Maapirn, kaunis ja kasulik
KRISTA KAUR
Eesti keeles kutsutakse maapirni veel juudi kartuliks, mugul-päevalilleks ja topinamburiks. | Shuttersock

Maapirn (Helianthus tuberosus) on kaunis ja mitmekesiste kasutusvõimalustega taim, kelle kodumaa on Põhja-Ameerikas, kuid kes saab edukalt hakkama ka Eestimaa karmis kliimas.

Kui otsustate oma koduaeda istutada maapirni, olete toonud koos väärtusliku ja pilku köitva toidutaimega kaasa ka killukese ajalugu, mis ulatub iidsetesse aegadesse Ameerika põlisrahvaste kultuuris. Samas jõuab see läbi sõdade, meditsiiniliste avastuste ning toitumisentusiastide meelistaimede loendi ka kaugele tulevikku, kus taime nähakse nii biokütuse kui funktsionaalse toidu allikana.

Maapirn kuulub 51-liigilisse päevalille perekonda korvõieliste (Compositae) sugukonnas. Ta on kuni 3 m kõrgune püsik, kes võitleb endale jõuliselt kasvuruumi juurde, kui talle seda võimaldada. Maapirn on hinnatud toidutaim, kelle lehed ja varred on karekarvased ning ruljas vars tipmises osas harunenud. Lõpus paiknevad õisikud sarnanevad hariliku päevalille omadega, kuid on märgatavalt väiksemad – vaid 6–8 cm. Kõige väärtuslikum osa taimest on aga varjul mullas – omapärase välimusega söödavad mugulad. Maapirni risoomide tippu moodustuvad ebakorrapärase kujuga kühmulised mugulad on tavaliselt 7,5–10 cm pikkused ning võivad sõltuvalt sordist olla valge, kollase, punaka või isegi violetse koorega.
 

Värvikas ajalugu
 

Maapirn pärineb Põhja-Ameerikast Kanadast ning USA kesk- ja idaosast, kus põlisrahvad viljelesid teda nii köögivilja- kui loomasöödana juba ammu enne eurooplaste tulekut.

17. sajandi alguses, 1607. a tõid Prantsuse meresõitjad maapirni oma kodumaale, kust ta levis kiiresti ka mujale Euroopasse. Eestisse jõudis ta arvatavasti 18. sajandil ja esmalt ikka mõisaaedadesse. Algne maapirni üle ookeani toomise motiiv võis olla küll botaaniline uudishimu, ent peagi kasvatati seda taime söödavate mugulate saamiseks Euroopas mitmel pool küllaltki ulatuslikus mahus. 18. sajandi keskel ja 19. sajandil sundis kartuli võidukäik maapirni siiski taanduma.
Teise maailmasõja ajal ja järel valitsenud toidupuudus ning kõrged naftahinnad äratasid taas huvi maapirni vastu. Sellest ajast saigi see kultuur tuntuks kui vaese mehe juurvili. Elujärje paranedes aga vajus taas unustusehõlma.

Tänapäeval on maapirn jälle mitmel pool maailmas hinnatud taim, keda kasvatatakse nii ilu-, toidu- kui söödakultuurina. Ja mitte ainult. Kasvanud on inimeste tervise- ja keskkonnateadlikkus ning otsitakse uusi ja paremaid alternatiive nii toidulauale, ravimikappi kui kütuseturule. Tänu mitmekesistele kasutusvõimalustele on maapirn tõusnud ka teadlaste huviorbiiti – on läbi viidud nii agroterhnilisi kui biokeemilisi uuringuid. Alates 1980. aastatest on taaselustatud uuringud maapirnist biokütuse tootmiseks, samuti tema kasutamiseks funktsionaalse tervisetoiduna ja tööstuslikuks otstarbeks.

 

Mäng nimedega
 

Eesti keeles kutsutakse maapirni veel juudi kartuliks, mugul-päevalilleks ja topinamburiks. Taime tuntakse ka ingliskeelsete nimetustega Jerusalem artichoke, sunroot, sunchoke ja earth apple. Esimene nimetus on pisut eksitav. Kuigi maapirn ja artišokk on sugulased, kuuludes korvõieliste sugukonda, ei ole antud juhul siiski tegu artišokiga. Nii hakati taime nimetama seepärast, et Prantsuse meresõitja ja maadeavastaja Samuel de Chaplain kirjutas 1603. a, et algonkini hõimu esindajad serveerisid juuri, mis maitsesid nagu artišokk. Samuti ei ole taimel seost Jeruusalemmaga. Itaalia asunikud Ameerikas nimetasid maapirni girasoli’ks, mis tähendab nende keeles päevalille. Lõuna-Itaalia dialektis oli see aga väga sarnane sõnaga Jeruusalemm. Nii muutuski girasole artichoke Jeruusalemma artišokiks.

John Parkinson, kes oli Inglise kuninga Charles I ametlik botaanik, nimetas Jeruusalemma artišokki kanada kartuliks. Maapirni on nimetatud ka prantsuse kartuliks French potato, topinambour ja lambchoke. Ilusa kõlaga nime Sunchoke leiutas 1960. aastal Frieda Caplan, maapirnide hulgimüüja, kes püüdis taime tuntust ja head mainet taaselustada.

Nimi topinambur on tänapäeval kasutusel nii prantsuse, saksa, itaalia, portugali, rumeenia, eesti, vene kui hispaania keeles ning pärineb aastast 1615. See anti taimele ühe Brasiilia rannikuhõimu Tupinambá järgi, kelle esindajad olid kutsutud Prantsusmaale tutvustama nn uut toitu. Saksa keeles on maapirn ka Erdbirne ja Indianerknolle, hispaania keeles maa kastan castaña de tierra, vene keeles zemljanaja gruša, soome keeles maa-artisokka ja mukula-artisokka.

Maapirni teaduslik nimi Helianthus tuleneb kreeka keelest, kus Helios tähendab päikest ja anthos õit. Liigiepiteet tuberosus tuleb ladina keelest, tähendades muguljat, mugulataolist.


Elujõuline ja vastupidav
 

Päritolust hoolimata suudab maapirn ellu jääda ka põhjamaa karmil talvel ning teda saab edukalt kasvatada meilgi. Taim on äärmiselt vähenõudlik ja vastupidav. Maapirn on külmakindel, kuid talub hästi ka põuda. Mullastiku suhtes ei ole nõudlik, ent annab suuremat saaki viljakas mullas. Maapirni paljundatakse mugulate abil nagu kartulitki. Seda väärtuslikku mugulkultuuri saab ühes kohas kasvatada aastaid. Oluline on taime levikut piirata, kuna ta levib kiiresti ja võib kergesti muutuda tülikaks külaliseks. Seetõttu on maapirn mitmel pool maailmas muutunud invasiivseks liigiks.

Saagikus on maapirnil üllatavalt kõrge ning võrreldav isegi kartuliga – 16–20 t/ha. Saagi koristamiseks suurematel põldudel saab kasutada kartulikoristusmasinaid. Mugulaid tuleb käsitseda ettevaatlikult, et vältida muljumishaavu.

Maapirni mugulad saab rahuliku südamega talveks mulda jätta ning kaevata välja kas või südatalvel, kui sulailmaga labidas maasse läheb. Kevadel, kui mugulad juba idanema hakkavad, kaotavad nad oma hea maitse ja ka toiteväärtus langeb.

Kui säilitada maapirne keldris, tuleks hoida neid niiskes liivas. Mugulate veesisaldus on kõrge ja koor õhuke, mis põhjustab ka nende kiire närbumise kuivas õhus. Maapirne saab aga turgutada, kui nad ööpäevaks vette panna.
 

Arvestatav inuliiniallikas
 

Erinevalt enamikust toidutaimedest, kes talletavad varuaineid tärklisena, glükoosi polümeerina, talletab maapirn varuaineid inuliinina, fruktoosi polümeerina. See omadus on tõstnud taime nii toitumis- kui majandusteadlaste huviorbiiti. Inuliin on polüsahhariid, mille lagunemisel moodustub fruktoos, mis annab keedetud mugulatele magusa maitse ning pruunika jume. Sellest tulenebki äärmiselt oluline toitumisalane panus, mille alusel taim liigitatakse ka tähtsamate prebiootikumide allikate hulka. Inuliin on sobiv toit meie seedekulglas elutsevatele kasulikele bifidobakteritele.

Maapirn on veel mineraalaineterikas toidutaim, sisaldades arvestataval hulgal kaaliumi- ja fosforiühendeid. Kartuliga võrreldes peab märkima maapirni kõrget rauasisaldust – 10–12% päevasest soovituslikust kogusest. Maapirn on kartulist valgurikkam ning on oluline B-grupi vitamiinide, askorbiinhappe ja karotinoidide allikas.
 

Väärt mugulad toidulauale
 

Maapirne süüakse tihti värskelt, peamiselt salatite koostises. Kooritud ja tükeldatud või riivitud maapirnid tumenevad hapniku juurdepääsul kiiresti. Seda aitab vältida ülepiserdamine sidrunimahlaga. Maapirne veel küpsetatakse, aurutatakse, keedetakse, kuivatatakse, vokitakse, grillitakse ning serveeritakse sobivate kastmetega. Tükeldatud mugulaid võib praadida võis, nendest saab valmistada nii püreed kui ka sufleed. Maapirne marineeritakse, kuivatatud mugulad aga jahvatatakse jahuks, mis lisatuna smuutidesse, putrudesse, küpsetistesse jm parandab nende konsistentsi. Röstitud mugulaid on kasutatud kohvi aseainena.

Maapirnist valmistatakse mahla, mida on taime kodumaal ja hiljem mujalgi kasutatatud veresuhkru kiire tõusu vältimiseks ja liigse söögiisu ohjeldamiseks. Maapirn võib põhjustada süsivesikute erilise koostise tõttu tundlikel inimestel seedekulglas liigset gaaside teket ja kergeid vaevusi.
 

Maapirn kui ravimtaim
 

Maapirni tasub tundma õppida mitte ainult meeldivate maitseomaduste pärast. Läbi aegade on rahvameditsiinis teda kasutatud nii reuma kui suhkurtõve korral. Taim toimib sapiajatina ja diureetikumina. Maapirn on suurepärane tugi kaalulangetamisel, vähendades magusaisu, normaliseerides söögiisu ja elavdades ainevahetust. Värskest maapirnist valmistatud ekstrakti kasutatakse paastumise ajal organismi puhastamiseks. Teda on pruugitud ka afrodisiakumina, mis mõjutab spermatogeneesi. Taim on kasulik seedesüsteemi mikrofloorale.
 

Rohkem tähelepanu
 

Tänu kõrgele saagikusele ja inuliinisisaldusele on maapirn perspektiivne energiakultuur, mille vastu tunnevad huvi biokütuse tootjad. Mugulate kõrge inuliinisisalduse tõttu on nendest võimalik toota bioetanooli.

Koduaias on maapirn hinnatud ka toidu- ja ravimtaimena. Tema õisikud püsivad vaasis harilikust päevalillest märgatavalt paremini. Taim sobib hästi kasvatamiseks elavtarana tuule tõkkeks. Mõnel pool on maapirnist taimeseintega tähistatud maavalduste piire.

Kuigi toidutaimena on maapirn jäänud seni traditsiooniliste põllukultuuride varju, on tema eeliseks kõrge saagikus ja hea kohanemisvõime. Tal on vähe tõsiseid saaki ohustavaid kahjureid-haigusi, mistõttu on maapirn ka perspektiivne mahekultuurina.

Kuigi Eestis on juba ettevõtlikke maapirnikasvatusega tegelevaid talusid, on see taim veel nn nišitoode, olles siiski valdavalt populaarne terviseteadlike tarbijate ja toiduentusiastide hulgas. Maapirn väärib kindlasti laiemat tähelepanu nii meie koduaias kui köögis.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid