Hannes Hermaküla: Mees ehitab maja, naine teeb sellest kodu

Kristjan Arunurm
Hannes Hermaküla: Uut maja ehitada on odavam kui vana renoveerida. Aga mulle meeldib vana. | Tiit Koha

Telemees, koolitaja ja sündmustejuht Hannes Hermaküla on avaliku kuvandi kõrval väga perekeskne inimene. Talle meeldivad vanad majad ning lööb mõnuga käed külge juba teise oma kodu renoveerimisel.

Üle kahekümne saate „Oma kodu” on ETV ekraanil eetris olnud, Hannes selle eesotsas. Lahanud on ta seal nii vanade hoonete temaatikat kui uusimaid energiatõhususvõtteid. Ehituseksperdiks mees end ei pea, kuid niipalju on õppinud, et tasub teha neid asju, mida ise oskab.
 

Löögiga pähklitangid
 

„Oma esimese korteri Eestis renoveerisin enam-vähem ise seest ära, see oli muinsuskaitsealune maja. Natuke olen Ameerikas sõpradel aidanud ehitada, kipsplaati panna, pahteldada. Eestis kasutasin ise oma sõpru, kes näitasid midagi ette. Näiteks tammeparkettpõranda panin elus esimest korda ise maha. Samas adun, et mõned asjad on mõistlik spetsialistidele jätta, näiteks ahju ehitamine.”

„Esimene oma korter Eestis” tähendab, et Nõukogude ajal põgenes Hannes siit Ameerika Ühendriikidesse. Enne seda oli Eestis vanematekodu ja naastes esmalt rentis korterit, kuni aastal 2003 soetas Hermakülade pere päris oma kodu.

Lapsepõlvest meenutab Hannes, et meisterdada-nokitseda meeldis talle küll, kuigi eriti hästi see välja ei tulnud. „Mäletan episoodi, kus tööõpetuse õpetaja tegi pähklitangid, ja kui mina need ka lõpuks järele tegin, siis minu pähklitangid töötasid ainult nii, et nendega tuli lauale pandud pähklit kõvasti lüüa.”

Nüüd saab mees tavaliste meestetöödega ikka hakkama: „Võinoa vestan vast ikka ära. Küproki panemist ja pahteldamist ma ka oskan. Ma lihtsalt ei tee seda enam eriti, kuna mul on targem teha oma spetsiifilist tööd ja maksta sellele, kes teeb oma spetsiifilist tööd.”

Hannes on suures plaanis kursis, mis ehituses kuhu käib, ning mida ja kuidas mille vahele panna – nii et ehitajal oskab silma peal hoida ja tööde kulgu jälgida küll. „Kuigi ka selliste asjade järele vaatamiseks kasutan pigem spetsialiste. Õnneks olen leidnud oma privaatehitaja; ta on mu hea sõber, ettevõtja, kellega koos põgenesime ja pärast Ameerikas elamist koos tagasi tulime. Teda usaldan täielikult: tean, et ta ei keera mulle kunagi mingit „käru”, ei pane vale soojustusmaterjali valesse kohta ega jäta mingeid juppe lahti. Nii et mul on õnnestunud kontrollimisvajadus vabastada usaldusele.”
 

Talupojatarkusest
 

Üks asi on teooria, kuid praktikas – eriti, mis puutub vanadesse majadesse – tuleb alatasa kokku puutuda ettenägematute olukordadega, mille lõplikku maksumust on isegi hüpoteetiliselt raske prognoosida.

„Nii see tõesti on,” möönab Hannes. „Need protsessid on õpetanud mulle seda, et uut maja ehitada on odavam kui vana renoveerida. Aga mulle meeldib vana: sellel on oma hing, elu ja ajalugu. Muidugi on nii, et enne vana maja lahtivõtmist ei teagi päriselt, mis seina taga on. Näiteks mu naabritädi Anna kurtis, et temal lähevad vannitoa aknad uduseks, kui mina oma vannitoas ventilatsiooni tööle panen. Hiljem, kui ta oma korteri maha oli müünud, selgus, et Anna ventilatsioon oli kinni topitud – muidugi läks minu niiskus tõmbega sinna ja mitte kuhugi edasi. Nii et kui ei aduta, et vanas majas on põhjusega hingamis- ja suitsulõõrid, pannakse need kinni ja torgatakse kuskile mingi suvaline auk, siis see on oskamatu lahmimine, nii ei maksa. Peab ikka vanaaja tarkust silmas pidama. Isegi mõnd vana mõisa on sedasi renoveeritud, et pole ventilatsiooni, sest välja on lõhutud kaminad-ahjud, mille kaudu vanasti õhu tsirkulatsioon käiski. Selliseid asju tehes avastad, et talupojatarkus oli väga kõva tarkus, ega palju uut tänapäeval olegi.”

