Kuidas saada head saaki erinevatelt sõstrapõõsastelt? Sõstraid kimbutavad haigused
Asta-Virve Libek
Valgeviljaline punase sõstra sort 'Hele'. | Asta-Virve Libek

Sõstraid kasvatades peab kindlasti arvestama, et mitte üksnes eri liikide, vaid ka eri sortide kasvunõuded on erinevad. Erilist tähelepanu peab pöörama mulla kvaliteedile. Sõstraid kimbutavad ka mitmed haigused. Kudias neid ära tunda?

Sõstrapõõsaid on Eesti talu- ja koduaedades väga pikka aega kasvatatud. Meil hästi tuntud punased ja mustad sõstrad on ühe perekonna erinevad liigid, kusjuures punaste sõstarde hulgas esineb ka valge- ja roosaviljalisi ning mustade sõstarde hulgas roheliseviljalisi sorte.

Peale eelnimetatute on veel kuldsõstrad, mille marju saab kasutada toiduks, samas pakuvad need silmailu dekoratiivtaimedena. Vähenõudliku ja vastupidava hekitaimena on levinud veel magesõstar.

Käesolevas kirjatükis peatun toidutaimena kasutatavatel sõstardel – peaasjalikult punasel ja mustal sõstral. Kuna tegemist on erinevatest liikidest pärinevate taimedega, on neil erinevad bioloogilised iseärasused –nt okste ja põõsa erinev produktiivne eluiga. Neid peab erinevalt lõikama ja ka kahjustajad eelistavad sageli üht liiki teisele.

 

Sõstrad on mulla suhtes nõudlikud

Kasvuolude suhtes ei ole eri sõstraliikidel suuri erinevusi. Nii istutuseelsel kui ka kasvuaegsel väetamisel on punase sõstra väetustarve mõnevõrra suurem kui mustal sõstral, kusjuures peab arvestama ka sortide ja mullastikutingimuste eripäraga.

Sõstrad on mullastiku suhtes üsna nõudlikud kultuurid, vajades nõrgalt happelist või neutraalset (pH 5,5–7) toitainerikast kultuuristatud mulda. Sobivaimad on kamar-karbonaat- ja kamar-leetmullad, välja arvatud tüüpilised kamar-karbonaat- ja happelised leetmullad.

Soomullad on marjapõõsaste kasvatamiseks liiga happelised. Lõimiselt on marjapõõsaste kasvatamiseks kõige sobivamad keskmise raskusega liivsavi- ja saviliivmullad. Nendes muldades säilivad üsna hästi sademeveed ja vajalikud toiteained ning on hea õhustatus.

Kerged liivmullad on marjapõõsaste kasvatamiseks vähesobivad. Selliste muldade korral on vältimatult vaja kunstlikku niisutamist. Ka raske paakuv savimuld on marjapõõsaste kasvuks sobimatu. Kõige sobivamaks aluspõhjaks on keskmise raskusega liivsavi, mis tagab mulla normaalse õhu-, niiskus- ja soojusrežiimi.

Põhjavee seis ei tohiks olla kõrgemal kui meeter. Mulla toitainesisaldusest saab teavet ka eelnevate kultuuride või isegi loodusliku rohumaa taimiku kasvutugevuse põhjal. Kui kasv on lopsakas, peab mulla toitainesisaldus olema hea. Mullakvaliteedi hindamiseks on hea võtta mullaproov ja lasta toitainesisaldus mullalaboris kindlaks määrata (Sakus või Tartus).

Kindlasti peab arvestama, et mitte üksnes eri liikide, vaid ka eri sortide kasvunõuded on erinevad. Viimasel ajal populaarsust kogunud Pollis aretatud suureviljaline ja heamaitseliste marjadega sort ‘Karri’ vajab kasvuks toitainerikast mulda, madalama agrofooni korral esineb sageli lehevarisemistõbe. Seevastu laialdaselt tootmisistandikes kasvatatav 'Pamjati Vavilova' on kasvuolude suhtes üsna leplik.

Tugevamakasvuliste musta sõstra sortide puhul ('Kantata', 'Albos' jt) peab olema ettevaatlik lämmastikväetiste kasutamisel. Liigne lämmastikväetiste kasutamine soodustab vegetatiivse kasvu vohamist, seenhaiguste levikut ja saagikus jääb sageli tagasihoidlikuks.

 

Punase sõstra viljakas eluiga on pikk

Must sõstar on kiirema viljakande algusega kui punane sõstar. Hästiarenenud musta sõstra põõsas annab mõningast saaki juba istutusjärgsel aastal, teisel aastal on saak juba märkimisväärne. Punase sõstra arvestatav saak saadakse aasta või isegi paar hiljem.

Punase sõstra produktiivne eluiga on üsna pikk, heades kasvuoludes annab veel 20-aastane ja vanemgi põõsas rikkalikult saaki. Punase sõstra põõsa oksad on pikaealised, rikkalik saak formeerub vanematel nelja- kuni kuueaastastel okstel.

Erinevalt punasest sõstrast on musta sõstra põõsaste oksad lühiealised. Mustal sõstral paiknevad õiekobarad peamiselt ühe- ja kaheaastasel puidul ehk kahe viimase aasta juurdekasvul. Kõige suuremad juurdekasvud on noortel, kahe-kolme aastastel okstel ja seega kannavad need ka kõige rikkalikumalt saaki.

Alates neljandast või isegi kolmandast eluaastast musta sõstra okste juurdekasvud lühenevad ning nende saagikus ja saagi kvaliteet langeb märgatavalt. Seega piirdub musta sõstra oksa produktiivne eluiga olenevalt sordist 2–4 aastaga.

 

Mustal sõstral jäta alles noored oksad

Eelnevast tulenevalt on ka kahe sõstraliigi lõikamine erinev. Üldistes põhimõtetes pole erinevust. Hea on põõsaid lõigata siis, kui need on puhkeolekus: lehed on langenud ja pungad pole veel avanenud. Üldiselt on põõsaste lõikamiseks sobiv sügisene aeg ja seda tööd saab teha üsna pika perioodi jooksul – viimastel aastatel on sügised eriti pikaks veninud.

Marjapõõsaste lehtede langemise järgseks ajaks on koduaias ka muude toimetustega ühele poole saadud. Kõige parem on lõigata põõsaid kahes osas: põhilõikus (haigete, vanade ja halva asetusega okste väljalõikamine) teha sügisel ja viimane lihv (lume raskuse all murdunud ja üleliigsete noorte üheaastaste okste väljalõikamine) anda kevadel.

Lõikamist alustataksegi mehhaaniliste vigastustega, haigete või kahjurite poolt kahjustatud (ka tugeva pahklesta kahjustusega oksad või oksa osad) okste eemaldamisega. Oksad lõigatakse võimalikult maapinna lähedalt, tüügast jätmata. Lõigatud oksad põletatakse, et nendele talvituma jäänud kahjustajad ei saaks tervetele okstele levida.

Seejärel on lõikamine kahe liigi puhul erinev. Kuna musta sõstra puhul annavad põhilise saagi noored oksad, peab neid võimalikult palju alles jätma. Välja lõigatakse nelja-aastased ja vanemad oksad, mille eelmise aasta juurdekasvud on väikesed – neilt pole loota suurt ja kvaliteetset saaki.

Iga väljalõigatud oksa asemele jäetakse hea asetusega elujõuline üheaastane oks. Laiuva või lausa lamanduma kippuva võraga sortide puhul võiks välja lõigata väga maapinna lähedale kooldunud oksad, sest saagi raskuse all langevad need päris maapinnale, marjad määrduvad ja kipuvad kergesti hallitama. Põõsas võiks olla 8–12 erineva vanusega oksa. Lõplikul viimistleval lõikamisel tuleks jälgida, et põõsas jääks paraja tihedusega.

Sageli ei raatsita lõigata. Kevadel tundub põõsas üsna hõre, aga peab arvestama, et kui ilmuvad lehed ja õie- või marjakobarad, olukord muutub. Tihedas põõsas on valgustingimused kvaliteetse saagi saamiseks ebapiisavad ja ka kahjustajatele, eriti seenhaigustele, on sellistes oludes arenguvõimalused soodsad.

Kindlasti tuleb kriitilise pilguga vaadata, et põõsasse ei jääks ristuvaid ja üksteise vastu tihedalt surutud oksi. Sellistel okstel tekivad hõõrdumisel vigastused, kust kahjustajatel on hea võimalus oksa sisse pugeda. Kui mõnedes varasemates lõikamissoovitustes on antud nõu marjapõõsaste oksi kärpida, siis musta sõstra puhul ei saa seda kindlasti soovitada.

Noorte okste kärpimisega eemaldatakse musta sõstra põõsast suur osa saagist. Praegu kasvatatavate musta sõstra sortide hargnevus on piisav, seega pole ka kärpimise järele mingit vajadust.

 

Punasel sõstral on saagikamad vanemad oksad

Punasel sõstral on väärtuslikud nelja-viieaastased või vanemadki oksad, seetõttu on hea saagivõimega vanemaid oksi kasulik säilitada. Okste väljalõikamisel peab nende üldist seisukorda hindama. Kui oks on juba sammaldunud või muul viisil kahjustunud ja sellelt pole erilist saaki loota, tuleb see põõsast välja lõigata

Lõigatud põõsasse peaks olenevalt sordist jääma 10–15 erineva vanusega oksa. Osadel punase sõstra sortidel tekib rohkesti juurmisi võrseid, millest osa jäetakse asendusoksteks, kuid osa tuleb põõsa tihenemise vältimiseks välja lõigata.

