Parematest paremad ploomid
Harri Poom
Ploomipuud armastavad nagu kõik luuviljalised lubjarikast pinnast. | Shutterstock

Ploomipuud on koduaias kahtlemata väga populaarsed, õunapuude järel kohe teisel kohal. Uue aastatuhande alguses loendati Eesti aedades kasvamas umbes miljon õunapuud ning rohkem kui 400 000 ploomipuud. Ploomid on ju väga maitsvad, samas ka tervisele kasulikud, sest sisaldavad rikkalikult kaaliumi ja antioksüdante, ent arvestatavas koguses veel rauda ja C-vitamiini.

Aias tuleb ploomipuule võimaluse korral valida soojem ja kaitstum nurk, sest mitte kõik sordid ei ole väga hea talvekindlusega. Ploomipuu (Prunus) on meil kasvatatavatest viljapuudest kõige niiskuslembesem ja põuakartlikum, sedagi peab puu istutamisel arvestama. On sorte, mis suudavad kasvada-viljuda isegi ajutiselt üleujutatavatel aladel, kus õunapuud kiiresti vähi tõttu hukkuvad – näiteks ’Pärnu sinine’ ja ’Noarootsi punane’. Ehkki väga paljud ploomisordid saavad piisavalt hästi hakkama vaid oma õietolmuga, on neidki, kellel on kõrvale kindlasti vaja tolmuandjat. Kui istutada aeda mitu ploomipuud, ei pea nad sugugi kõik olema isetolmlejad, oluline on vaid, et igale sordile on olemas sobiv tolmuandja. Väga head paljudele sortidele on ’Emma Leppermann’, ’Victoria’ ja ’Märjamaa’. Viimane annab tolmu ka hiljem õitsvatele sortidele, nagu ’Liivi kollane munaploom’ ja ’Polli munaploom’.

Ploomipuud armastavad nagu kõik luuviljalised lubjarikast pinnast ega taha ilma lubiväetisteta hapudel liiv- või turvasmuldadel sugugi hästi edeneda. Üks parimaid lubiväetiste seas on puutuhk, milles peale lubiaine (kaltsiumkarbonaadi) on ka kaht kolmest taimede põhitoiteelemendist – kaaliumi ja fosforit. Samuti sisaldab puutuhk kogu komplekti taimekasvuks vajalikke mikroelemente. Niisiis on need aiapidajad, kel majapidamises köetakse kas või midagi puiduga, eelisseisus. Neil lubiväetisi osta pole vaja.

 

Millest alustada?
 

Istutamine pole teab mis kunst, ent oma järgimist vajavad reeglid on siingi. Istutusauk olgu seda suurem, mida vaesem on kasvukoha pinnas. Sinna peab ju juurde panema piisavalt rammu – vähemalt ämbritäis korralikult kõdunenud sõnnikut või head komposti (lahjemal mullal muidugi rohkem). Sõnnik on kasutamiseks piisavalt kõdunenud alles siis, kui seda on mõnus võtta ka paljasse kätte. Muidu peab sellel veel kõduneda laskma.
Enne tuha, väetiste ja komposti istutusauku lisamist on hea sinna valada paar-kolm ämbritäit vett. Siis oodata, kuni see on pinnasesse imbunud, ja alles seejärel lisada kõik muu vajalik.

Et ploomipuudel peab pookekoht istutamisel jääma 4–6 cm sügavusele mulla sisse, olgu ka istutusauk selleks piisava sügavusega. Siinjuures tuleb muidugi arvestada, et juurestiku alla tuleb mahutada kiht komposti või kõdusõnnikut ning sellele veel mõnesentimeetrine mullakiht, enne kui istik ise auku saab. Päris põhja on hea panna tubli labidatäis puutuhka ja suurema jogurtitopsi täis mineraalväetist (fosfor- ja kaaliumväetisi, mitte lämmastikku!) juhul, kui komposti napib.

Varakevadel võib rahuliku südamega soetada ka paljasjuurseid istikuid, ent kevade edenedes, siis, kui pungad juba lahti, on ainuõige valik potiistikud. Paljasjuursel istikul tuleb enne istutamist juureotsi kärpida, eemaldades kuivanud ja vigastatud juureosad. Lõikepind peab olema valge või kreemikas, mitte pruun ega hall. Nõuistikul tuleb pott või istutuskott muidugi ära võtta, ent istutusvõrgu (kui see on mullapalli ümber) eemaldamine võib osutuda suureks veaks. Nimelt võib samal kevadel potistatud istikutel turvas juurte ümbert ära pudeneda ning õrnu, just äsja arenema hakanud juurekesi vigastada. Halvimal juhul aga istik hukkub.

Nii paljasjuurset kui nõuistikut peab enne paika saamist veega turgutama. Esimese puhul on hea, kui ta pärast juureotste kärpimist vähemal pooleks ööpäevaks (mitte rohkem kui kaheks!) vette likku panna. Potiistikut lausa leotama ei pea, ent mullapalli on vaja siiski veega küllastada. Piisab, kui ta panna niikauaks vette, kuni potist ei välju enam õhumulle.

Istutamisel tuleb muld juurte ümber hoolega tihendada. Tugev tallamine ei tarvitse siiski teha head. Paremini viib mulla juurtega kontakti hoopis kastmine juba siis, kui istutusauk alles täidetud poolenisti mullaga, ent juurestik juba sellega kaetud. Pärast seda, kui kastmisvesi on imbunud pinnasesse, võib augu lõpuni täita. Kastmiseks on hea jätta tüve ümber madal nõgu, et järgmistel kordadel vesi enne mulda imbumist kasutult kõrvale ära ei voolaks. Hilissügisel tuleb see kindlasti täita. Parem veel, kui teha nõgu ümbritsevast maapinnast veidi kõrgemaks. Muidu on suur oht, et kevadtalviste sulade järel kastmislohku jäänud vesi külmub ning tekkiv jää vigastab tõsiselt noore puu koort.

 

Keda eelistada?
 

Kui aias vähegi ruumi, tasub mõelda rohkem kui ühe ploomisordi istutamisele. Sest mida kauem on värskeid ploome saada, seda rohkem oleme rahul oma aiaga.
Üks varasemaid sorte on ’Kubanskaja Kometa’ (või lihtsalt ’Kometa’) – ilus suur punane ja maitsev lauaploom. Kuna ta on nõrk isetolmleja, on aga hea saagi saamiseks vaja kõrvale tolmuandjat. Selleks sobib hästi ’Mara’ – kollane, mitte väga suure viljaga septembrikuu ploom. Sort on üliviljakas ning magusate väga mahlaste ploomidega. Mõlemad hakkavad vara vilja kandma, vahel juba istutusjärgsel aastal. Õitsevad samuti väga vara, enne enamikku teisi. Nad tolmeldavad teineteist kenasti, ent mõlemale annab õietolmu ka alõtša.

’Kometa’ järel valmib ’Liisu’ – suureviljaline tume lahtise luuga delikatessploom. Sellel sordil endal õietolmu üldse ei olegi, nii et üksi hakkama ta ei saa ega toeta ka kedagi teist. Ent ’Emma Leppermann’ ja ’Märjamaa’, mõlemad isetolmlejad, aitavad ’Liisu’ ilusasti hädast välja. Kohe ’Liisu’ kannul valmib tema õde ’Kadri’ (mõlemad on saadud ’Liivi kollase munaploomi’ ja ’Suhkruploomi’ ristamisel), samuti imemaitsvate viljadega. Temale on hea tolmuandja meie ploomiaedade uhkus ’Ave’.

’Liisu’ ja ’Kadri’ kannul valmib ’Vilmitar’, isetolmleja. Pisut õrnavõitu sort, mitte sugugi vastupidavam kui ’Emma Leppermann’, ent maitse poolest üks paremaid Eesti lauaploome. Meenutab nii välimuselt kui maitselt aprikoosi.

Varasepoolse valmimisega on ka vana ja hästi tuntud ’Emma Leppermann’. See sort on isetolmleja ning väga hea tolmuandja suurele hulgale teistele. Kannab ise ülirikkalikult ning ärgitab teisigi ploomipuid head saaki andma. Siiski on tal puudusi – ei ole kuigi talvekindel ega pane vastu ka haigustele. Ja tõele au andes ei ole ta lauaploomina kaugeltki nii hõrgu maitsega kui ’Ave’, ’Kadri’ või ’Vilmitar’. Ehkki väga meeldiva sordiomase vürtsiga, jääb ’Emma Leppermanni’ viljadel vajaka nii magusast kui hapust. Samas ei ole paremat kompoti- või moosiploomi!

Varasepoolsete ploomide hulka kuulub veel ’Ave’ – meie ploomiaedade kuninganna. Üks suurima viljaga ploome, lahtise luuga ja imemaitsev. Puud on hea vastupidavusega ning mõõdukalt saagikad. See tähendab, et viljad on pea alati esinduslikud ja puu ei kanna end surnuks. Et ’Avel’ on elujõuline õietolm, viljastab ta hästi teisi sorte ning saab ka ise endaga suurepäraselt hakkama. Kui aias on ruumi vaid ühele ploomipuule, siis olgu selleks ’Ave’!

Septembrikuu tegija ploomiaias on kahtlemata ’Renklod Haritonovoi’ – delikatessploom. Sordi suured tumesinised lahtise luuga ploomid on kaetud hõbedase vahakihiga ning näevad nii puus kui laual välja väga ahvatlevad. On isetolmleja ja abiks teistelegi ploomisortidele.

Väga paljude lemmik on ammu tuntud ning aedades väga levinud ’Liivi kollane munaploom’. Lahtise luuga ja maitsev, ent õnnetuseks suure hulga tõsiste puudustega. Õietolmu puudumise tõttu on ta isesteriilne, seega võimetu tolmeldama ka teisi sorte. Õitseb nii hilja, et talle sobiva tolmuandja leidmine ei ole lihtne. Kuna enamik ploomisorte õitseb enne ’Liivi kollast’, ei saa need teda ju kuidagi aidata. Sortide ’Märjamaa, ’Kihelkonna’, ’Perdrigon’ ja ’Oullinsi renklood’ õitsemine langeb siiski vähemalt osaliselt tema omaga kokku, nii et need talle tolmuandjaks siiski sobivad. Tuulises kasvukohas varisevad viljad enne täisküpsust ning tihti on probleemiks viljade lõhenemine. Arvestatavat saaki saab ’Liivi kollaselt munaploomilt’ vaid neis aedades, kus kasvab talle sobiv tolmuandja.

Kollased ploomid on paljude lemmikud mitte ainult värvi poolest – nende maitse on tavaliselt suurepärane. Erand ei ole ka ’Oullinsi renklood’, mis teeb ’Liivi kollasele munaploomile’ iga kell silmad ette. Tema viljad on suuremad, püsivad paremini puus ning isetolmlejana ei ole tal õite viljastumisega mingeid probleeme.

’Märjamaa’ on väga vastupidav, viljakas ja elujõuline ploomisort, mida naljaga pooleks kutsutakse aia täkuks. Tema on tõesti hea tolmuandja paljudele ning pika õitseaja tõttu ka hilja õitsvatele sortidele. Lillakaspunased ploomid on väheldased ja varisevad tuulises kasvukohas kergesti, ent sobivad oma hea maitsega nii värskelt söömiseks kui ka moosi tegemiseks.

Hilisepoolsete ploomide seas pole võrdset ’Jubileumile’. Tema viljad on lausa jahmatavalt suured ning ka väga maitsvad. Isetolmlejana ei vaja ta küll enda kõrvale teisi ploome, ent kui need seal on, siis kahju sellest ei sünni. Vastupidi – risttolmlemisel on saak alati suurem.

Ka ’Victoria’ on hiline, isegi sedavõrd, et Kesk- ja eriti Põhja-Eestis ta ei tarvitsegi valmida. Viljad on lahtise luuga ja suured, täisküpsuses imemaitsvad. Sort on tänu väga elujõulisele õietolmule hea tolmuandja teistele ploomidele. Kannab ülirikkalikult, vahel isegi nii, et kui viljad harvendamata jätta, ei valmigi need korralikult, jäädes väikeseks ja hapuks. Samuti võib puu end sõna otseses mõttes surnuks kanda – ei ole üldse haruldane, et peale ülirikkalikku saaki ta järgmisel kevadel enam elumärki ei näita.

Hilistest sortidest väärib kasvatamist veel ’Perdrigon’. Tema ei ole küll isetolmleja, ent teiste sortidega koos viljub rikkalikult. Õitseb pigem hilja kui vara ning üsna pikalt, olles seega hea tolmuandja nii ’Liisule’ kui ’Liivi kollasele munaploomile’. Puu on hästi vastupidav ning üldiselt stabiilse saagiga, ent kehval suvel alati väga head maitset ei saavuta.

 

Tasub teada
 

Ploomisorte on tegelikult palju rohkem, kui seni nimetatud, nii et valiku tegemine ei tarvitse olla lihtne. On siiski mõned pidepunktid, millest lähtudes see üle jõu käivaks ei osutu.
Aias ei pea pea kõik ploomipuud olema isetolmlejad, ent vähemalt üks hea tolmuandja on siiski väga hea. Peab teadma, kes kellega käib! Mõistlik on valida sordid, mis eri aegadel valmivad, et värskeid ploome saaks võimalikult kaua süüa. Kui peres on kombeks teha hoidiseid, tasub lauaploomide sekka valida vähemalt üks just selleks hästi sobiv sort.

shutterstock_1389645734.jpg

Paljud sordid vajavad tolmeldajat.
Shutterstock

Sarnased artiklid