Esimesest oma kodust pajatab Hannes meeleldi pikemalt: „See on uhke kahe korteriga maja Nõmmel, arhitektuurimälestis, mis asub Glehni endise vorstivabriku ehk muusikakooli taga. Too püstpalkidest maja oli nii hästi ehitatud – ilmselt rikkamatele inimestele –, et pidas ilma soojustuseta hästi sooja. Põrandatuulutusavad soklis olid küll vahepeal kinni topitud, aga kuna Nõmmel on liivane pinnas, polnud ka niiskus palju kurja teha jõudnud. Pidin vana Eesti-aegse laua elutoapõrandalt üles võtma, sest see oli kõver ja ühest kohast läbi mädanenud – ja selle alt avastasin võlvkaared! Nii et põranda all olid endised käigud, mis viisid vorstivabrikusse. Ma ei hakanud seda lammutama, ei tea, mis olukord seal all oli.
Aga magamistoa all oli kelder, milleni viiva augu oli põrandasse saaginud juba endine korteriomanik. Keldris oli mõistmatu suur müür – nagu lavats. See viitas, et maja oli ehitatud endise vabriku peale. Põnevaid leide oli veel. Tülgastav oli muidugi asjaolu, et kui algselt oli majas kaks ilusat suurt korterit, siis nõukaajal oli kõik tuksi keeratud ja tehtud kuus väikest korterit. Mul oli tükk tegemist. Õue peal oli veel teenijatemaja, nii et vahepeal oli krundil kokku lausa kümme korterit.”

Hannes on vanale uue elu sissepuhumisel tõdenud, et muinsuskaitse võib olla ka paras nuhtlus: igasugused nõuded on, aga toetusi ei kiputa väga andma. Ometi jõudis ta oma perega suurema kodu otsinguil taas „vihma käest räästa alla”, nagu ta naljatamisi ütleb. Ikka Nõmmele. „Kui esimeses majas läks kõvasti värvi, siis nüüd pole isegi, mille peale värviparandusi teha – fassaadi pole, maja on kaetud tõrvapapiga ja alati nii olnud. Tõotab tulla pidev, elukestev projekt,” naerab Hannes.
„Ükspäev paneme laudise külge. Maja lugu olevat selline, et omanik sai selle valmis, aga jättis fassaadi pooleli, kartes Siberisse saatmist, sest ta oli selle nelja korteriga üürimajaks ehitanud. Hiljem sai maja tagasi ja müüs korteritena maha. Õnneks on tegu vana, hingava tõrvapapiga, nii et puit pole all mädanema läinud. Isegi soklipealseid palke, millega sageli on probleem, pole vaja vahetada.”
 

Innovatsioonist
 

Telesaateid tehes on Hannes üksjagu tutvust teinud ka uuenduslike energiasäästulahendustega. Kumb siis südamelähedasem on – kas arhailisus või innovatsioon? Ühendada neid enamasti ju ei anna. Või siiski? „Sõltub majast ja lähenemisest. Kui paneme majale tiheda fassaadi ja uued aknad, peab ilmselt välja mõtlema ka mingi ventilatsiooniava. Mind härib, kui vanas majas on kopitushais, naudin värsket õhku. Nii et miks mitte ajaloolises hoones ka näiteks soojustagastusega ventilatsioon. Olen isegi sellele mõelnud ja kuulnud, et soojustagastuse saab panna ka kubusüsteemile. Mulle meeldivad uued lahendused. Väga lahe, kui tehnoloogia areneb ja saame kasutada tasuta energiat või päikesesoojust.”

Veidi hirmutab Hannest uue tehnoloogia juures sellest liigne sõltumine: kui elekter ära kaob, mis siis saab – pole kütet ega ventilatsiooni. „Saaks ahjugi kütta. Olin hiljuti Ameerika idarannikul ajal, mida tabas suur torm. Viiskümmend miljonit majapidamist olid elektrita.”

Naljakaks peab Hannes tänapäevalahenduste juures tõika, et me ei ava enam aknaid. „Sundventilatsioon vahetab küll õhku, aga mulle on veel eluvõõras, et aken on alaliselt suletud ja seda ei saagi lahti teha, et õuest värsket õhku tuppa lasta. Mootori jõul aetava seadmega värske õhu tuppa toomine tundub kohati liiga mehhaniseerituna. Nii mõndagi läheb tehnika arenedes imelihtsaks ja tore on seda fännata, aga vahel tekib mõte, et kuhu see kõik viia võib.”

