Elamute sisehoovid ei arvesta sageli tänapäeva autostumise tempoga. Seda iseäranis vanemate majade puhul, kus kunagi õueala rajades pole eeldatud, et igas peres on tulevikus auto ja mõnes isegi kaks. Kui osta korter, mille omanik pole parkimiskohta kasutanud, võid ostjana avastada, et õueala on teiste omanike poolt vaikimisi ära jagatud.
Parkimisõiguse jagunemise osas peab esmalt selgeks tegema, kellele hoov kuulub.
Ehitise alune ja seda teenindav krunt on kõigi korteriomanike kaasomandis. Iga omaniku osa suurus sõltub tema korteri pindalast. Mida suurem korter, seda suurem proportsionaalne osa kuulub omanikule ka maatükist ja õuealast, maja vundamendist, keldrist, katusest, koridoridest jne.
Kaasomandi kasutamist sätestab asjaõigusseadus. Nimelt peavad kaasomanikud leppima kokku ühiste ruumide ja alade kasutuskorras. Kasutuse reeglid võib kehtestada ka korteriomanike enamus. Sageli on kasutuskord (näiteks parkla või keldri panipaikade osas) välja kujunenud aja jooksul ning sellest on tekkinud tava, mis käib korteritega kaasas. Selline kasutuskord ei või siiski olla ebaõiglane ja peab arvestama kõigi korteriomanike huve.
Õiglane ei ole ju olukord, kus ühe korteri elanikud pargivad kahte autot ja teisel korteril pole üldse parkimiskohta. Korteriomanik, kellele ei ole parkimiskohta, võib nõuda teistelt õiglase parkimiskohtade jaotuse kehtestamist.
Kui kõigile korteritele ei jagu parkimisvõimalust või on need erineva kaaluga, siis võib ka liisku heita. Kasutuskorra muutmist ei saaks nõuda vaid juhul, kui see on kunagi konsensuslikult notari juures kokku lepitud ja kantud märkusena kinnistusraamatuse kõigi korterite peale.
