Hannes Hermaküla: Mees ehitab maja, naine teeb sellest kodu

Kristjan Arunurm
Hannes Hermaküla: Uut maja ehitada on odavam kui vana renoveerida. Aga mulle meeldib vana. | Tiit Koha

Telemees, koolitaja ja sündmustejuht Hannes Hermaküla on avaliku kuvandi kõrval väga perekeskne inimene. Talle meeldivad vanad majad ning lööb mõnuga käed külge juba teise oma kodu renoveerimisel.

Üle kahekümne saate „Oma kodu” on ETV ekraanil eetris olnud, Hannes selle eesotsas. Lahanud on ta seal nii vanade hoonete temaatikat kui uusimaid energiatõhususvõtteid. Ehituseksperdiks mees end ei pea, kuid niipalju on õppinud, et tasub teha neid asju, mida ise oskab.
 

Löögiga pähklitangid
 

„Oma esimese korteri Eestis renoveerisin enam-vähem ise seest ära, see oli muinsuskaitsealune maja. Natuke olen Ameerikas sõpradel aidanud ehitada, kipsplaati panna, pahteldada. Eestis kasutasin ise oma sõpru, kes näitasid midagi ette. Näiteks tammeparkettpõranda panin elus esimest korda ise maha. Samas adun, et mõned asjad on mõistlik spetsialistidele jätta, näiteks ahju ehitamine.”

„Esimene oma korter Eestis” tähendab, et Nõukogude ajal põgenes Hannes siit Ameerika Ühendriikidesse. Enne seda oli Eestis vanematekodu ja naastes esmalt rentis korterit, kuni aastal 2003 soetas Hermakülade pere päris oma kodu.

Lapsepõlvest meenutab Hannes, et meisterdada-nokitseda meeldis talle küll, kuigi eriti hästi see välja ei tulnud. „Mäletan episoodi, kus tööõpetuse õpetaja tegi pähklitangid, ja kui mina need ka lõpuks järele tegin, siis minu pähklitangid töötasid ainult nii, et nendega tuli lauale pandud pähklit kõvasti lüüa.”

Nüüd saab mees tavaliste meestetöödega ikka hakkama: „Võinoa vestan vast ikka ära. Küproki panemist ja pahteldamist ma ka oskan. Ma lihtsalt ei tee seda enam eriti, kuna mul on targem teha oma spetsiifilist tööd ja maksta sellele, kes teeb oma spetsiifilist tööd.”

Hannes on suures plaanis kursis, mis ehituses kuhu käib, ning mida ja kuidas mille vahele panna – nii et ehitajal oskab silma peal hoida ja tööde kulgu jälgida küll. „Kuigi ka selliste asjade järele vaatamiseks kasutan pigem spetsialiste. Õnneks olen leidnud oma privaatehitaja; ta on mu hea sõber, ettevõtja, kellega koos põgenesime ja pärast Ameerikas elamist koos tagasi tulime. Teda usaldan täielikult: tean, et ta ei keera mulle kunagi mingit „käru”, ei pane vale soojustusmaterjali valesse kohta ega jäta mingeid juppe lahti. Nii et mul on õnnestunud kontrollimisvajadus vabastada usaldusele.”
 

Talupojatarkusest
 

Üks asi on teooria, kuid praktikas – eriti, mis puutub vanadesse majadesse – tuleb alatasa kokku puutuda ettenägematute olukordadega, mille lõplikku maksumust on isegi hüpoteetiliselt raske prognoosida.

„Nii see tõesti on,” möönab Hannes. „Need protsessid on õpetanud mulle seda, et uut maja ehitada on odavam kui vana renoveerida. Aga mulle meeldib vana: sellel on oma hing, elu ja ajalugu. Muidugi on nii, et enne vana maja lahtivõtmist ei teagi päriselt, mis seina taga on. Näiteks mu naabritädi Anna kurtis, et temal lähevad vannitoa aknad uduseks, kui mina oma vannitoas ventilatsiooni tööle panen. Hiljem, kui ta oma korteri maha oli müünud, selgus, et Anna ventilatsioon oli kinni topitud – muidugi läks minu niiskus tõmbega sinna ja mitte kuhugi edasi. Nii et kui ei aduta, et vanas majas on põhjusega hingamis- ja suitsulõõrid, pannakse need kinni ja torgatakse kuskile mingi suvaline auk, siis see on oskamatu lahmimine, nii ei maksa. Peab ikka vanaaja tarkust silmas pidama. Isegi mõnd vana mõisa on sedasi renoveeritud, et pole ventilatsiooni, sest välja on lõhutud kaminad-ahjud, mille kaudu vanasti õhu tsirkulatsioon käiski. Selliseid asju tehes avastad, et talupojatarkus oli väga kõva tarkus, ega palju uut tänapäeval olegi.”

Esimesest oma kodust pajatab Hannes meeleldi pikemalt: „See on uhke kahe korteriga maja Nõmmel, arhitektuurimälestis, mis asub Glehni endise vorstivabriku ehk muusikakooli taga.

Artikli täismahus lugemiseks osta värske ajakiri poest või telli ajakiri TM Kodu & Ehitus.

Artikli märksõnad