Maakelder nii saagi tarbeks kui ka hoovi silmailuks
Ain Alvela
Keldri võib maja juurde rajada n-ö ehituslikus korras või tellida tehases valmistatud n-ö valmiskeldri. | Revonia Keldrikoda

Kui vanasti oli kelder talu süda või vähemalt elutähtis koht, kus hoida majarahva talvevarusid, siis tänapäeval on maja kõrval asuv kelder ka hoovile omapärast ilmet andev dekoratiivne element.

Nii nagu kogu elu on täis muutusi, on ka keldri otstarve ja kasutusala aegade jooksul üksjagu muutunud. Kui vanal ajal oli keldri puhul oluline eelkõige see, et seal sügisel kogutud juurikad ja hoidised kenasti talveni säiliksid ja selle ehituslikule väljanägemisele väga palju rõhku ei pööratud, siis nüüd hindab endale keldri rajanud inimene seda juba veidi teistsugusest vaatenurgast. Kusjuures keldri kui hoiuruumi funktsionaalsuse kõrval on üha olulisem ka see, milline kelder silmale välja paistab, mil moel maja ja ümbritsevaga harmoneerub ja kuidas  see kogu hoovikujundust ilmestab.

Ja no tegelikult, kui maja juures on õunaaed ja kui tahta neid õunu talveks säilitada, ei olegi selleks rohkem variante kui maakelder, sest just keldris valitsev niiske ja jahe sisekliima on vajalik selleks, et õun pikalt värskena püsiks.
Korralikus keldris aga on sügisel sinna paigutatud õunad veel aprillikuus justkui puust nopitud. Seejuures tasub muidugi tähele panna, et õunu ei tohi koos kartulitega hoida ühes ruumis. Kartulid nimelt eritavad selliseid gaase, mis ei lase õuntel säilida.

Muide, tegelikult ongi kartul, mõnevõrra ka mõni teine juurvili kogu kurja juur, mis keldri sisekliimat rikub või keldri lausa haisema paneb. Ja kui nüüd õunu ja kartuleid kõrvuti hoiustada, võib õun pärast maitseda isegi nagu kartul. Seega tasuks kartulile rajada keldrisse eraldi vaheseinatagune hoiustamiskamber.

 

Keldrid valmivad nüüd tehases

 

Keldri võib maja juurde rajada n-ö ehituslikus korras või tellida tehases valmistatud n-ö valmiskeldri. Mõlemal juhul on peamiseks ehitusmaterjaliks tänapäeval ikkagi betoon. Ehk selle erinevusega, et kui tehasekeldrid valmistatakse raudbetoonist, siis kohapeal keldriseinu valades võib kasutada ja üldiselt kasutataksegi seina tugevduseks maakive, mida teatud kohtades võib dekoratiivse elemendina ka seinast välja paistma jätta.

Võib kasutada ka kahest võimalusest kombineeritud moodust – tellida keldri peamine, maa alla jääv või pinnasega kaetav korpus tehasest valmistööna ja selle esik ning sissepääs ehitada kohapeal.

Olgu nii või teisiti, keldri esmane eesmärk on ikka see, et seal oleks kas siis sissetehtud aedviljade, juurikate, mooside, veini, koduõlle või õunade säilimiseks võimalikult soodne sisekliima – stabiilsel tasemel temperatuur ja õhuniiskus.

Tänaseks viis aastat tegutsenud Harjumaal asuvas ettevõttes nimega Revonia Keldrikoda on selle aja jooksul ehitatud üle 170 keldri. Tüüpmooduleid on tootevalikus kolme sorti, erinevus põhiliselt nende suuruses. On 5–6 ja 10–12 m² suuruse põrandapinnaga keldreid. Samas saab mooduleid omavahel otsa- või külgepidi liites ja kombineerides ehitada ka suuremaid keldreid. Kõikide tüüpide lagede kõrgus on 2,4 meetrit.

Ettevõtte juhataja ja üks osanik Rauno Oja räägib, et tänapäeval on rahva seas taas popiks muutunud näiteks koduveini tegemine või paari kartulivao ajamine aiaserva ning see kõik loob eeldused, et ka keldrid taas au sisse tõusevad.

"Mõni klient on tellinud ka n-ö mehekoopana – sinna saab sisustada ka mingi hobiga tegelemise koha, sest ega keldri tähendus ei piirdu tänapäeval kaugeltki enam kohaga, kus juurikaid ületalve hoida. Nõnda et kelder on aias kui dekoratiivne element ja samas on asjal ka väga suur praktiline väärtus juures,"  kirjeldab Oja keldri kasutusvõimalusi.

"Maja juurde on ju niikuinii vaja mingeid abihooneid. Tavaliselt on müügisolevad tehtud üsna õhukesest puidust, nende eluiga piirdub teinekord vaid kümnekonna aastaga. Paned aga keldri paika, on sul sajaks aastaks kindel varjualune olemas. On vaid vaja teha ühekordne investeering. No ja aja jooksul tuleb ehk uksi ja muid puitosi korrastada."

 

Õhuvahetus peab hästi toimima

 

Revonia Keldrikoja väiksema keldri hind on umbes 6000 eurot pluss käibemaks, suurema variandi eest küsitakse kaks korda rohkem. Rauno Oja märgib, et ka iseehitatud kelder võib kesta sajandi, aga täpsustab siis, et see kehtib vaid hästi ehitatud keldri kohta. Sellest annavad tunnistust nii mõnegi mõisa lähistel paiknevad jääkeldrid, mis on tõesti kestnud sadakond ja rohkemgi aastat, aga sel juhul on nad omal ajal tõesti hästi ehitatud, enamik neist on aga tänaseks ikkagi kadunud, püsti on vaid parimad.

Kuna moodulkeldri pind jääb alla 20 m², siis ehitusluba see ei vaja ja Oja kinnitusel ei tule enamikus omavalitsustes selle paigaldamise kohta isegi ehitusteatist esitada. Tänapäeva kiire elutempo juures saab endale asja kiiresti kätte, selle asemel, et ehitajad koduhoovis mitu kuud ringi müttaks ja leiutaks, kuidas ühte või teist kohta täpselt teha. Tarvis on vaid auk ette valmis kaevata, moodulkeldri paigaldamine võtab mõned tunnid ja siis aetakse pinnas juba sellele peale ja lõpuks kaetakse kas murumätastega või mullaga ja külvatakse muru peale. Keldrile on juba tehases riiulid, uksed, valgustid jm tarvilik sisse ehitatud, nõnda et kohapeal jääbki vaid paikasättimise vaev.

Kui nüüd ikkagi tahta keldrit ise ehitada, on selle juures kõige olulisem, et õigesti saaksid paika soojustus ja ventilatsioon. Loomulikult tuleb keldri seinad, lagi ja põrand sellisel juhul ise betoonist valada.
Optimaalne keldri õhuniiskus peaks jääma 75–95% vahemikku. Õigel tasemel niiskuse hoidmine on oluline, et keldrisse ei tekiks hallitust, et puitosad ei läheks mädanema, et aedviljad säiliksid paremini.

Sisetemperatuur sõltub suuresti sellest, kui sügavale maapinda kelder tehakse. Väga sügaval ja varjulises kohas asuvas keldris võib saavutada ka stabiilselt 4–6 ºC, tavaliselt jääb see siiski 6–8 ºC piiresse, aga suvel päikesekiirte all võib see tõusta ka 15 kraadini.

Just keldri soojustuskihist ja õhutussüsteemist sõltub, kui stabiilsena aastaaegade lõikes temperatuur püsib. Samas, kui suvel maapind iseenesest ikkagi soojeneb, kandub lõpuks see soojus üle ka keldrisse.
"Isegi kui niiskust tuleb keldrisse liialt palju, siis hea ventilatsioon viib selle välja. Samamoodi on temperatuuriga, kusjuures välistemperatuuri paremaks ärakasutamiseks võiks ventilatsiooni sees olla taimeriga reguleeritav puhur," selgitab Oja.
Kui suvel juunikuus on kõige külmem aeg päikesetõusu ajal kella 4–5 paiku, läheb see puhur tööle ning imeb läbi ventilatsiooniava külmemat välisõhku sisse. Nii saab keldri sisemust jahutada ja pikemat aega jahedana ka hoida.

 

Kunst hoida keskmist temperatuuri

 

Ventilatsioon on keldrites üldiselt loomulik ja töötab välise ja sisemise õhurõhu erinevusel. Nõnda tekib korstnaefekt. Lisaks on tähtis see, et ventilatsiooniavad ei oleks tehtud läbi ukse, sest siis tuleks talvel väga külm õhk otse keldrisse ja sees läheb liiga külmaks. Ja et seda takistada, pannakse need avad kinni ning siis on tulemus, et värske õhk ei pääse enam üldse keldrisse.

Kõige õigem on ventilatsiooni lahendada moodusega, mida nimetatakse geotermiliseks ventilatsiooniks – sissetuleva õhu toru on veetud maa-alt 15–20 meetri kaugusele või jooksevad ümber keldri umbes samas ulatuses maa all ja tuleb alles sealt välisõhu kätte. Niiviisi ühtlustab maasoojus külma (või suvel ka väga sooja) välisõhku ja talvel ei satu keldrisse –15 ºC, vaid näiteks +5 ºC või vähemalt 0 ºC. Väljamineva õhu ava tehakse tavaliselt keldrikatuse keskele. Kui kelder on spetsiaalselt mõeldud n-ö investeerimisveinide hoidmiseks, tasub sinna paigaldada mehaaniline temperatuurihoidja.

Ei ole kuigi oluline, kui kaugel kelder majast asub, peaasi, et elanikel on seda mugav kasutada. Kindlasti peaks kõikide keldris olevate avade ees olema kahjuritõrje restid. Näiteks põrandas peavad olema avad, kust niiskus sisse pääseb.

Korralik kelder peab olema pinnasega ümbritsetud, seda ka pealtpoolt. Koha valikul tuleb Eesti kõrget pinnavett arvestades vaadata, et kelder mingil suurveeperioodil uputama ei hakkaks. Seega võiks keldri asukoht olla ikkagi võimalikult kõrgel kohal, muidu võib drenaaži rajamine keldri kogumaksumuse pilvedesse ajada.

 

Ka sadevesi tuleb eemal hoida

 

Tehases valmistab maakeldrimooduleid ka betoonitootja AS Rudus, mille müügidirektor Jaanus Järve kinnitab, et kõige olulisem maakeldri eelis peitubki selles, et maapinnast lähtuv jahedus ja ennekõike just niiskus loovad seal suurepärase säilituskeskkonna. Stabiilse sisetemperatuuri tagamiseks ja ka keldrile n-ö talvekindluse andmiseks soovitab ta keldri katta isolatsioonimaterjaliga, soojustada tuleks ka esiku aluspind.

Samas – keldri enda põranda katteks sobib Järve sõnul väga hästi liiv või killustik, siis pääseb maa enda niiskus paremini keldrisse. Ruduse keldreid saab paigutada nii loodusliku nõlva sisse kui ka tasasele maale. Neis on 3 m² põrandapinda, selles on eraldi kartulisalv ja kuus arvestuslikku meetrit riiuleid, samuti 0,7 m² eeskoda.

"Ise tehes saab muidugi just sellise ja nii suure kui maitse, soov ja vajadus. Meie moodulkeldril selliseid variatsioone pole, samas saab selle kiiresti, ühe päevaga paika ja see mahub ka väikesele krundile,"  kirjeldab Jaanus Järve.

"Keldri puhul on eriti olulised kaks asja – korralik ventilatsioon ja soojusisolatsioon. Ja mõlemad on tähtsad keldris stabiilse kliimarežiimi hoidmiseks. Kui keldriseinte nurkadesse hakkab siginema hallitus või lagedele tekkima kondensatsioonivesi, tuleb tuulutus üle vaadata."

Ventilatsiooni saab kõige lihtsamalt intensiivsemaks muuta sissetõmbetoru otsa paigaldatud mehaanilise tuuleventilaatoriga. Järve kinnitab, et see toru, mis välisõhku keldrisse juhib, tuleb paigaldada maapinna sisse nii pikalt kui võimalik, et väliskeskkonnast keldrisse tulev õhk ei oleks talvel liiga külm ja suvel liiga palav. Väljatõmbetoru aga tuleb katta katusega sadevee kaitseks, samuti selleks, et linnud sinna pesa ehitama ei pääseks.

Keldri soojustusmaterjal, näiteks polüpropeen võiks olla vähemalt 10 cm paksune, selle peale läheb juba pinnas ja muld. Järve soovitab vähemalt poole meetri paksust pinnasekihti, mis külgedel võiks olla paksem, keldri harjaosas võib mulda olla õhemalt. Just soojustusest sõltub, kas suurte temperatuuride erinevuste korral keldri sees ja väljas hakkab keldrisse kondensatsioonivesi kogunema. Kui soojustus on piisav, ei tohiks kondensatsioonivett tekkida.

"Kui on võimalik, tasub kelder paigaldada loodusliku perve sisse, aga alati peab ka seda arvestama, et liiga sügavale kaevatud keldrisse võib suurveeajal hakata vett tungima. Selle vältimiseks tasub keldri pealispinda profileerida laugemaks ja niimoodi sadevesi kõrvale juhtida," räägib Jaanus Järve. "Kui vesi juba otsapidi keldris, ei aita muu, kui et see tuleb eraldi torudega sealt välja ja eemale juhtida."

Sarnased artiklid