Hoonet ei tohi seestpoolt soojustada! Mida teha, kui see osutub ainsaks võimaluseks?
Ain Alvela
Hoone soojustatakse alati väljastpoolt. | Shutterstock

Teinekord tuleb ette, et hoone mingeid seinu on kas keeruline või suisa võimatu väljstpoolt soojustada, mistõttu soojustusmaterjal tuleb paigaldada seinale või vahelaele seestpoolt.

Kuigi seda üldjuhul ei soovitata teha, võib mõnel juhul osutuda vajalikuks soojustuse paigaldamine ruumi seestpoolt, olgu selleks siis näiteks soklikorruse seinte ja vahelagede soojustamine või hoone seinete soojustamine sellistel juhtudel, kui välist fassaadi ei saa või ei tohi muuta, näiteks soklikorruste puhul.

Ennekõike on seespoolt soojustamise häda selles, et ruumid jäävad soojustusmaterjali paksuse (ca 5 cm) võrra väiksemaks. Eriti kujutab see endast probleemi madalate katusealuste, kitsaste koridoride, keldrite jt selliste kohtade puhul, kus ruumi iga ruutmeeter on väga oluline. Teiseks on sissepoole soojustuse paigaldamise puhul mõnevõrra keerulisem tagada seinte hüdroisolatsiooni ja niiskustõkke korralikku toimivust.
 

Ühtne isolatsioon katkestab külmasillad
 

Üldiselt eraldi sisesoojustuse paigaldamisele spetsialiseerunud ettevõtteid ei olegi, küll aga müüb soojustusmaterjali, nn EPS-plaadi tootja Estplast Soomes valmistatud Finnfoam renoveerimisplaati. Nii on Finnfoam S40 plaadid mõeldud just seinte või kütmata keldrite kohal olevate põrandate soojusisolatsiooniks siseruumide poolelt.

Tegemist on 40 ja 70 mm paksusega pressitud isolatsioonimaterjalist (sisuliselt kivivill) plaatidega, mis peaksid seinte soojapidavust suurendama vähemalt 30% ning toimivad ühtlasi ka aurutõkkena.

Sellised renoveerimisplaadid kinnitatakse seinale spetsiaalsete puust kinnitusliistudega (20x50 mm), mis on kohandatud plaatide külgedes olevate soontele. Isolatsiooniplaadid surutakse vana seina ja liistude vahele, kahe plaadi liitekoha saab tihendada tihendusvahuga. Nii saadakse ühtne isolatsioon, mille külmasillad on katkestatud.

Liistudele saab siis hiljem kinnitada juba viimistlusmaterjali, näiteks kipsplaadi, laudise vmt. Külmade nurkade ja nendest sissepääseva tuuletõmbuse vältimiseks tuleb ka tarindi alumised ja ülemised servad tihendusvahtu täis lasta.

Selline tarind võtab vähe ruumi (ruum jääb n-ö väiksemaks võimalikult väheses ulatuses) ja on tihe. Seejuures võivad tarindi puitdetailid vabalt paisuda ja kokku kuivada, see pigem parandab seina niiskuskindlust.

Sellise soojustusplaadi paigaldamisel tuleb jälgida, et kui varasemas soojustuses on kasutatud aurutõkkeks polüetüleenkilet, siis enne plaadi paigaldamist saaksid sellesse kilesse tehtud väikesed augud, et konstruktsiooni aurutõkke kahe kihi vahele ei jääks tühja ruumi.

Seina soojustamist alustatakse nurgast, esimene isolatsiooniplaat kinnitatakse nurgas kruvide ja seibidega, plaadi serv kaetakse vahuga. Termoisolatsiooniplaatide ning põranda ja lae vahele tuleb jätta 1–2 cm paisumisruumi, sellesse prakku tuleb hiljem pritsida tihendamisvahtu. Et saavutatada maksimaalne soojapidavus, tuleb enne viimistluse paigaldamist ka kõik avad – pistiku- ja lülitipesad jmt – vahuga tihendada.

Analoogselt seinaga võib sääraseid isolatsiooniplaate paigaldada ka lakke, küll aga ei sobi need põrandaaluseks soojustusmaterjaliks; seal tuleb kasutada elastsemaid ja paksemaid isolatsioonimaterjale.
 