Nagu eelnevast jutust selgub, pole sõstrapõõsad väga pikaealised, eriti mustad sõstrad. Sõstraid on üsna lihtne paljundada. Üldiselt on hea sordi korral, mida tahetakse jätkuvalt kasvatada, istikud võimalik ka ise kasvatada. Lihtne on teha seda puitunud pistokstega. Siinjuures peab arvestama, et musta sõstra pistoksad juurduvad punase sõstra pistokstest paremini. Kui musta sõstra pistoksi võib mulda torkida isegi kevadel, kui leheotsakesed on nähtaval, siis punase sõstra pistoksad on soovitatav mulda panna sügisel.

Musta sõstra istikud on jõulisema kasvuga ja soodsates kasvuoludes saadakse juba esimese kasvuaasta sügiseks korralikud istikud. Punase sõstra korralikud istikud saadakse enamasti teise kasvuaasta sügiseks, vaid väga soodsates kasvuoludes võib saada korralikud punase sõstra istikud ka esimese kasvuaasta sügiseks.

Sõstraid kimbutavad haigused

Erinevatel sõstraliikidel on nii ühiseid kui ka ühte või teist sõstraliiki eelistavaid kahjustajaid. Haigustest eelistab karusmarja-jahukaste (Sphaerotheca mors-uvae (Schw.) Berk.) ja viirushaigus reversioon sõstardest peaasjalikult musta sõstart, harvem punast sõstart. Õnneks on tänaseks aretatud terve rida musta sõstra sorte, mis on nende haiguste suhtes resistentsed või vähemalt hea vastupidavusega.

Karusmarja-jahukastele on vastupidavad 'Karri', 'Intercontinental' jt. Reversiooniviirusele on resistentne 'Ben Finlay'. Siinjuures peab märkima, et aja jooksul võib sortide vastupanuvõime kahjustajatele muutuda. Nii oli aastakümneid tagasi Soome musta sõstra sort 'Brödtorp' karusmarja jahukastele hea vastupidavusega, seda soovitati sordiaretuses doonorsordina jahukastekindlate sortide aretuses. Tänaseks on sort selle hea omaduse minetanud ja nakatub jahukastesse. Ilmselt põhjustab seda uute rasside tekkimine, millele sellel sordil vastupidavus puudub.

Antraknoosi ehk lehevarisemistõbe tekitavad seened Drepanopeziza ribis (Kleb.) von Höhn. ja Gloeosporidiella ribis (Lib.) Petr. Samuti on probleemiks sõstra-helelaiksust ehk septorioos. Need kahjustavad mõlemat sõstraliiki. Punast sõstart ja eriti selle valgeviljalisi sorte isegi rohkem. Siin sõltub kahjustuse tugevus olulisel määral sortidest, aga ka kasvuoludest, eelkõige toitumis- ja ilmastikuoludest.

 

Eelista kahjurikindlamaid sõstrasorte!
 

Kahjuritest on musta sõstra kõige tõsisemaks kahjustajaks sõstra-pahklest, mis võib kahjustada ka punast sõstart, kuid siiani pole meil ohtlikuks osutunud. Selle kahjuri teeb eriti ohtlikuks asjaolu, et ta on lehetäide kõrval reversiooniviiruse peamine siirutaja, samuti on teda raske tõrjuda.

Siingi on kõige kindlam sõstra-pahklestale resistentsete sortide kasvatamine. Sõstra-pahklestale on resistentne 'Ben Finlay', hea vastupidavusega sordid on 'Karri', 'Elo' jt. Sõstra-nõvakoi (Incurvaria (Lampronia) capitella Clerck.) ja sõstra-klaastiib (Synanthedon tipuliformis Clerck.) kahjustavad mõlemat sõstraliiki. Kollane karusmarja-lehevaablane (Nematus ribesii Scopoli) ja sõstra kublatäi (Cryptomyzus (Capitophorus) ribis L.) võivad kahjustada mõlemat sõstraliiki, kuid eelistavad punast sõstart.

Kollane karusmarja lehevaablane (kahjustaja on ebaröövik) oli aastaid vaid karusmarja ja punase sõstra kahjustaja, kuid 10–15 aastat tagasi leiti üsna suuri kahjustusi ka musta sõstra istandikes. See kahjustaja on eriti ohtlik, kuna ebaröövikud alustavad lehtede söömist põõsa keskmest, mistõttu jäävad nad esialgu sageli märkamatuks. Nädalaga võivad ebaröövikud põõsa lehtedest täiesti puhtaks süüa. Ka nende kahjurite puhul on täheldatud mõningast sordieelistust.
Allikas: TM Kodu&Ehitus

Sarnased artiklid