Liina on kaheksakuuse poja Klausiga kodus, vanem poeg Mathias, kes saab varsti nelja-aastaseks, käib juba lasteaias. Klaus, kes on Liinal ka intervjuul kaasas, käputab heatujuliselt, uudishimulikult ja kindlameelselt ringi, ema pilk jälgimas ja käsi vajaduse korral toetamas. On näha, et see tandem on harjunud koos tegutsema.
"Peaaegu kõik tegemised toimetan koos Klausiga," nendib Liina. "Kuna elame Padisel, mis on Tallinna kesklinnast umbes tund aega autosõitu, siis mõtlen oma käimised alati põhjalikult läbi, et ei jääks kuskile väga suuri auke ja et jõuaksin vahepeal Klausi toita ning mähkusid vahetada. Nii me siis toimetame koos."
Kuigi laste kasvatamine on täiskohaga töö, tunneb Liina, et ta peab aeg-ajalt midagi muud ka tegema. "See, kui vahepeal kodust välja saad, on minule hästi vajalik," ütleb ta. Nii juhib ta erinevaid üritusi, samuti käivad lotosaate salvestused. "Mul on selles mõttes hea töö, et ma ei pea järgima reeglit "kõik või mitte midagi", nagu tavaliselt nõutakse."
Just sellepärast ei anna Liina praegu ka treeningtunde, sest pisipoeg Klaus on rinnapiimal ja kogu jändamine piima väljapumpamise ning aja ümbermängimisega oleks liiga pingeline. "Lapsega koos vaikselt toimetades saab vahepeal ikkagi midagi teha, ei pea olema kogu aeg rakkes. Võib-olla hakkan varsti ka trenne andma, kui laps juba ise sööb ja ei pea kogu aeg pumbaga mässama," mõtiskleb Liina. "Õnneks on neid tööasju täpselt nõnda palju kui vaja: nii palju, et ei koorma, aga täpselt nii palju, et "ikaldus" ei tuleks."
Nädala sees söövad suppe
Treenerina Liina loomulikult teab, kui tähtsad on tervislikud eluviisid, ja selline tema tavapärane elulaad ongi. "Vaatasin reisil olles tagantjärele kaalusaateid, kus Erik Orgu ütles lause, mis mulle hästi meeldis: kui sa hoiad kodus toiduaineid, mis ei ole tervislikud – saates oli selleks kondenspiim –, mõeldes, et need on ainult lastele, siis sa tekitad neis harjumusi, millest laps ei suudagi ennast hiljem lahti juurida. Kui aga suudad tervislikust toitumisest tekitada normaalse, tavalise harjumuse, ei pea sa selle probleemiga pärast tegelema. Mulle see põhimõte meeldib."
Samas ei tunne Liina, et peab tervislikust eluviisist kramplikult kinni pidama – mõnikord võib endale lubada ka tiba friikartuleid või klaasi veini. "Aga muidu on töötlemata liha, täisteratooted, värsked aedviljad ja muu selline need toidud, mille järele käsi sirutub automaatselt ja ilma mõtlemata. Kuna kõik pereliikmed soovivad end heas toonuses hoida, on meil kirjutamata reegel, et nädala sees on supid ning nädalavahetusel teeme pere või sõpradega midagi suurt ja head süüa, näiteks sušit või ahjuliha."
Samuti ei lase Liina end väga kõigutada mahetoidu pealetungist. "Ma ei ole selles suhtes radikaalne. Eelistan alati n-ö päristoitu ja alustan nullist: kui keedan suppi, proovin teha ka puljongi ise ning aedviljad leida lähiümbrusest. Muidu söön kõiki tavalisi asju ja olenevalt olukorrast. Mõnikord võtan tavalisi mune, teinekord õrrekanade mune."
Pidev tants toidukatla ümber
Kahjuks on Liina vanem poeg Mathias toidu suhtes väga valiv. "Ta on maailma kõige halvem sööja. Kohutav! See on olnud nagu tants aurukatla ümber juba kolm ja pool aastat. Ta ei sööks hea meelega üldse midagi."
Mathias ei söö isegi kommi ega jäätist. "Paar maiustust küll on, mis tema "filtrist" läbi lähevad. Õnneks sööb ta alati kurki, lillkapsast, õuna, pirni, hurmaad, joob kakaod ja meega teed. Aga kui küsida, kas ta soovib süüa, siis ta mitte kunagi ei taha.
Kui keegi oleks mulle öelnud, et ma toidan oma last ainult video vaatamise ajal, oleksin öelnud, et mitte kunagi! Aga mingil hetkel, kui on kella peale minek, on see üldse ainuke viis, kuidas talle midagi sisse sööta, sest siis on ta tähelepanu mujal."
