver. Küsimu-sele, kes seda mängib, kõlab vastus: me kõik. Muusikat armastavas perekonnas osatakse instrumente mängida tegelikult veelgi, ent nendega ei pidanud interjööri luues niivõrd palju arvestama. Värvigamma ja tiigipuust mööbliga 1970ndatele kummarduse tegev elutuba on valminud Liis Tarbe jooniste järgi eritellimusel, kui Softrendi diivanit mitte arvestada. Ja kui akna taga on veel viimaseid nädalaid raagus loodus, toob tuppa suviseid värve Annika Lille maal.

Asjad peitu uste taha

Sisearhitektile jäid interjööri loomisel üsna vabad käed ja perekonna täiskasvanud liikmed teadsid oma harjumusi õnneks üsna hästi. Näiteks ei teinud perenaine mingit saladust sellest, et on koristusfriik ja talle ei meeldi avatud riiulitel «vedelevad» asjad. Seetõttu on panipaigad peidetud uste taha ja asjad kappidesse-sahtlitesse. Isegi robottolmuimejale planeeriti kohe algusest peale tema oma «pesa». Vannitoas – nii kõrgel, et lapsed selleni ei ulatuks – on eraldi puhastusvahendite kapp.

Ent kapiuste taha on peidetud muudki põnevat, näiteks joonistab mõttelise piiri elutoa ja köögi vahele valge kapp, mis uste avamise järel osutub baarikapiks – ülemisse ossa on uste taha peidetud pudelid ja klaasid ning jookide segamiseks on jäetud väike tööpind. Poest ostetud asju selles kodus peaaegu polegi, enamik mööblit on valminud Liis Tarbe jooniste järgi eritellimusel ning vajalikud uued asjad on leitud uuskasutuskauplustest, mis on pärast renoveerimist tõesti värske ilme saanud.

Vanad ajad, uued asjad

See loob täiesti uues kodus juba mõnusa ja sisseelatud korteri atmosfääri. Omajagu aitab sellele muidugi kaasa ka mööbli tehtud kummardus eelnenud ajastutele. Kui elutuba teeb vihje 1970ndatele, siis magamistoa ühe seina võtab enda alla garderoobikapp, mille uste loomiseks sai Liis Tarbe inspiratsiooni kunagistelt Lutheri vabrikus loodud massiivsetelt seinakappidelt.

Ka voodi on tema jooniste järgi loodud – peatsisse tekkis väike riiul, mis avaneb külje peale. Voodi peatsi padjapaneelid on lihtsalt eemaldatavad ja katted vahetatavad ning pestavad.  Nagu see väike detail veelkord kinnitab, on see väga läbimõeldud kodu, kus igal hooajal pole vajadust midagi vahetada ning kus lapsed oma tubadest niipea välja ei kasva. See on keeruline, peidetud detailidega, ent lõpuks ikkagi harmooniline teos, mille panevad helisema selle neli elanikku.

Artikli märksõnad