Õhurõhk ja õhutemperatuur
Ilmamuutusi on läbi aegade seostatud ka meie enesetunde ja terviseprobleemidega. Igapäevaelus tekib sageli vestlus just ilmamuutustest, ja loomulikult ikka halvast ilmast, eriti sadudest ja külmast. Näiteks inglased pidavat iga kõnelust alustama ilmast rääkides.
Selle kohta, kuidas ilmastik tervisele mõjub, leidub tähelepanekuid ammusest ajast: juba antiikaja esimesi teadaolevaid arste Hippokrates on mitu sellekohast näidet toonud, kusjuures eriti toonitas ta ilma mõju meeleolule ja selle kaudu tervisele.
Kunagi noore arstitudengina osalesin Venemaal üliõpilasteaduse konverentsil, kust jäi meelde üks huvitavamaid ettekandeid: uuring, mis näitas südamehaiguste sagenemist õhurõhu languse ajal. Seetõttu soovitasid toona teadlased madalrõhkkonna saabudes ennetavalt tööle panna rohkem kiirabibrigaade. Kas selleks oli ikka vajadust?
Oma arstitöös, kui ravisin eelkõige ägedaid südameinfarkte, võtsin kuude kaupa kokku viie aasta infarktihaigete saabumise intensiivravile. Infarkte oli siis palju näiteks märtsikuus, mida võib tõesti seletada kevadiselt heitliku ilma ja sagedase õhurõhulangusega. Minu tähelepanekute järgi aga oli üllatuslikult suurim infarkti haigestumine hoopis juulikuus, mida ei osanud ega oska kuidagi õhurõhu muutustega kokku viia.
Kindlasti on nii kõrge kui ka madala vererõhuga inimesed mõelnud, kas õhurõhu tõus või langus mõjutab kuidagi ka vererõhku. Ainult õhurõhu mõju vererõhule on suhteliselt vähe uuritud, tavaliselt on vererõhu muutused ilmnenud muude erinevate ilmastikunähtuste tõttu. Tundub, et ilma mõju määrab kõige rohkem see, mida inimene ise usub: kuigi enamasti arvatakse, et ilusa ilmaga on tervis parem, siis paljud tunnevad ennast tervemana hoopis vihmase ilma ja madala õhurõhuga.
Et õhutemperatuur on tervisele sobivaim siis, kui ei ole liiga külm ega liiga palav, siis hindab enamik meist just sellist ilma, mida neli aastaaega pakuvad. Ega ise ei tunneks ka vist ennast eriti hästi, kui kõik päevad ja ööd oleksid ilma poolest ühesugused soojad või külmad.
Ärevus
Kindlasti oleme kõik tundnud ärevust ja sellega seotud kehalisi häireid. Ärevuse tekkepõhjuseid on isesuguseid: eks paljudel meist ole meeles eksamieelsed ärevused nooruses ja kõikvõimalikud ootusärevused hiljem.
Arvatakse, et inimene tunneb ärevust vastureaktsioonina stressile, kusjuures selle tunde hea omadus on see, et me võtame siis oma vaimsed ja füüsilised võimed kokku, vältimaks ebameeldivusi või leidmaks olukorrast väljapääs. Muidugi on olemas ka haiguslik ärevushäire, mille korral pole mingit erilist põhjust sisemise pinge või paanika tekkeks. Haiguslik ärevushäire rikub igapäevaelu ja vajab kindlast eriravi.
Suures ärevuses inimene tunneb enamasti südamekloppimist, millega võivad kaasneda valud ja ebamugavustunne rinnus. Tihtipeale tullaksegi just selliste vaevustega südamearsti juurde, kus kontrolliks võetakse analüüse, mõõdetakse vererõhku, kuulatletakse südametoone ja tehakse elektrokardiogramm (ka koormusega). Kui uuringutega selgub, et südamehaigust ei ole, siis enamikul inimestel ärevus väheneb, kuid kahjuks mitte kõigil.
Sageli polegi põhjuseks üks haigus või häire: ärevusega inimesel on tavaliselt ka tugevad uinumisraskused (ja unehäired), liighigistamine, õhupuudustunne (ka lämbumistunne), suukuivus, neelamisraskused, iiveldus, värinad, pearinglus, külma- ja kuumahood, lihasepinged ning muud probleemid. Kõikide nende vaevuste pärast käiakse eri arstide juures, tehakse uuringuid ning parimal juhul leitakse ravi.
Alati tuleb arvestada sedagi, et ärevushäired võivad tekkida ka rasketest südamehaigustest: olen seda näinud eelkõige südameinfarkti põdejatel. Kuna äge haigus tuleb ootamatult, rikub tervise pikaks ajaks ja muudab tulevikuplaane, siis tekivadki nii masendus kui ka ärevus. Siinkohal ei ole abi ainult protseduuridest ja ravivõtetest, vaid ka arsti ja haige omavahelisest heast suhtlemisest – seda ei tohi hinnata vähem kui rohtusid.
