Näpunäited | Maja välisvoodri värvimine

Dakota Lavento
Välispindade pesemise järel võiks oodata nädala, enne kui värvimistööga alustada. | Paula Osenius

Korralik värvikiht maja välisvoodril kaitseb nii voodrilaudu kui ka nende all olevat seinakonstruktsiooni ja loomulikult näeb uus värske värvipind hea välja. Varasuvi on välivärvimise tööks parim aeg.

Kui kevadel on päevased temperatuurid jäänud püsivalt 10–15 kraadi peale, on alanud nn ametlik grillimisperiood; samal ajal hakkab pihta ka aiapidajate liikumine kodu ja aiakaupluste vahet ning randades viiakse taas vette ujumissillad. 

Asjatundjate sõnul on kevad ja varasuvi parim aeg välivärvimise töödeks. Maja väline laudvooder on kõige kuivem kevadel päikesepaisteliste ilmadega. Parim aeg välivärvimiseks algab tavaliselt maisoojade ajal. Alates volbripäevast on õhutemperatuurid enamasti juba plusspoole peal.

 

Pigem varem kui hiljem

 

Maja välisvoodri värskendamist ei peaks liiga kauaks edasi lükkama. Kui maja välivärvimine teha õigel ajal, läheb see töö kergemini ja ka hinnalt tuleb soodsam. Välisvoodri värvipinda ei tasu lasta liiga viletsasse seisukorda minna.

Värvikiht peaks olema välisvoodril suuremalt osalt veel kinni. Kui välisvoodrilt värv on ise hakanud lahti kooruma või kui see tuleb terasharjaga hõõrudes kergelt lahti, siis ootab ees tunduvalt rohkem tööd, enne kui majale uue värvkatte peale saab.

Enne välivärvimist tuleb endale selgeks saada, millist värvi kasutada.

On vedanud, kui on olemas talletatud teave selle kohta, millise värviga eelmine majavärvimine on tehtud. Sellisel juhul on värvikauplusest hulga lihtsam vajalikku värvi leida. Kui ise seinalt võetud värvinäidise põhjal pole võimalik aru saada, mis tüüpi värviga tegemist on, tasub see näidis kaasa võtta värvipoodi ja sealselt asjatundjalt selgust saada.

Värvipinna väljanägemise põhjal saab juba piisavalt otsustada, mis tüüpi värviga tegemist on. Vesialuseliste värvide pind püsib pikalt ühtsena. Kõige esmalt hakkavad vesialuselised värvid pinnalt irduma voodrilaudade vahedes sulundite servadel. Vesialuselised värvid kooruvad pinnalt lahti latakatena või pikkade elastsete ribadena, mille saab kasvõi ümber sõrme rullida.

Õlivärvid aga kuivavad võrgutaoliselt. Kuivanult värvitükk irdub tükikestena lauapinnalt ja seda murdes praksatab värvitükk katki. Õlivärviga värvitud vanal värvipinnal on ka tekkinud nn kriidistumist ja sõrmega üle sellise valgejahuse pinna vedades jääb seda ka sõrme külge.

Denatureeritud etanoolil põhineva põletusainega võib samuti testida – vesialuselisi värve sellega hõõrudes eraldub pigmenti; õlivärvide puhul seda ei juhtu.

Värvitüüp, millega maja on värvitud, on vaja selgeks teha enne, kui minna uut värvi ostma, sest üldine reegel on, et uus värvikiht peab olema sama tüüpi värviga värvitud, nagu on vana värv.

Vesialuselise akrülaatvärviga või vesialuselise alküüdõlivärviga võib õlivärviga värvitud pindu siiski katta.

Traditsiooniline keeduvärviga, nagu nn Rootsi punane, tohib värvida vaid puhast puidupinda või siis puhtaks harjatud vana keeduvärviga värvitud pinda.

Värvihulka tuleb arvestada pinna ruutmeetrite järgi. Ja värvi ei jää kunagi väheks, kui värvitav pind arvestada ilma ukse ja aknaaukusid sellest maha arvestamata. Värvipurkidel ära näidatud värvi kulu on arvestatud sileda pinna ruutmeetri suhtes ja ostetud värvist selle järgi arvestades enamasti ei jätku.

 

Eeltööd olgu põhjalikud

 

Korralikult tehtud eeltööd on kogu majavärvimise A ja O. Lahtikooruva värvi peale uut värvi võõbata ei tohi. Uus värvikihti vana lahti kooruvat värvikihti enam pinnale ei kinnita.

Ja mädanenud voodrilauda ei ole mõtet ka värvida, sest ükski värv ei muuda pehastunud lauda enam uueks, mistõttu niiskusest kahjustunud voodrilauad tuleb välja vahetada. Lahtine vana värv enne uue pealekandmist eemaldatakse.

Terasharjaga harjamine või kaapimine kaabitsaga on turvaline meetod voodrilaudade puhastamiseks. Vana paks värvikiht võib lahti tulla latakatena, siiski – sõltuvalt värvitüübist.

Värvieemaldamiseks kasutatakse ka infrapunaseadmeid, keemilisi aineid, sooda- ja liivapritsimist. Värvieemaldamisel peab hoolikas olema ja kui endal oskustest puudu jääb, tuleb pöörduda asjatundjate poole.

Puitvoodri pinda ei tohi ära rikkuda; palju on olnud juhtumeid, kui liivapritsiga välisvooder puhastamisel on ära rikutud. Välisvoodri puhastamise järel see pestakse – hari ja aiavoolikust veega puhastamine on turvalisim viis välisvooder puhtaks saada.

Survepesuriga välisvoodrit puhastades läheb vesi kontrollimatult liiga sügavale puidusse. Igal juhul – kui survepesurit ikkagi kasutada, siis tugevat survet kasutada ei tohi ja pesta tuleb alati piki puidu süüd.

Ehituskauplusest saab sobilikke fassaadipesuvahendeid. Puitvälisvoodri pesemiseks võib kasutada kloriidi sisaldavat hallitust eemaldavat ja puidu poore uue värvikihi nakkumist soodustavalt avavat pesuainet. Enamik fassaadipesuaineid on tänapäeval juba biolagunevad ja seega keskkonnasõbralikud tooted.

Kui laudvooder on halliks tõmbunud, siis tasub see enne uue värvi peale kandmist kruntida, aga karedaks muutunud pinnaga lauad tuleb enne terasharjaga üle käia.

 

Töö õigete töövahenditega

 

Kogu maja värvimine pole niikuinii odav ettevõtmine ja seetõttu ei tasu ka töövahendite arvel koonerdama hakata.

Värvipoe müüjad oskavad nõu anda õigete töövahendite valimisel ja ka riiulietikettidel on kirjas, millise värvi jaoks vastav pintsel või värvirull mõeldud on.

Ka pintsli pakendil on kirjas, kas on see mõeldud vesialuselise või õlivärvi jaoks.

Hea pintsliga saab piisavalt värvianumast värvi võtta, mistõttu ka värvimistöö kujuneb lihtsamaks. Hea kvaliteediga pintslist ei tule ka värvimisel karvu lahti.

Vesialuseliste värvide jaoks on sobivam kunstharjastega pintsel.

Head on ka seguharjastega pintslid, millel on alati 10–50 protsenti looduslikust materjalist harjaseid, mille heaks omaduseks on, et need aitavad paremini värvinõust värvi kätte saada. Seguharjaspintslitega võib värvida peaaegu mida tahes – need sobivad nii vesialuselistele kui ka õlivärvidele, lakkidele, immutusainetele, puiduõlidele ja peitsidele.

Vaid looduslikest harjastest pintslid sobivad õlivärvidega värvimiseks. Kui kasutada looduslikest harjastest pintslit vesialuselise värviga värvimisele, siis loodusharjased imavad värvist vett ja tõmbuvad puntidesse ning pintsli tõmbejälg ei ole enam täpne.

Pintslid tuleb töö lõppenuna kohe puhastada. Vesialuseliste värvide puhul piisab veega pesemisest, aga kergemini saab pintslid ja värvirullid puhtaks spetsiaalse pesuainega, mis leotab ka kuivanud värvi lahti.

 

Tööturvalisus ja kaitsevahendid

 

Paljude harrastusmaalrite meelest on pindade katmine igavaim töö. Eriti kiputakse pindade katmist "unustama" fassaadide värvimisel, sest värvipritsmetest, mis murule satuvad, ju suurt lugu pole.

Näiteks aknad peaks juba enne seinapindade pesu kasvõi kilega kinni katma, sest pesuainel on valgendav mõju.

Värvimisel peab arvestama sellega, et maja väliskülgedel on selliseid maja osasid, mida värvida ei taheta ja millelt värvi eemaldamine on vaevarikas.

Aknad koos raamidega peaks kinni katma piitade ja äärelaudade värvimisel ning sokli seinte värvimisel.

Tänapäeval on müügil kaitsekiled, mille servas on kleeplint kile kinnitamiseks.

Pindade katmiseks kõlbab ka tugev papp. Värvimistööl ei tohi unustada tööturvalisust. Redelilt ei tohi värvida – vaja on korralikke tellinguid. Tellingud võib ka ise ehitada, aga renditellinguid on kerge kokku panna ja ühest kohast teise liigutada.

Värvimisel ei tohi pikki küünitamisliigutusi teha ja peab kontrollima, et enda asend oleks tugev. Päikesepaistelise kuuma ilmaga ei suuda ka maaler pikalt tellingutel vastu pidada.

Kui tuleb palav suvi, tasub meeles pidada, et ka vaarikate valmimise aegu saab veel värvida, kuni oodata, et hommikukaste oleks ära kuivanud.

 

Värvimistöö nipid

 

Välispindade pesemise järel võiks oodata veel nädala, enne kui värvimistööga alustada. Värvimistööks sobilik on pilves ja kuiv ilm – ei pea olema kõva päikesepaiste ja palavus; ja ka vihma ei tohi sadada. Otsese päikese pealepaistega pindu pole ka mõtet värvida, sest värv kipub liiga kiiresti kuivama ja palava päevaga on ka ebamugavam värvimistööd teha.

Alguses kruntvärvitakse puhtad puitpinnad ja kruntvärvil lastakse täielikult ära kuivada, misjärel saab põhivärvimisega alustada.

Ettevaatuse mõttes kiputakse pintslile võtma võimalikult vähe värvi, et seda ei hakkaks pritsima, aga selliselt laudu õieti värviga kaetud ei saa. Oluline on, et ühe laua saaks ühest otsast teise ühe pintslitõmbega kaetud – selliselt saab ühtlaselt kaetud värvijälje.

Vedelamat puidukaitsevahendit võib pintslile võtta vähemgi, et see kätele ei valguks; paksema konsistentsiga või mitme õliga valmistatud värvi võib pintslile ka paksemalt võtta, et pintslitõmmete jätkukohtasid vältida. Eriti tähtis on see suvel, kui värvid kiiremini kuivavad. Suvel ei saa värvimistööga jokutada.

Asjatundjad soovitavad värvi lahjendada 5–10%, et pintsel värvimisel libedal laual liiguks laua ühest otsast teise. Sedasi välditakse pintsli tõstmisel tekkivaid jätkukohti.

Kui värv on purgist otsa saamas, tasub värvimine katkestada alles siis, kui nurgani värvitud, ja seejärel tuua lisavärvipurk, millesse kallata eelmise värvipurgi pära. Selliselt saab vältida ka võimalikke värvitooni erinevusi; eriti veel, kui värvipurgid on erinevatest tootepartiidest.

 

Kas ikka tasub ise?

 

Alati ise oma kodu värvimistööde ettevõtmine ei pruugi olla päris hea mõte, kuigi oleks selle töö võinud juba mitmeid kordi varem ära teha. Inimene vananeb, muude tegemiste kõrvalt ei ole jäänud aega, tervise olukord on võinud hakata lonkama. Võib leida mitmeid põhjusi, et kutsuda õppinud maalrid vajalikku värvimistööd tegema.

Elukutseliste maalrite peale võiks mõelda siis, kui värvimist vajav hoone on suur ja mitmekorruseline.

Tellingute kokkupaneminegi ja edasi liigutamine võtab omajagu aega ja suuremate hoonete nagu paariseramute ja ridamajade puhul tasub värvimistöö tellida.

Ka siis kui maja on keerulise põhiplaaniga või värvimiseks on vaja kasutada tõstukit, tasub tööd tegema palgata elukutseline maaler.

 

Uue värvi valimine

 

Tasub osta väikseid purke erinevaid enda jaoks sobivaid värvitoone ja värvida nendega voodrilauad umbes ruutmeetri suurusel alal, mis järel saab rahulikult jälgida neid värve, kuidas nad paistavad erinevas valguses hommikul ja õhtul, päikeselise ja pilves ilmaga, koidu- ja ehavalguses ning alles seejärel saab teha oma õige valiku.

Teeb hoopis rohkem meelehärmi, kui on usaldatud osta mingi värv, et sellega maja kiirelt ära värvida, aga töö lõppemisel selgubki, et valik on olnud vale.

Välivärvimisega on asi nii, et kui iga järgmise eelmisest erineva värvitooni puhul hakkab vaja minema maja katmiseks järjest rohkem värvikihte, siis sama tooni värviga edaspidised maja värvimised võib teha üheainsa kihiga.

 

Hoone välispinna kevadine hooldus ja kontroll
 

• Kontrolli välisvoodri korrasolekut ja selle värvkatet.

• Alati on kasulik välisvoodrit pesta. Pese välisseinad puitvoodri hoolduseks mõeldud pesuainega.

• Kontrolli, kas on puitvoodrilt lahti tulnud värvi.

• Kontrolli, kas leidub laudisel hallitust. Kui esineb hallitust, pese see maha hallituse eemaldamise ainega.

• Puhasta vihmaveerennid ja kontrolli nende korrasolekut.

• Otsi, kas välisseinal on näha jälgi vihmaveerennide võimalikest lekkekohtadest.

• Kontrolli, kas on näha sokli alaosas jälgi vihmaveerennide leketest.

 

 

Välisvärvil on mitu ülesannet. See...

 

• kaitseb fassaade enneaegse vananemise eest;

• takistab niiskuse pääsemist puidusse ja pehkimise tekkimist;

• kaitseb UV-kiirte eest;

• kaitseb voodrialuseid konstruktsioone;

• annab hoonele kauni välimuse.

Sarnased artiklid