Mathias ei tahtnud juba imikuna rinda võtta. "Pidin ta magama kussutama ja kui ta magas, lutt suus, sain luti vaikselt ja salaja rinna vastu välja vahetada. Kui ta nägi pettust läbi, siis hakkas röökima ja nuttes ei võtnud ta kunagi rinda. Mõnikord kestis kogu protsess poolteist tundi ja tegin sellist vahetust neli-viis korda. Aga kui ta lõpuks võttis, siis sõi kogu rinna korraga tühjaks. Õnneks on Klaus tubli sööja ning temaga sellist muret ei ole. "
Füüsilise koormuse saab Liina kätte laste järele joostes. "Olen isegi mõelnud, et peaksin kodus sammulugeja peale panema, et teada saada, kui palju ma päeva jooksul samme teen. Kui mul on põngerjad üleval, ei istu ma ühtegi hetke diivanil, sest siis ei ole võimalik millegi muuga tegeleda."
Tempude ja vigurite vastu kavalusega
Kuigi Liina elab maal puhtas looduses, ei ole temagi elu täiesti stressivaba. Tema stress on sageli seotud hoopis kusagile minemise ja lastega. "Kui pean kuhugi kella peale minema – näiteks üritust juhtima – ja jõudma endale teha meigi ja soengu, end riidesse panema ja asjad valmis pakkima ning siis üks tahab midagi ja teine tahab midagi, tuleb kõigega hakkama saada. Meestel ei ole ju lastega toimetulemine kõige tugevam külg – nii vastutan mina selle krempli eest. Kell tiksub kuklas ja tunnen, et nüüd-nüüd…" naerab Liina.
Eriti hull on lugu siis, kui Liina peab enne minekut Mathiasele süüa andma: siis tuleb korraks seisatada ja sügavalt sisse-välja hingata. "Minu stressileevendusnipp on see, et pean olema kaval, oma emotsiooni hingamisega paika panema, et olla hästi rahulik. Kui lähen ise närvi, siis on see nagu katastroof, sest tekitab ahelreaktsiooni: kõik teised lähevad samuti närvi, Mathias hakkab iseloomu näitama… Mida keerulisemaid vempe, vigureid ja tempe see kolmeaastane mulle teele ette viskab, seda rahulikumaks pean ennast sundima, mõtlema välja mingi kavaluse, millega peale jään."
Kuna füüsiline karistamine ei ole Liina silmis mitte kellegi suhtes võimalik valik, jääb järele kavalus. "Näiteks, kui pean Mathiase lasteaiast kella peale ära tooma, aga ta ei võta vedu, siis ütlen: "Aga mul on sulle kodus üllatus." Ja siis palun tal ära arvata, kas see üllatus on toas või õues. Nõnda rääkides ei pane ta tähelegi, et ta riidesse sätin. Aga oma sõnade taga peab alati seisma ja koju jõudes näitan talle üllatust. See ei pea sugugi olema mingi poest ostetud mänguasi, vaid võib olla hoopis mullast tärganud krookuseõis, millest ta muide oli suures vaimustuses."
Teine viis põnnidega hakkama saada on kahe valiku andmine. "Õhtuti magama minnes – ja see on alati paras tegemine – annan Mathiasele võimaluse minna kohe voodisse või pesta hambad ära, vaadata üks multikas ja minna siis magama. Selle peale on ta alati nõus hambaid pesema."
Lastega on aga üks reegel, mida Liina järgib. "Mitte kunagi ei ähvarda ma tühja: näiteks, et ma ei võta mitte kunagi sind enam poodi kaasa. Kui laps teab, et ähvardusele midagi reaalset (karistust) ei järgne, siis miks ta peaks oma käitumist muutma. Kui ma midagi luban – kui sa nii teed, sa seda ei saa –, siis ta ei saagi. Laps peab mõistma, et kui ma midagi ütlen, siis nii on."
Ei mingit meeleheitel koduperenaist
Liina nendib, et temalt on sageli küsitud, millised on ta edaspidised tööplaanid. "Olen nii energiline ja püsimatu, et ma kindlasti tulen tööle tagasi, ei jää koduperenaiseks. Ma ei ole tegelikult koduperenaine kunagi olnudki, kogu aeg aina toimetan. Olen hästi iseseisev, mulle meeldib, et saan ise hakkama, ja kui laste kõrvalt vaba hetk jääb, otsin endale kohe mingit tegevust."
Inimesed kipuvad elu lõpu poole ikka kõige rohkem kahetsema seda, et nad ei olnud piisavalt palju perega, ei jälginud küllalt oma laste kasvamist. "Mina seda kindlasti oma vanas eas ei saa öelda ja sellepärast kiruda. Olen laste jaoks alati olemas, aga vahepeal teen tööd enda rõõmuks," naerab Liina ja lisab: "Et katus ära ei sõidaks."
Liina on leidnud kuldse tasakaalu pere ja töö vahel. Kuid kas mõni unistus on jäänud ka täitmata?
"Unistustega on mul selline omapärane suhe: ma usun, et see on pigem enda suhtumise küsimus. Unistused on miski, mille peab lihtsalt teoks tegema. See kehtib kõige kohta. Tavaliselt tunduvad unistused olevat nagu midagi kättesaamatut, justkui hõljuvad kuskil pilvede peal. Minu jaoks on see pigem soov midagi ära teha, olgu see siis seotud reisimise või elukoha ja elukorralduse või tööga.
Kui ma nubludega ühele poole saan – vaadates seda täiskohaga töö vaatenurgast –, võiksin ju ka unistada, et saaks ehk mingi ägeda töö… Televisioonis on ka ju praegu natuke segased ajad. Noortele orienteeritud YouTube'i-sarnastesse saateklippidesse, mida praegu palju tehakse, mina küll ei sobiks. Aga teletööd meeldib mulle hirmsasti teha, nii et tulebki vaadata, mis suunas televisioon liigub. Mingit head ägedat projekti tahaks teha, aga ma ei unista sellest, vaid lähenen sellele veidi teistmoodi: mõtlen, mida teha; teen natuke eeltööd, otsustamaks, kas teha ise või mingi produktsioonifirmaga," mõtiskleb Liina. "Ühesõnaga, see toimub minu peas hoopis teises formaadis kui tavapärane unistamine."
Elu tuleb osata nautida
Küsimuse peale "Mis teeb sind kõige õnnelikumaks?" oskab Liina kõhklemata vastata. "Kõigepealt teadmine, et olengi õnnelik. Tuleb vaid ümberringi vaadata: lastel on tervis korras, mul on tervis korras, on pere ja sõbrad – see on õnne alus. Sealt samm edasi, et elus on hästi läinud ja saan seda nautida."
Liina on alati teadlikult teinud oma valikuid nii, et ta ei töötaks end üle. "Ma ei usu, et võidab see, kellel on kõige rohkem raha. Võidab see, kel on piisavalt raha, et elu nautida, ja piisavalt aega, et perega koos olla. Suvel, kui mul oli tööd rohkem, tegin endale suisa sellise tabeli, et kindlustada alati mõni nädalavahetus ka pere jaoks. Jälgin väga hoolsalt, et saaksin pere ja sõpradega koos olla. Seda, et sul on pangakontol mõned numbrid juures, aga ise töötad ennast loomaks ja oled stressis närvipundar, ei ole ma kunagi teinud ja ei plaani ka teha. Mulle on oluline see, et saan endale lubada käia mõnikord perega reisimas, ja ma oskan seda kõike hinnata. Laste kasvatamisel on mul sama põhimõte."
Liina tunnistab, et reisimine tema elu üks tähtis osa. "Kindlasti ka sellepärast, et mu õde elab USA-s – olen seetõttu mitu korda Ameerikas käinud."
Liina sõpruskonnal on koos reisimine saanud vahvaks traditsiooniks. "Veedame pere ja sõpradega palju aega koos ja ka reisiplaane teeme koos. Hiljuti viibisime Prantsusmaale kuuluval eksootilisel Guadalupe saarel; oleme käinud ka mitu korda koos suusatamas. Tavaliselt on meid keskmiselt 13 hinge, ja eks see on üks jube organiseerimine ja broneerimine. Aga lihtsalt on kuidagi nii, et sageli tuleb mul ema kaasa – see on ju suurepärane, sest ta aitab ka lapsi hoida. Ja siis tuleb õde oma perega, siis vend oma elukaaslasega, lisaks sõbrad, kes on ka peaaegu nagu pereliikmed. Mu noorem poiss on nii palju reisinud, et see on lausa uskumatu – tal on ikka täitsa pikk nimekiri ette näidata," nendib Liina. "Mehega kahekesi olen reisimas käinud ainult ühe korra, ja sedagi enne lapsi!"
Pensionäride kamp soojal maal
Hoolimata reisilustist ei ole Liinal praegu plaanis mujale kolida. "Aga ma võiksin vanemas eas minna elama näiteks Itaaliasse või kuskile soojale maale. Kliimapõgenikuks. Kui lähed välismaale elama, siis loomulikult ei tunne sind keegi, sa oled lihtsalt mingi suvaline inimene kuskilt Ida-Euroopast, aga kui sa oled hakkaja ja julge, küllap saaks hakkama."
Liina usub, et ta suudaks igal pool endale elatist teenida. "Mul on inglise keel suus ja treeneripaberid taskus, oskan teha meiki ja soengut ning ka pildistada; võin teha lohesurfikoolitusi. Aga Eestis on mõnus elada ja tegutseda. Esmatähtsad on siin pere ja sõbrad – kui läheksin, siis oleksin seal soojas üksi.
Tegelikult olen ma seda mehe ja sõpradega ka arutanud ja ma üldse ei imestaks, kui me ostaksime kunagi kamba peale ühe suurema maja, kus saaksime koos elada. Pensionäride kamp kuskil ilusas soojas kohas. Ja siis tahavad kõik sulle külla tulla, sest sinu juures saab soodsalt elada – nii ei pea muretsema, et lapsed või lapselapsed ei taha külla tulla. Peab jälle kaval olema," naerab Liina südamest. "Oleksin nagu väike peibutis oma majaga seal soojas."
Kodutohtri põnevatest kaanepersoonidest saad rohkem lugeda veebilehelt www.kodus.ee
