Heitveele anna väljapääsuks avar tee. Kuidas vältida ummistusi?

TM Kodu&Ehitus
Oluline roll ummistustroppide tekkes on pikkadel juuksekarvadel. | Shutterstock

Tiheasustusalal paiknevad elamud on täna päeval valdavalt liitunud ühisveevärgi ja kanalisatsiooniga. Need kaks käivad käsikäes ja loogika on selles, et kui vesi tuleb mööda toru sisse, peab see mingit teed mööda ka välja minema.
 

Üks, mis kindel – olmevee ülejäägid tuleb keskkonnale ohutult spetsiaalsesse sanitaarhoidlasse või üldisesse kanalisatsioonivõrku juhtida. Sõltuvalt elamispinna suurusest võib kanalisatsioon olla üpris lihtne, piirdudes vaid ühe väljavooluga. Ent suuremate, mitmekordsete, mitme vannitoa, sauna ja köögiga eramute reovee ärajuhtimissüsteem võib endast kujutada keerulist torude ja ühenduste rägastikku, mille ohjeshoidmiseks jääb ilmselt majaomaniku enda jõust väheks.

Nn torufirmade töötajad teavad rääkida kõikvõimalikest eriskummalistest põhjustest, miks üks või teine reoveesüsteem on umbe läinud. Sagedased põhjused seonduvad mingi suure eseme sattumisega torustikku. Tihtipeale on aga asi ka ajapikku kogunenud setete kuhjumises. Selliseid trombe tekib peamiselt liitmike, pöörangute ja nn põlvede juurde.
Näiteks haakub mõne liitmiku või 90-kraadise nurga all paikneva põlve juurde karvapusa, kuhu kinnituvad toidujäätmed, kusjuures rasvane nõudepesuvesi mõjub suurepärase sideainena. Läbivool jääb üha väiksemaks ja lõpuks hakkabki tekkima nn tagasivool – tavalisest suurema pealevoolu puhul ei jõua vesi enam kraanikausist alla.


Toimib õigesti paigaldatud torustik
 

Reegel on, et kanalisatsioon toimib hästi ja õigesti siis, kui selles ei esine lekkeid, sellest ei eritu keskkonda ohtlikke aineid ja tagatud on takistusteta läbivool. Et reovett ärajuhtivad torustikud kestaksid võimalikult kaua, tuleb need kõigepealt õigesti paigaldada. Muide – sageli tuleb just kanalisatsioonisüsteemist otsida põhjuseid mõnedesse kohtadesse hallituse tekkimise või kusagile liigse niiskuse kogunemise pärast.
Et seda ei juhtuks, peab kanalisatsioonil olema toimiv ventilatsioon. Eramajades paigutatakse tuulutustoru, mille korsten avaneb katusele − tavaliselt kohta, kus majasisene torustik koondub ja on ühendatud peatrassi suunduva toruga.

Ventilatsioonikorstna peatoru peab olema kõigi sanitaarseadmetega (kraanikausid, WC-potid, trapid jmt) kõikidel hoone korrustel eraldi ühendatud. Reeglina kulgeb ka ventilatsioonitoru paralleelselt hoone reoveepüstikuga. Püstiku külge on ühendatud sanitaarseadmed ja vett tarbivad kodumasinad, püstikuid võib olla mitu. Iga sanitaarseadme püstikuühendusele on seatud kindel minimaalne läbimõõt, näiteks klosetipoti puhul on see 110 mm.

Oluline eriti just majasisese kanalisatsiooni toimimise näitaja on see, kui torustikest ei imbu ruumidesse ebameeldivat lõhna. Selleks peavad iga sanitaarseadme, sh pesu- või nõudepesumasina ja veeneelu väljundid olema varustatud spetsiaalse vesiluku – sifooniga.
Et süsteemi ei tekiks iseeneslikke troppe, on oluline, et kanalisatsiooni uhatakse regulaarselt piisavalt rohke veega, lausa tungivalt soovitavad santehnikud kasutada aeg-ajalt leeliselisi kemikaale (nn torusiili). Seda vahendit tuleb lihtsalt äravoolu kallata – trappi, klosetipotti, kraanikaussi –, tavaliselt ⅓–½ pudelitäit korraga ja lasta tunnike seista. Seejärel uhada torud rohke veega üle.


Abiks on keemia või füüsika
 

Mitte veel kuigi mastaapseks muutunud ummistusest saab ilmselt jagu küllaltki lihtsate vahenditega. Kui tekib kahtlus, et kusagil torudes võib ees olla mingi tropp, tasub ajada potitäis vett tuliseks ja otse äravoolu kallata. Väiksema pusa peaks see meetod lahti leotama.
Oluline roll ummistustroppide tekkes on pikkadel juuksekarvadel. Kõige targem oleks muidugi püüda nende kanalisatsioonitorustikku sattumist vältida, ent enamasti see ei õnnestu. Juustest jm tekkinud troppide avamiseks ei piisa teinekord muust, kui tuleb appi võtta torutross.