Hannes toob näite e-komplekteerimiskeskusest, mille avamist ta enne jutuajamist just läbi viis: „Sa ei pea küll järjekorras seisma, sul on veel võimsam internet, aga sa ei suhtle enam inimestega, istud veel rohkem kompuutri ees, sul puudub kontakt pärismaailmaga... Minu jaoks on naljakas näiteks Facebook, mul seda pole, ehkki vahel olen mõelnud, et tahaks mõnda inimest näiteks Ameerikast üles leida ja sealtkaudu vast saaks. Nojah, muidugi on ka see teatud mõttes näoraamat, kui ilmun mõne ajakirja kaanele, aga miks ma peaksin pidevalt kuulutama, et ostsin seda ja söön nüüd toda. Ma saan aru inimeste kuuluvus- ja tähelepanuvajadusest, aga naljakas on ikka.”

Sügisese lehekoristuse aegu jäi Hannes samuti dilemma ette: kumb on keskkonnavaenulikum – kas lehtede põletamine, mis on nüüd keelatud, või lehekogumisauto diisligaasid, mis paiskuvad õhku iga maja ees, kus masin peatub. Muide, Ameerika-ajal töötas ta vahepeal ka lehepuhuriga.
 

Kinnivarausust ja kodust
 

Kodu on Hannesele ülioluline. „See on koht, mis on selle elanike endi järgi mugavalt seatud, nii et nad tunnevad seal end hästi. Kui ülejäänud maailmaga kokku puutume, paneme mingi maski ette: võitleme ja naeratame. Kodus saame end tunda iseendana.”

Eestlased on individualistid, arvab Hannes: oma mätas on tähtis. „Ameerikast tagasi tulin ju ka sellepärast, et see on minu rahvas, minu maa ja minu maailm. Kogu Ameerias elamise aja ma rentisin elamist, Eestis ka alguses. Kohati on justkui ratsionaalsem rentida, arvestades aega ja vaeva, mis sul kulub oma maja hooldamisele ja haldamisele.”

Eestis paraku selline üüriturg, kus on rajatud terved üürikorterite või -majade kompleksid, veel puudub. „Aga võib-olla ongi asi selles, et eestlased tahavadki pigem omada, kui vähegi võimalust. Sest kaua on keegi teine meie maad omanud: rootslased, sakslased, taanlased, venelased... Lõpuks saame täita esiisade unistuse ise midagi omada. Suur eufooria. Ameeriklased pole pidanud mõisnikku teenima. Nad kolivad palju, ühest osariigist teise. Töötasimegi vennaga seal alguses kolijana.”

Hannes loodab, et 20 aasta pärast on ta kodu valmis, ehkki praegu võib see tunduda võimatu missioonina. „Minu elus on olnud korduvalt ebarealistlikke asju, mis on tundunud võimatud, ja olen märganud, et ühel või teisel moel – siiralt usun, et Jumala abiga – asjad lahenevad. Näiteks kui ma pankadest laenu ei saanud, kuna töökoht oli siis veel seotud Ameerikaga. Pealegi, perega koos on lihtsam.” Piiblikoolist meenub Hannesele tarkus: „Mees ehitab maja, naine teeb sellest kodu. Mees annab seemne, naine teeb sellest lapse.”

Hannese kodu ja Pärnumaal asuv maakodu majandamine on praegusel kiirel tööperioodil pigem abikaasa kanda, aga otsuseid tehakse ikka koos. „Mulle meeldib ka kena sisekujundus, kuigi mul endal pole sellele annet. Kardinavärgi otsustab abikaasa, mulle on oluline, et see oleks nagu hotellis – ma ei saa magada, kui sealt valgust läbi paistab. Rohkem minu möllata on jäänud majaalune saja ruutmeetrine kelder. Võib-olla tuleb sinna spordisaal ja raadiostuudio, mul on seal ka töökoda. Terve pere suuski määrin, rattaid parandan. Õunu ja mahlu hoiame ka keldris.”

Ahjaa, spordisaalist kõneldes unistab spordilemb telemees, et 20 aasta pärast on tal triatlon läbitud. „Ma tahan näha, milleks mu keha on võimeline. Näiteks tänavu suvel läbisime sõpradega Rootsis kolmesaja kilomeetrise rattavõistluse. Sport on alati olnud osa mu elust.”

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid