Õunu, pirne, ploome, kirsse, kreeke...
Tiina Kolk
Viljapuuaed on lummav nii kevadel õitevahus kui ka sügisel saagi raskuse all. | Shutterstock

Kõiki neid viljapuid saab nutikal planeerimisel kasvatada ka väikeses koduaias, nendib Kloostrimetsa Puukooli juhataja Peeter Viikholm.

Nendes aedades, kus on rohkem ruumi, võib puid istutada suurema vahega, soovitab kogenud aednik. „Kitsastes oludes saab neid aga panna serviti nagu raamatuid riiulisse, kas või 2meetrise vahega. Esimesel paaril kümnendil õunapuud omavahel riidu ei lähe. Neid tuleb vaid lõigata niimoodi, et nad ei ulatuks üksteist kraapima. Ja murutraktoriga ei pea saama sõita ümber puu!“ on Peeter Viikholmi veendunud. Sama lugu on ploomidega. Ploomid on nõus kasvama isegi 1,5meetrise vahega, kui on viitsimist nende oksi korrapäraselt kärpida.

Samuti võib näiteks pirnipuud istuda 1,5meetrise vahega aia äärde ritta nn naabri pilgutõrje hekiks. Pirn sirgub paari aastaga parajalt kõrgeks ning lisaks annab veel saaki. Vaid asjaolu, et selles rivis võiks olla üks ja sama sort, sarnase kasvukujuga, paneb paljusid mõtlema.

„Üldiselt tahavad kõik viljapuud regulaarselt „kasimist-kammimist“ nagu koduloomad, sest muidu kasvavad nad tihedaks ja nende viljad jäävad väikeseks.

Marjapõõsastega on sama lugu – nendest võib teha heki istumiskoha ümber või terrassi äärde. Pole mõtet kujundada niisugust aeda, kus nad on ruutpesiti. Sõstar on hea hekitaim, aga vaarika peab panema aia serva „köide“. Koduõue taimestamist võiks ikka vabameelsemalt võtma,“ julgustab puukooli juht.

 

Sordirikkad perepuud
 

Peeter Viikholmi sõnul tahavad tänapäeva inimesed kohe pärast istutamist hakata puudelt saaki korjama. Sellistele kärsitutele soovitab ta poolkõrgele alusele poogitud õunapuid, sest need kannavad juba esimesel istutamisaastal kaks-kolm õuna. Aga lauskääbusvormid eeldavad erilist hoolt, piltlikult öeldes lusikaga söötmist-jootmist ja tugikeppi ka. Poolkääbused seevastu seisavad ise püsti.

Samas hakkavad klassikalised kõrgeks kasvavad puud õunu kandma olenevalt sordist kes 2, kes 15 aasta pärast.

„Perepuusse ei ole mõtet koondada üle 3 sordi. Põhimõtteliselt annab pookida ju nii palju sorte, kui oksi on, aga siis kerkib küsimus, kuidas kujundada võra nõnda, et neil kõikidel õnnestuks oma õunu näidata,“ jätkab puukooli juht. „Olen küllalt näinud vanu perepuid, kus neljast sordist kolm õilmitsvad ja üks on äbarik. Väikesesse aeda on etem istuda 2 perepuud (kokku 6 õunasorti) kui õunapuuheki.“

See on maitse asi, kas valida perepuusse magusaid, magushapusid või päris hapusid suveõunu. Näiteks vene sort ’Konfetnaja’ on nagu suvine ’Kuldrenett’ – kollane, kõva ja magus. Soomlaste ’Make’ on aga punasetripsuline, suureviljaline ja meeldivalt magus.

„Pole mõtet tuua Läti ja Leedu laatadelt õunapuid meie karmimasse kliimasse, sest ubinad ei pruugi siin tulla pooltki nii head kui seal. Aga kui Soome sordid nihutada veidike lõuna poole ehk Eestisse, siis meil on nad uskumatult palju paremad!“ kõneleb mees oma tähelepanekutest.

Suvesortidest kiidab ta soomlaste aretist ’Pirja’ – tema jõuab kõige varem õiest õunani. Ei ole hapu ega magus, vaid päris paras.

’Valge klaari ’armastajate klubi on arvukas ning nad ülistavad selle õuna ülihead mekki.

Vana ja väärikas ’Suislepp’ – hiline suveõun – on samuti paljude lemmik.

Sügisõuntest on vaieldamatu menuk ’Kuldrenett’ – kõige pikema tarbimisajaga õun. Esmalt saab teda hakata septembris puust sööma ning keldris seisab ta jõuludeni.

Üks maitsvamaid ja sümpaatsemaid sügisõunu on tagasihoidliku välimusega, aga hea maitsega magushapu ’Sügisdessert’.

Kloostrimetsa Puukoolis saab soovija oma perepuusse valida meelepäraseid 40 õunasordi seast.

„Valik sõltub natuke ka sellest, kelle otsa teised kaks sorti pookida. Näiteks kui on ’Martsipan’ või ’Kuldrenett’ – mõlemad kahvatut värvi –, lisan punase ’Melba’. Väga ilus on lillakaspunane, omapärase maitsega ja kaua seisev Venemaal aretatud ’Orlik’.

 

Parasjagu luuviljalisi

 

Kirss on Peeter Viikholmi hinnangul pisike puu, kelle võib panna kasvama lausa lillepeenrasse. Õitseb kenasti, kannab hästi ja jääb lõpmata kauaks inimesepikkuseks. Sorte on tohutult palju. Aga hoopis teine asi on maguskirsiga, kes kipub ennast sirutama kõrgusesse, kust on marju raske kätte saada. Sorte jätkub, kuid Eestis on vaid 4 sellist, kes ise tolmlevad.

„Poogime ka kahe sordiga murelipuid, et neile ei peaks tolmeldajaid otsima,“ mainib aednik. Siis rõhutab, et aias peaks koha leidma kas või ühele ploomipuule.

„Paljude põlvkondade lemmik lapsepõlvest ’Emma Leppermann’ hakkab kandma alles 7.–8. aastal. Kellel aias ruumi, võiksid sinna laotada ploome südamest – rajada 1,5meetrise vahega ploomirea. Ühe puu ihaleja istutagu ’Suhkruploomi’ – see on varane ja hakkab kohe kandma.

Praegu meie müüginimekirjas kreeke ei ole, aga neid ikka küsitakse. Loodetavasti saab juba sügisel nende istikuid meie Kudjape aiandist,“ kommenteerib puukooli juht.

Sarnased artiklid