Võimalikult väike ruumikadu
 

Teise variandi ruume seestpoolt soojustada pakub Isover vaakumisolatsiooni näol, mis samuti võimaldab ruumi muuta soojapidavamaks võimalikult väikese ruumikaotusega. Ehk nagu Isoveri spetsialistid ise ütlevad – isolatsioonimaterjal VacuPad 007 annab energiatõhusa soojusisolatsiooni optimaalse ruumikasutusega.

Selle kuni 31 mm paksuse soojustusplaadi soojusisolatsiooni tagab plaadi sisemuses olev ränioksiidist valmistatud isoleeriv südamik, nn kvartssüdamik. Viimane on mitmekihilise alumiiniumkile abil suletud vaakumisse. Südamiku ümber on lisaks paks tihenduslint tihedaka ühenduseks liistudega. Et vaakumsüdamik oleks kindlalt kaitstud, on plaat mõlemalt poolt kaetud kõva 3 mm paksuse puitkiudplaadiga. Välimise plaadi laius on 494 mm ja sisemisel 450 mm, et plaadi saaks sobitada 450 mm laiusesse paigalduskohta. Sellise isolatsiooniplaad paksus on vaid 31 mm, mille servades on elastne tihendusliist, vähendamaks külmasildade teket.

Isoveri isolatsiooniplaadid on saadaval erineva kontuuriga, et need sobiksid mitmesugustesse paigalduskohtadesse – akna- ja ukselengide, radiaatorisüvendite, kiviseinte, lagede ja seinte sõrestikkonstruktsioonide, keldrite jt kohtade soojustamiseks. Muuhulgas on olemas ka materjal põrandate n-ö pealtpoolseks soojustamiseks. Vastavalt kasutuskohale on plaatidel vastav pinnakate – sõrestikkonstruktsioonide jaoks puitkiudplaat (MDF), ekstrudeeritud kärgpolüstüreenist valmistatud pinnakate (XPS) siseruumide ja keldrite krohvitud pindadele liimimiseks, koormust taluv polüesterkiudplaat terrasside ja laugete katuste isoleerimiseks.

Selliste vaakumtehnoloogial valmistatud plaatide paigaldamisel peab silmas pidama, et omal jõul ja iseenese tarkust rakendades neid paigale ei saa – vaja läheb seda tööd õppinud ja vastava sertifikaadi saanud spetsialisti, kel ka selle töö jaoks olemas spetstööriistad. Vaakumisolatsiooni eripära on, et neid plaate ei tohi paigaldamise juures lõigata ega muul moel mehaaniliselt töödelda. See tähendab, et neid ei saa ka klassikalisel moel kruvidega paigaldada.

Vaakumisolatsiooni asjatundjad soovitavad, et kõige parem on paigaldada sellised plaadid konstruktsiooni sisse, sõrestiku vahele. Sõrestiku mõõtmed on 28x45 mm, samm k500.

Seina- ja laekonstruktsioonides tuleks plaatide peale panna lisaks 50 mm paksune paigalduskiht, millesse saab leida koha näiteks elektrijuhtmetele jm süsteemid. Paigalduskiht aitab ka plaatidel kasutamise ajal tervena püsida, kui seinale soovitakse näiteks midagi riputada.

 

Sisemise soojustamisega käivad kaasas ohud
 

Kuigi see on üldiselt kallim, tasub soojustus ikkagi paigaldada maja välisele poolele, olgu siis tegemist puitkarkassmaja või kivihoonega.

Ainult seestpoolt soojustatud seinas on talvel konstruktsioon soojustuse taga külm, sinna võib koguneda kondensvesi ja selline pidev niiskus hakkab tekitama hallitust.

Sellist niiskust on hoone seina ja seesmise soojustusmaterjali vahelt väga keeruline kui mitte võimatu välja saada. Pigem tuleb püüda selle tekkimist vältida, aga ka see on üpris küsitav ettevõtmine.

Kõige ohustatumad kohad niiskuse tekkimiseks on seinte nurgad, seina kokkupuutekohad lagede ja põrandatega.

Esimene seinasisese kondensvee tekkimise takistamise võte on aurutõkkekile (teibitud servadega polüetüleenkile) paigaldamine seesmise viimistluspinna ja isolatsiooniplaadi vahele.

Kui vanadel majadel on soojusläbikandetegur (k) nii mõnigi kord 1 W/m²K, siis tänapäevastele nõuetele vastava seina soojusläbikandetegur peab olema k=0,2 W/m²K. Kui vana maja soojustus õnnestub viia sellele tasemele, siis saame üle kolme korra väiksemad soojuskaod.

Allikad: Puuinfo, 4Seina

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid