Eesti oma mustikasort - saagikas ja talvekindel
Marge Starast ja Taimi Paal
Eesti Maaülikool
'Are' viljad on kujult ümarad, teistel aedmustika kultuurisortidel on lapikümarad. | Marge Starast

Paarkümmend aastat kestnud kodumaise poolkõrge mustika sordi ’Are’ aretajad võivad uhkust tunda, sest nüüd on neid tugeva maitsega saagikaid ja talvekindlaid marju tunnustatud ka rahvusvaheliselt.

Sordiaretus on väga pikaajaline protsess, mis lõpeb sordi ametliku registreerimisega. Vajadus oma sordi järele oli tingitud sellest, et poolkõrge mustika sorte on aretatud vähe ning mitmed neist on väikese saagikusega. Maailmas on mustikate sordiaretus keskendunud kännasmustikale (Vaccinium corymbosum) ja silmmustikale (Vaccinium virgatum sün Vaccinium ashei). Poolkõrge mustikas on aga külmakindlam liik ning sobib kasvatamiseks just põhjapoolsemates piirkondades.

Sordi ’Are’ aretamine sai alguse 1998. aastal, kui grupp eesti teadlasi ja mustikakasvatuse huvilisi käis Kanadas Truro Ülikooli juures asuvas mustikauurimise instituudis. Reisil külastati Prince Edwardi saarel üht mustikakasvatuse talu. Sealselt ahtalehise mustika poollooduslikult tootmisalalt leiti mõned kõrgemad põõsad, millest kõige saagikamalt ja suureviljalisemalt koguti marju ning eraldati nendest seemned.

Järgmisel talvel külvati seemned maha ja suvel kasvas neis umbes 500 taime, mis istutati 2000. aasta kevadel Tartumaal Metsa talu istandikku. Seemikute võrdluskatsed käisid kuni 2008. aastani ning aja jooksul valiti neist välja kümmekond paremat.

Artikli täismahus lugemiseks osta värske ajakiri poest või telli ajakiri Minu Aed.