Efekttaim kikkaputk

Kaja Kurg
Harilikku kikkaputke on nimetatud lausa tähtsaimaks ravimtaimeks kõigi teiste seas. | Shutterstock

Harilik kikkaputk (Angelica archangelica) on tõeline efektitaim, kuid temaga annab muudki põnevat ette võtta.

Kevadel on harilik kikkaputk üks esimesi, kes aias rohetama lööb ja oma noori vitamiinirikkaid võrseid toiduks pakub. Tänu oma varasusele on see sarikaline olnud Lapimaal, Norras, Islandil ja mujal Põhjamaades üks vanimaid toidutaimi, millega pika talve jooksul tekkinud toidupuudust ja vitamiininälga leevendati. Kikkaputke lehtedes on nimelt kõige muu kasuliku kõrval rohkelt ka väärtuslikke väsimust peletavaid B-grupi vitamiine.

Gröönimaal olid kikkaputke lehed, võrsed ja juured kaugetel aegade eskimote ainsaks aedviljaks. Põhjarahvad sõid varsi toorelt ja keedetult, varsi kuivatati ja jahvatati pudrujahu saamiseks. Lehti söödi ise ja anti loomadelegi. Kikkaputk oli ka oluline ravimtaim, mida kasutati kõhuhädade ja palaviku korral.

Viikingite ja munkade vahendusel jõudis harilik kikkaputk mujale Euroopasse. Alates keskajast on kikkaputke juured olnud tähtis ravim, mida kasutati lisaks paljudele haigustele ka katku ravimiseks. Tollased arstid pidasid seda taime heaks seespidiseks põletikuvastaseks tervendajaks. Harilikku kikkaputke on nimetatud lausa tähtsaimaks ravimtaimeks kõigi teiste seas.
Eestis kasvatatakse harilikku kikkaputke üksnes kultuurtaimena, looduses võib vahel harva kohata Lääne-Eestis rand-kikkaputke (A. archangelica subsp. litoralis).

 

Pilgupüüdjaks saab teisel kasvuaastal
 

Harilik kikkaputk on kaheaastane taim. Esimesel aastal kasvatab ta kuni meetrikõrguse lehepuhmiku. Kolmelisulgjad lehed on suured, alumised lehed isegi kuni 80 cm pikkused.

Ilu kõrghetk saabub teisel aastal, kui taeva poole sirutub jäme ruljas õisikuvars, kus puhkevad suured poolkerajad liitõisikud. Taim võib ulatuda isegi ligi 2,5 meetri kõrguseni.

Kikkaputk õitseb teisel kasvuaastal juunist augustini. Valkjas- või kollakasroheliste õisikute läbimõõt on kuni 15 cm. Pärast õitsemist ja viljumist taim sureb, kuid enne seda on ta enda ümber külvanud arvuka järglaskonna. Kevadel on emataime lähedus kaetud tihedalt pisikeste kikkaputkedega ja kui lastagi kikkaputkel aias vabalt seemneid külvata, võib ta muutuda umbrohuks. Õnneks on väikseid kikkaputki väga lihtne mullast välja tõmmata.

Taimel on jäme risoom, millel on rohkelt juuri. Kuigi kikkaputk on kaheaastase elutsükliga, võib õnnestuda ühte taime pidada aias ka neli-viis aastat, kui lõigata õisikud kohe pärast õitsemist ära ja mitte lasta taimel seemneid kasvatada.

Kikkaputk kasvab kõige paremini hästi haritud niiskel toitainete- ja huumusrikkal mullal. Päikesepaistel kasvades on taime kõik osad vürtsikamad.

Taime paljundatakse seemnetega. Külvata tasub kohe pärast seemnete valmimist augustis-septembris, sest nende idanemisvõime kaob vähem kui aastaga ja lisaks peavad seemned idanemiseks läbima külmaperioodi. Kikkaputke seeme vajab idanemiseks valgust. Külvates ära kata seemet mullaga, vaid riputa peale üksnes õhuke kiht liiva.

 

Kuidas teda kasutada
 

Kikkaputk pakub inimesele nii oma lehti, juuri kui ka seemneid. Tänapäeval on ta kasutusel eelkõige maitsetaimena. Kogu taim lõhnab tugevalt ja meeldivalt. Lehed ja varred on väärtuslikumad nooremalt ja enne õitsemist. Lehte muljudes on tunda värsket aniisilõhna. Maitse tundub algul magus, hiljem mõrkjas. Tasub teada, et toidutegemisel vajab kikkaputk juurde midagi haput, näiteks rabarberit või sidrunit/sidrunhapet.

Lehti ja leherootse saab kasutada värskelt salatis, lisada maitseks supile, köögiviljahautisele ja kastmele. Organismi puhastamiseks võib neist keeta eraldi supi. Värsketest lehtedest saab huvitava maitsega tee.

Noori õrnu kooritud ja tükeldatud varsi võib keeta suhkrusiirupis ning seejärel kasutada magustoitudes ja tordikaunistusena. Koos rabarberi ja meega saab vartest huvitava maitsega keedise.

Kikkaputke noori lehti tasub ka kuivatada ja koguda talviste taimeteede maitsestamiseks. Kuivatatud lehed võib peenestada pulbriks ja lisada suhkrule, nii saab huvitava mekiga maitsesuhkru.

Koguda tasub seemneidki, kui taim on need suve lõpus valmis küpsetanud. Korja need ära enne, kui seemned maha pudenevad. Kuivatatud seemneid võib lisada toidule ja taimeteele.

 

Kuulsate napside maitsestaja
 

Mahlakas risoom ja juured sisaldavad valkjat või kollakat piimmahla. Taim kasvatab võimsama maa-aluse osa, kui lõikad õisikuvarred ära enne seda, kui need jõuavad suureks sirguda.
Juured kaeva välja sügisel, pese puhtaks ja närvuta paar päeva. Seejärel tükelda ja pane kuivama. Kuivatatud juured võid jahvatada pulbriks, mida on hea panna pika talve jooksul tervisliku lisandina toitudesse. Juuri võib koguda ka varakevadel.

Tänu kikkaputke aromaatsetele juurtele on olemas kuulsad liköörid benediktiin ja šartröös ning kibedad nastoikad. Inglismaal maitsestatakse kikkaputkega džinni.

Koduse likööri maitset ja lõhna tasub samuti timmida kikkaputke kuivatatud juurelõikude ja ka seemnetega. Võib teha ka sellise segu: kikkaputke juured, piparmündilehed, köömned ja kadakamarjad.

 

Kikkaputk koduses apteegis
 

Arstimina on kõige tõhusamad lehed koos rootsudega. Nende tarvitamine aitab kroonilise väsimuse, migreeni ja ängistuse korral. Kikkaputk mõjub rahustavalt ja viib ära rahutustunde. Lisaks on lehed ja leherootsud ka hea köha- ja bronhiidirohi, aitavad alandada palavikku ning hoiavad korras seedimise. Maovaevuste korral on abi varretõmmisest. Juurtest ja seemnetest tehtud tee leevendab soolespasme ja paneb higistama.

Omal ajal kasutati Ameerikas aga kikkaputke kuivatatud juurtest tehtud jahu suitsetamisest võõrutamiseks: selleks tuli põske pista teelusikatäis jahu ja seda närida. Nii läks painav suitsunälg üle ning ühtlasi mõjus päästev kikkaputk hästi ka kõhule ja närvidele.

 

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid