Marjakultuuride kasvatamist aias on alati väärtustatud, kuid vähem osatakse tähelepanu pöörata maitseroheliste (nt lehtsalat, till, petersell jne) ja kasulike ilutaimede omavahelisele kombineerimisele. Ilu ja söödavus ei pea aga aiaruumis käima lahus. Paljusid levinud ühe- ja mitmeaastasi ilutaimi tunti juba Antiik-Kreekas ja -Roomas toidutaimedena. Sealjuures teadvustati isegi sajandeid tagasi ilutaimede (sh õite) kasulikkust inimese toiduratsioonis – teaduskeeles antioksüdatiivsete omaduste tõttu. See tähendab organismis vabade radikaalide sidumist ennetades või omades ravivat toimet südame-veresoonkonnahaiguste ning vähi korral.
Samas mõjutab aga taimede kasutamist ja tarbimist nende maitse. Tavapärased söögitaimed, nagu salatid, laugud, ürdid (tüümian, basiilik vms) jt seonduvad kindla mekiga. Ka paljude tuntud suvelillede õite maitsenüansid on meile juba tuttavad. Näiteks mehhiko päsmaslillel on porgandi, alatiõitsval begoonial sidruni, habenelgil nelgi, ripp-pelargoonil greibi ja kõrgel peiulillel granaatõuna maik.
Otstarbekad konteinerid
Söödavate taimede populaarsuse tõusutrendi näitab ka sordiaretus, sest järjest rohkem pööratakse tähelepanu mitte ainult taimede kasulikkusele, vaid ka nende dekoratiivsusele ja paigutuse tihedusele. See annab võimaluse kasvatada koos suuremal hulgal ja väiksemal alal erinevaid liike. Tänapäeval pannakse erilist rõhku konteinerhaljastusele, s.o pottides kasvatatakse nii lühi- kui pikaealisi taimi.
Nii-öelda seltsilistaimede kooskasvatamisel on aga ka teine positiivne külg – kahjurite leviku piiramine. Kui tavalises köögiviljapeenras võib tihti esineda kahjureid, siis erinevaid kultuure segamini istutades peidavad taimed üksteise lõhna ning kahjurputukad ei leia neid nii kergesti üles.
Kui varem pöörati rohkem tähelepanu taimede välimusele kasvuperioodi keskel, siis viimasel ajal jälgitakse eriti nende sügisest dekoratiivsust. Siinjuures on olulised lühiealised ilu- ja tarbetaimed, mis sel ajal ilmestavad aiaruumi oma viljade või õitega.
Konteinerisse ja pottidesse sobivad liigid
Lehtdekoratiivsed liigid
Basiilik Ocimum
Lehtpeet Beta vulgaris subsp. vulgaris var. cicla
Lehtpetersell Petroselinum crispum var. crispum ja kähar petersell Petroselinum crispum var. crispum Crispum-rühm
Lehtsalat Lactuca sativa var. crispa
Harilik rosmariin Rosmarinus officinalis
Endiiviasigur Cichorium endivia
Koriander Coriandrum
Ilukapsas Brassica oleracea
Harilik sidrunhein Cymbopogon citratus (DC. ex Nees) Stapf
Verev oblikas Rumex sanguineus
Aedsalvei Salvia officinalis
Sidrunmeliss
Sidrunpuju
Mündid
Murulauk
Õisdekoratiivsed liigid
Võõrasema Viola ×wittrockiana Gams ex Kappert
Madal ja ahtalehine peiulill
Suur mungalill
Mugul- ja alatiõitsev begoonia
Värdfuksia Fuchsia ×hybrida Voss
Tähklavendel
Harilik raudrohi Achillea millefolium
Ürt-punanupp
Harilik iisop Hyssopus officinalis
Harilik pune Origanum vulgare
Aniisi-hiidiisop Agastache foeniculum (Pursh) O. Kuntze
Verev sõrmkübar Digitalis purpurea
Asukoht on oluline
Kasulike ja samas ka ilusate taimeliikide nimekiri on pikk, kuid esmane valik tuleb teha kasvukoha tingimuste (valgus ja mulla niiskusolud jms) järgi. Seejuures tuleb silmas pidada, kas taimi istutatakse peenrale ehk olemasolevasse pinnasesse või teisaldatavatesse pottidesse/konteineritesse. Peenrasse istututus ei võimalda tihti valgus- ja mulla niiskusolusid muuta ning taimede valikul tuleb eelistada puhmikukujulisi. Konteinerites on aga taimedele soodsa kasvukeskkonna loomine meie enda kätes. Sealjuures eelistab enamik maitse- ja ilutaimi päikeselist kasvukohta, niiskuse osas jaguneb valik aga kuiva, s.o vee hea läbilaskvusega ja parasniiske mulla vahel. Kui looduslikud eeldused ei taga pinnases vee head liikuvust, tasub teha tõstetud peenrad.
Kes kellega käib?
Väga oluline on teada, millise välimusega taimi omavahel kombineerida. Taimede ilust moodustavad kõrgus ja õite värv ning kuju vaid ühe kolmandiku. Lisaks tuleb valikul arvestada kasvuvormi (püstine või lamanduv), lehtede tekstuuri (terve leht või lõhestunud) ja lehtede kujuga (ümar või piklik).
Maitseka ja silmapaistva kompositsiooni loomisel tuleb mõistlikus koguses varieerida kõiki eespool nimetatud dekoratiivsuse tunnuseid.
Tihti on kasulike taimede puhul õite asemel silmapaistva tunnuse kandjad hoopis lehed (lõhestunud tilli või terve salati leht). Meeles tasub pidada, et liiga palju erinevaid vorme ja värve koos ei pruugi pakkuda rahulikku silmailu. Samas ei ole vaja karta suuremaid üheliigilisi kooslusi.
Ühe- ja mitmeaastasi taimi koos kasvatades tasub aga juba ette mõelda taimede kasvuperioodi pikkusele ning nende üldisele väljanägemisele.
Soovides näha õisdekoratiivseid liike varem õitsemas, on neid soovitatav ette kasvatada. Näiteks kulub mungalillel ja saialillel külvist õitsemiseni 2 kuud, ahtalehisel ja madalal peiulillel 2–3 kuud, türgi mustköömnel, suurel lõvilõual ja võõrasemal 4 kuud, mugul- ja alatiõitsval begoonial ning värdfuksial 5 kuud.
Ka ettekasvatatud ürdid näevad kompositsioonides paremad välja. Samas tuleb aga arvestada tõsiasjaga, et näiteks lehtsalatid on lühikese kasvuperioodiga taimed, mis tähendab, et dekoratiivsuse säilitamiseks on vaja vanad taimed asendada uutega ja teha selleks mitu külvi.
Allikas: Minu Aed