Kanalisatsioonitorude ummistuste kõrvaldamiseks ettenähtud trosse on erineva jämedusega, kasutades peab jälgima, et peenikeste torude jaoks ei võetaks liialt jämedat trossi – see võib õrnemad torud näiteks liitmike kohalt ära lõhkuda.

Torutöödest, eriti umbe läinud kanalisatsioonitorustike puhastustöödest, teab mis esteetikat otsida ei maksa. Näiteks nn haisulukke saab puhastada järgmiselt. Kraanikausi avast tuleb raputada sisse söögisoodat – ikka selline paras ports, ja valada peale äädikat. Kui sel kokteilil mõnda aega seista lasta, on kõige tõhusam see ollus torustikust spetsiaalse pumbaga välja tõmmata, aga tulemuseni võib jõuda ka imipumbaga jõnksutades, jao kaupa vett peale lastes. Kõige lõpus vajab torustik muidugi taas ohtra veega loputamist.
Üks kindel meetod ummistunud haisuluku avamiseks on see lahti võtta, korralikult läbi pesta ja siis oma kohale panna, vajadusel tuleb tihendid uute vastu vahetada.

Kõikvõimalike kemikaalidega tasub teisalt siiski mõõtu pidada, sest ühel või teisel moel satub ikkagi kõik, mis te torudest alla lasete, lõpuks loodusesse. Lisaks sellele mõjub liialt sage kemikaalide kasutamine ka torude materjali struktuurile, muutes selle hapraks, kergesti murduvaks. Sestap on kõige etem viis ummistustega võitlemiseks ikkagi see, et neid üldse tekkida ei lastaks.


HT-materjal kestab kaua
 

Üsna laialt kasutatav tänapäevane kanalisatsioonitorustike ehitamise meetod seisneb HT-materjalist torude ja liitmike kasutamises.
HT, mille valmistamisel kasutatakse peaasjalikult polüpropüleeni, kuulub raskesti süttivate materjalide klassi, mis ei võimalda tulekahju korral tulel mööda reoveetorustikke hoones levida. HT-st valmistatud torud taluvad 95-kraadise kuumusega reovett, samuti on need torud tänu elastsetele muhvliitmikele ja tihenditele heade hüdrauliliste omadustega, mis muutub oluliseks just korrustevaheliste horisontaalsete torustike paigaldamisel. Samas ei soovita polüpropüleenist torusid ja liitmikke nende paigaldamisega tegelev Uponor kasutada näiteks oludes, kus temperatuur langeb alla +5 °C.Paigaldamisel tuleb jälgida, et muhvide suund oleks vastupidine heitvee äravoolu suunale. Kuna temperatuur võib torudes suures ulatuses varieeruda, tuleb tagada, et toru saaks liitmikes vabalt pikeneda, kui temperatuur on kõrge, ja taas kokku tõmbuda, kui temperatuur langeb. Kui selliseid lõtke pole jäetud, hakkab toru tavaliselt ühenduste juurest kiiresti purunema.
Üldse tasub teha äravoolutorude paikapanemisel võimalikult vähe käänakuid. Kuna neid aga päriselt vältida ei saa, peaksid nurgad ja pöörded olema võimalikult nüri nurgaga ja ikkagi – neid olgu nii vähe kui võimalik. Valdaval osal juhtudest on just käänakud hilisemate ummistuste tekkekohaks.


Vee liigne kokkuhoid on kurjast

Torumehed on aegade jooksul leidnud torustikest lausa imekspandavaid asju – alates sukkpükstest ja T-särkidest ning lõpetades beebimähkmetega. Kõik see on tulnud majadest, läbi 110 mm torude, mis eramutest tsentraalsesse kanalisatsiooni viivad. Kui mingi ese juba WC-potist läbi läheb, küll see läheb siis ka torudest läbi.

Üks sage põhjus, miks krundilt tsentraali viivad torud umbe lähevad, on see, et veehulk, mida saasta ärauhtumiseks kasutatakse, on liialt väike. See võib tuleneda näiteks sellest, et kokkuhoidlikud vanainimesed loputavad WC-d vaid poole veega. Sellisel juhul jääb vesi trassi seisma ja pikapeale võib sellele n-ö tropp ette settida.

Mida teha, et ummistusi ära hoida?
 

Sarnased artiklid