Hõrk mustjuur

Tiina Kolk
Aed-mustjuur on toitainerikas ja kõrge kuivainesisaldusega. | Shutterstock

Kuigi meie kanti ilmus mustjuur – õieti aed-mustjuur (Scorzonera hispanica) – juba 18. ja 19. sajandi vahetusel, on see pähklimaitseline kasulik delikatessköögivili tänaseni vähe tuntud. Mustjuur on kaheaastane taim, ehkki tavaliselt viljeldakse teda üheaastasena. Esimesel aastal kasvatab ta maapinnale lopsakad lehed ning alla pika õhukese mustjaspruuni koorega ja seest valge sõrmepaksuse juurika. Seda saab tarbida kuni järgmisel suvel kollaste korvõisikute avanemiseni.

Mustjuure metsikult kasvavaid liike kasutati juba antiikajal ravimtaimena, aga kultuuris hakati aed-mustjuurt viljelema 16. sajandil Hispaanias, seejärel Itaalias ja Prantsusmaal. Räägitakse, et Prantsuse Päikesekuningas Louis XIV sõi tervise turgutamiseks mustjuurt. Samuti aitas see taim ellu jääda paljudel Siberisse küüditatutel.

Aed-mustjuur on toitainerikas ja kõrge kuivainesisaldusega. Tänu taimes leiduvale rohkele inuliinile on ta eriti kohane diabeetikute dieettoiduna. Aga asparagiini, koliini, levuliini jt glükotsiidide sisalduse tõttu toetab aed-mustjuur ka mao- ja neeruhaiguste põdejate dieeti. Temas leidub veel kaaliumi, kaltsiumi, fosforit, rauda, naatriumi ning A-, B-, E- ning vähesel määral C-vitamiini.

„Pealegi on see kasulik juurvili toorelt või kuumtöödeldult väga hõrgu maitsega,“ mainib Tallinna Botaanikaaia aednik Tiina Marjapuu.

Tema sõnul tahab mustjuur sügavalt kobestatud huumusrikast korralikult rammutatud liivsavi- või kerget saviliiv-kõdumuldi, kuid ei talu värsket sõnnikut – nagu porgandki. Parema saagi nimel tasub taime suve jooksul turgutada nii mineraalväetiste kui ka looduslike taimekatsevahenditega. Aed-mustjuur talub lühikesi kuivemaid perioode, aga paremini edeneb siiski parajalt niiskes pinnases.

„Kuna aed-mustjuur on täiesti külma- ja talvekindel – pakane teda mullas ei kahjusta –, siis võib ta seemned maha panna nii varakevadel kui ka hilissügisel. Aga viimati nimetatud külvist saab saaki ikkagi järgmisel aastal. Tõusmed pistavad nina mullast välja 2–3 nädala pärast. Aed-mustjuurt võib korjata hilissügisest varakevadeni,“ räägib Tiina Marjapuu. Siis rõhutab, et taime juurikad võivad ulatuda isegi 50 cm sügavuseni ning on üpris haprad, kippudes murduma. Nii et nende tervelt ülesvõtmine on paras kunsttükk. Paraku ei säili vigastatud juurikad kaua. Seepärast on hea neid, kui ilm lubab, välja kaevata just vajadusel.

„Teisel kasvuaastal kevade edenedes aed-mustjuure maitse muutub, sest taim valmistub õitsemiseks. Tema kollastel õitel on šokolaadilõhn ning lõikelillena püsivad need vaasis kaua. Kui on õied, siis tasub korjata ka seemneid, mida jagada sõpradele-tuttavatele. Siis ehk viljeldakse seda hüva taime rohkem!“ soovitab botaanikaaia aednik.

 

Soovitame aed-mustjuure sorte

’Duplex’

’Lange Jan’

’Libochovicky’

ʼGeante Noire De Russieʼ – pärandsort aastast 1877

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid