Diagnoositud hüperaktiivsete teismeliste hulgas on 64 protsenti üksnes tähelepanuhäireid, 28 protsenti kombineeritud häireid ja ainult 8 protsenti hüperaktiivsust koos impulsiivsusega. Arvata võib, et üks tähelepanuhäire võib kaasa tuua teisi isiksusehäireid.
ATH tuumaks ongi häired tähelepanu regulatsioonis. ATH diagnoosiga noorukitel ja lastel on häiritud töömälu, tegevuse planeerimine ja stiimulitele reageerimise kontroll. Pedagoogid kirjeldavad hüperaktiivseid lapsi kui vahetpidamata sihitult ringisahmivaid ja pidevalt seletavaid rüblikuid. Nad ei suuda oma kõnekorda ära oodata, vaid tahavad kogu aeg ise rääkida.
Hüperaktiivsete laste suhtlemisoskused on puudulikud: neil on palju tuttavaid, kuid vähe sõpru, sest nende oskamatus probleeme lahendada lõpeb sageli verbaalse või füüsilise vägivallaga. Neil on emotsionaalseid ja sotsiaalseid probleeme. Pidev negatiivne tagasiside tingib madala enesehinnangu – hüperaktiivsetel lastel on vähe eduelamusi. Kuna hüperaktiivsus toob kaasa õpivilumuse puudumise, saavad selle all kannatavad lapsed ka madalama või puuduliku hariduse.
Samuti puudub hüperaktiivsetel lastel ohutunne. Nad ei suuda adekvaatselt hinnata liikluses esinevad ohte – enne tegutsevad ja alles siis mõtlevad. Selline laps võib kergesti ohvri rolli sattuda, eriti juhul, kui vanemad ei suuda korrale allumatust ega probleeme kooliga lahendada enam teistmoodi kui last lüües.
Vahel vajavad sellised lapsed logopeedi abi, sest nende verbaalne võimekus võib eakaaslaste omale alla jääda. See omakorda vähendab nende võimet lahendada konfliktsituatsioone või omandada haridust.
