Taluelu lille- ja lambamustrid
Eve Veigel
Kodu & Aed
home-garden
Pealispõllu talus põimuvad traditsioonid maapere praktiliste vajaduste ja loomingulise värvimänguga | Tiina Tammet

Keset loodusmaastikku põimuvad traditsioonid maapere praktiliste vajaduste ja loomingulise värvimänguga.

 

Kes: Ene ja Heiti Pihol.

Mis: Pealispõllu talu 3000 m2 aed ja õu. 

Kus: Loobu külas Kadrina vallas Lääne-Virumaal.

Tingimused: savikas raske pinnas.

Kevadel on Pealispõllu talu õu üks suur võilillemeri. Ilul võib vahel olla väga praktiline põhjus: kevadine võilill on väga hea värvitaim. Ene Pihol tutvustab traditsioonide elluäratamist oma koduõuele ehitatud käsitöökojas: „Oma talu lammaste villast saadud lõnga värvime ikka taimedega.” Kogu elu ja tegemisi Pealispõllu õuel saadab juba haruldaseks muutunud heli, pidev pääsukeste vidin. Ikka midli-madli-kudli-kadli, ja vahepeal sirrdi läbi keset õue õhku niisutavast veejoast. Lambad ja vesi neid siin alles hoiavadki, sõnab Ene. „Meie aias eksootilisi taimi ei ole, meie meelest on lihtne ilus,” ütleb perenaine ka oma talutaimedest ehitud õitsva koduaia kohta.

 

Tagasi tallu

Piholid ostsid selle maja 28 aasta eest, Eesti taasiseseisvumise eel. Eemalt paistab siia kätte Ene kunagine vanematekodu, kus nüüd elab ta õde, ja ka vend on kodukülas tagasi. Jõudumööda hakati välja ehitama talukompleksi, kus tollal olid väikse asundustalu eluhoone kõrval alles ainult vundamendid. Neist sai ainest uuteks abihooneteks, aga kujunes ka selgroog Ene lillepeenardesse. „Kui hea, et ma neid ära vedada ei jaksanud,” rõõmustab ta nüüd.

Praeguseks on majapidamisse jäänud lambad ja kanadki on ikka õuel liikunud. Sellest on lähtunud ka siinne aiapidamine: taimed peavad olema sitked, et siblimine neid ei võtaks. „Siin võib kasvada kõik, mis ühel taluõuel ikka: võililled, hanerohi, raudrohi. Niidame vajadust mööda ja saame siin sõita traktori või autoga. Kanad, kassid ja koer, lastest rääkimata, võivad muretult igal pool olla ja joosta,” kirjeldab Ene eluviisi, mis väldib ülemääraseid piiranguid ja muretsemisi. Ka ülemäärast tööd: sitke naine loobus pärast südamelõikust lehmapidamisest, aga lilled õitsevad aias ikka edasi. Täiskasvanud lapsed aitavad külas käies jõudumööda suuremates ettevõtmistes.

Talutaimed on visad

„Talulilli ei ole me siia eraldi kogunud, need on olnud ja tulnud,” kirjeldab Ene, kuidas ta unarusse jäetud õuelt tuttavad taimed üles leidis ja kokku kogus. „See aed oli tõeliselt metsistunud, kuid sellisena ka väga romantiline. Tükk aega ei raatsinud ma midagi muuta – see oli ju ka looduse looming. Alles siis, kui rookima hakkasime, avastasin seda ja teist,” kiidab ta vanade sortide sitkust ja näitab toredat vana talufloksi, mis õitekuhila all kunagi ei lamandu. Ka soolaleivaks ja vahetuseks on õnnestunud saada traditsioonilisi talutaimi. Aiandust nad kaasaga õppinud ei ole, aga taimedega ümberkäimiseks polegi see hädatarvilik. „Kõik on õpitav,” naerab põllumajandusharidusega Ene, kes suure osa elust on töötanud „nagu hunt Kriimsilm erinevates ametites”.

Aed on kujunenud suuresti tarvidust mööda ja samas tervikmuljele mõeldes, silmale meeldivat otsides. See on oskus, mis õpetab nii oma leidma kui ka mõnest asjast loobuma. „Roose ei ole ma teadlikult ise ostnud: kardan neid veidi, kuna mul on niigi palju tööd,” põhjendab Ene oma valikuid. Aga see ei tähenda tühja kohta: neid on talle kogu elu ohjeldamatult kingitud, naerab ta, tutvustades sõprade kohalolu: „See roos on näiteringi toodud, kui ma elule tagasi tulin. Nii kaunis ja hästi õitseb! Siin on tädi toodud roos – tema enda kasvatatud taimeke, mis nüüd on suvel kui suur punane mägi. Ma ei kurvasta, et ei tea kõigi nende nimesid – need ongi sõprade nimega.” Vastupidavad on need taimed siiski ka: ei ole siin aias ühtegi roosi, keda peaks eraldi kastma ja hellitama.

Aed õpetab elutarkust

Ene tõdeb keldrimäe nõlva näidates, kuidas algajale aiasõbrale iseloomulikust püüust oma soove ellu viia on saanud oskus kohandada neid elu enese taktikepi järgi. „Olin siis veel noor, neljakümnene, kui püüdsin siin lõunaküljel erinevaid laike kujundada. Aga nagu ikka: vanemas eas saad aru, et see, mis loodus ise kokku segab, on ka päris tore,” naerab ta nüüd elutargalt, kuidas aastad õpetavad kavalamalt toimetama. „Oleme siin harjunud, et ümbrus on lihtne ja kui liigselt ei laku, on kõik paremini paigas.” Looduskeskkond on ise ilus, aga omaette kunst on selle aiaelementidega kokku sobitamine.

Vaated maastikule on kaunid nii õuelt kui ka toaaknast isegi siis, kui rohelust ei ole. Kevadel on Ene lemmikpaik õrnroheline kaskedealune, kust avanevad suve jooksul täiesti erinevad pildid. Jaanipäeval õitsevad siin kuni heinateoni kõrged kakrad ja kellukad. Oma lemmiktaimedest rääkides tunnistab ta, et armastab ravivaid taimi. Südametilkade allikas viirpuu on tõeliselt kaunis kevadõites, aga ka siis, kui viljad lähevad kollaseks. Pune on oivaline oma õite ja lõhnaga, ja sobib mõistagi väga hästi lambavorstidesse. Liivatee on imeline oma kasvukohal keldrimäel, kus elab nagu loodus, ega vaja, et temaga tegeldaks. Ja varemerohujuure tinktuuri on Enel alati paar pudelit tagavaraks.

aed-taimed-juuli2016-2.jpg

home-garden
„Kõige erksam kollane on maarjajää peitsiga angervaks,” tutvustab Ene. Kõrval on kaselehe, siis sibulakoorega värvitud lõngad.
Tiina Tammet

Villamaja, loomemaja

Õueelu keskpunktiks on käsitöötare, kus sünnivad kaunid loomingulised tegemised. „See oli esimene hoone, mille siin ehitasime. Siin elas ka me esimene lammas,” meenutab perenaine köetava käsitöömaja eellugu. Siia on üles pandud ühed pere kolmedest kangastelgedest, millega ka euroametniku leiba teeniv tütar käib kodus olles ilu tegemas. Käsitöömajast on saanud ettevõtmiskeskkond, mille uksed on kõigile lahti. Siit võib osta kohapeal taimedega värvitud lõnga, omavalmistatud käsitööd käpikutest kaltsuvaipadeni, aga leida ka järgimistväärivaid ideid.

Aastaid Läsna rahvamajas töötanud, ei saa Ene nüüdki teisiti kui inimestele pühenduda ja nii juhib ta praegu kohalikku näiteringi. Teatriga on neil lausa perekondlik suhe, sest sidealal töötanud abikaasa Heiti kujundab ja valmistab trupile rekvisiite. Ene kirjutatud tükk „Kriminaalne lugu Pulli pubis” on olnud nii menukas, et sellega on Eestis kõvasti ringi sõidetud. Suvi möödubki rohkem aias ja ringi liikudes, et talvel oleks mahedates vikerkaaretoonides käsitöölõngu võtta nii endale kui ka soovijaile. Siin ilmub aed taas uue nurga alt. „Kõige erksam kollane on maarjajää peitsiga angervaks,” tutvustab Ene. Kõrval on kaselehe, siis sibulakoorega värvitud lõngad. Eriliselt võluvad on kirjud, vihis värvitud lõngad, aga ka hoopis värvimata, salapärane loomulik lambahall. Iga lammas on erineva villaga, kuigi tõug on sama, teab perenaine, kes oma loomadest väga hoolib. „Lambast peab kõik ära kasutada saama, siis on tema elul ja surmal oma mõte,“ ütleb ta.

Kolm küsimust pererahvale: vastab Pealispõllu talu perenaine Ene

Mis on olnud suurim väljakutse aia rajamisel?

Aeda loodusega sobitada – loodame, et selline on Eesti aed.

Millised taimed saavad enim tähelepanu?

Amplitaimed ümber käsitöömaja.

Mis on aias kõige mõnusam?

Loojangul käsitöömaja terrassil istuda.

Artikli märksõnad