Lummav ja leplik lõvilõug, paljude lemmik

Ave Visnapuu
Hästi lõhnavate õitega lõvilõug on ka hinnatud lõikelill. | Shutterstock

Kaunite õitega lõvilõug on olnud läbi aegade armastatud suvelill, kelle erksavärvilised õied on kaunistanud nii koduaedu kui suuremaid haljasalasid.

Lõvilõug õitseb varasuvest hilissügiseni, taludes isegi esimesi miinuskraade. Teda on lihtne kasvatada: nõuab vähe hooldust ning sobib nii maalähedasse aeda kui ka moodsasse aiakujundusse. Hästi lõhnavate õitega lõvilõug on veel hinnatud lõikelill, sest võib vaasis värske püsida nädal ja kauemgi.
Taime nimetus Antirrhinum tuleneb ladinakeelsetest sõnadest rhinos ja ante, mis tähendab ninasarnane, sest lõvilõugade õied meenutavad lõuga või koonu. Kui õit kahelt poolt õrnalt kokku suruda ja siis lahti lasta, on näha, kuidas „lõuad“ justkui avanevad-sulguvad. Lastele meeldibki vahel niimoodi nendega mängida.

 

Küllaltki pikk kasvuaeg
 

Vahemere maadest pärit lõvilõug (Antirrhinum) kuulub teeleheliste (Plantaginaceae) sugukonda. Lõvilõua perekonnas on 25 ühe- ja mitmeaastase rohttaime ning igihalja poolpõõsa liiki, neist 24 on Pürenee poolsaare endeemid. Perekonna levinuim liik on harilik lõvilõug (A. majus), kes looduses on püsik, kuid parasvöötmes kasvatatakse üheaastase taimena.

Tema püstised harunevad varred võivad kasvada 120 cm kõrguseks. Madalad sordid moodustavad 20–30 cm kõrguse puhmiku. Amplisse sobib istutada selleks spetsiaalselt aretatud lamavate vartega sorte.

Lõvilõual on kitsasovaalsed läikivad lehed, mis olenevalt sordist on kas rohelised või rohelise-valgekirjud, isegi pronksjad või violetsed. Õisiku tipupoole avanevad õied on enamasti kahehuulelised, ent on aretatud ka lehterjate ning täidisõitega sorte. Õite värvivalik ulatub lumivalgest tumepunaseni ja helekollasest tumeoranžini, kuid leidub ka mitmevärvilisi sorte. Ümar vili sisaldab palju pisikesi seemneid.

Kevadel saab õitsvaid lõvilõua istikuid osta aianduskeskustest, aga neid on üsna lihtne ka kodus kasvuhoones või aknalaual seemnetest kasvatada. Seemnepoodides on sortide valik lai. Kuna taim on küllaltki pika kasvuajaga, tuleb seemned külvata juba märtsi lõpus või aprilli alguses, külvist õitsemiseni kulub 3–4 kuud. Ettekasvatuseks on kõige lihtsam tarvitada spetsiaalset külvimulda. Kui see on kotis liiga ära kuivanud, peab selle enne kasutamist korralikult läbi leotama.

Lõvilõua seemned on pisikesed, hilisema pikeerimise lihtsustamiseks tasub need külvata võimalikult hajusalt. Et see paremini õnnestuks, võib seemned segada puhta liivaga. Lõvilõua seemned vajavad idanemiseks valgust ning mullaga neid ei kaeta, ühtlase niiskuse hoidmiseks võib külvianumale asetada kile või klaasitüki. Seemned idanevad 15–20 kraadi juures 10–14 päeva. Tõusmetega anuma peab tõstma valgesse (mitte otsesesse päikesevalgusesse) ja jahedamasse kohta. Liigniiskuse ning ka läbikuivamise suhtes tundlikke taimekesi tuleb hoolega jälgida ning kasta alati sooja veega!

Lõvilõua pisikesi taimi ohustab tõusmepõletik, mille tunnus on varte alumise osa tumenemine, taimede lamandumine ja hukkumine. Tõusmepõletikku soodustab ebaühtlane temperatuur, liiga tihe külv ning liigniiske muld.

Pärast esimeste pärislehtede kasvamist on õige aeg pikeerida taimed pikeerkasti või ühekaupa pottidesse. Liiga kauaks neid külvinõusse jätta ei tohi – muidu venivad välja. Pikeeritud taimedel tuleb lasta paar nädalat juurduda, siis pintseerida ehk näpistada ära võsu tipp, et moodustuksid kõrvalvõsud ja istik muutuks lopsakamaks.

Üks võimalus on veel pistikutega paljundamine. Selleks tuleb juba eelmisel sügisel välja valida mõni lõvilõuataim, see potti istutada ning ületalve jahedas ja valges kohas hoida mulda aeg-ajalt kastes. Kevadel võtta talvitunud taimedelt pistikud, torgata need potti liivasegusesse mulda ning hoida kile või klaasi all, kuni taimed on juurdunud.

 

Väsimatu õitseja
 

Kasvukohale võib taimed istutada pärast öökülma ohu möödumist. Enne on hea neid välitingimustega harjutada, hoides neid sooja ilmaga mõni tund õues. Kuna noored taimed murduvad kergesti, tuleb istutamisel olla väga ettevaatlik. Nende vahekauguseks jätta 20–30 cm, madalate sortide puhul 15–20 cm. Kuna kõrged sordid võivad lamanduda, aitab selle vastu toestamine või istutamine teiste tugevama varrega liikide vahele.

Lõvilõug armastab toitainerikka kobeda ja parajalt niiske mullaga päikesepaistelist kasvukohta, aga talub ka poolvarju. Erilist hooldust ei vaja, rikkalikuma õitsemise tagab taimede väetamine ning närtsinud õite noppimine. Äraõitsenud õitega varte tagasilõikamine soodustab uute õiepungate arengut kõrvalvõsudel. Põuaperioodil vajavad taimed kastmist. Erilist hoolt nõuavad loomulikult anumasse istutatud taimed.

Lõvilõuga võib kasutada väga paljudes kombinatsioonides, nii peenras kui amplitaimena. Ta kõlbab hästi ka aiavaasi, konteinerisse ja rõdukasti, just madalad sordid. Amplisse sobivad lamavate vartega või madalad tihedakasvulised sordid. Viimaseid saab panna veel musterpeenrasse või peenraserva kaunistamiseks. Kõrgemad pikkade õisikutega sordid lisavad taimekompositsiooni dünaamilisust. Mida jäigem ja püstisem on taim, seda jõulisemalt ta mõjub (näiteks veel kukekannus, tuliürt, vägihein, lupiin).

Lõvilõugu saab suurepäraselt sobitada püsikupeenrale Seal tulevad nende erksad kogu suve õilmitsevad õied hästi esile, andes samal ajal lillealale lisavärvi.

Hästi sobivad kokku näiteks kollased-oranžid lõvilõua sordid teiste soojades toonides lilledega (peiulilled, väävelkollane kosmos, kollane karikakar), aga ka siniste õitega suvelilledega. Kena koosluse moodustavad nad koos erinevate üheaastaste ilukõrrelistega. Lõvilõua särav värv tuleb kenasti esile hallide ja roheliste lehtede taustal (padipõõsas, vilt-ristirohi, aedkohhia). Hea taust on ka tumedalehised pronks-lutiklill ning lehtkapsas.
Sobitades kokku erinevat värvi õite, lehtede ja kõrgusega sorte, saab kujundada kogu suve õitsva värviküllase peenra ainuüksi lõvilõuast.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid