Pilk uutel ja ka unustatud vanadel! Põnevad lilled, mis võiks aeda ehitida
Aino Aaspõllu
Piimjaõieline kellukas. | Shutterstock

Vaata üle, kas aias on veel ruumi uute ja ennenägematute, samuti unustuse hõlma vajunud kunagiste menukite istutamiseks. Võib-olla on tänavune talv osutanud mõnes mõttes teene ning aias leidubki kohti huvitava(ma)tele istikutele.

Varajane veigela (Weigela praecox) on tänapäeval üpris vähe levinud. Esimesena selles perekonnas, mai alguses puhkev varajane veigela õitseb rikkalikult. Sageli võib kordusõitseda augustis. Varasuvel pistoksast paljundatud istik lööb õide juba sama aasta hilissuvel. Ta on siinmail ainus absoluutselt külmakindel veigelaliik. Vähenõudlik, olenevalt pinnase viljakusest võib kõrgus olla 1–2 m. Edeneb ühtmoodi hästi nii päikese käes kui ka poolvarjus.

veigelashutterstock_1408855256.jpg

Varajane veigela.
Shutterstock

Mägi-võlupõõsas (Fothergilla major) on meil üsna uustulnuk. On osutunud küllaltki külmakindlaks ja isegi viljunud. Tiheda võra ning püstiste veidi looklevate okstega põõsa kõrgus on meil 1–1,5 m, aga areaalis kuni 3 m. Laius vastavalt 1 m ja 1,5 m. Kujult sarapuulehti meenutavad lehed on veidi läikivad, püstine ovaalne õisik on ilma kroonlehtedeta, koosnedes 2 cm pikkustest tihedalt õievarrele asetunud valgetest tolmukaniitidest. Hakkab õitsema mai keskel, osalt isegi enne lehtimist. Põõsa sügisvärvides lehed puna-oranži tulevärgiga sarnanevad veidi nõiapuu lehtedele, kuid on pisut eredamad ja püsivad kauem.

magi_volupoosasshutterstock_347093555.jpg

Mägi-võlupõõsas.
Shutterstock

Juunis puhkeb õide harilik ebajasmiin (Philadelphus coronarius) – üks vanemaid ja levinumaid, tugevamini lõhnavaid ilupõõsaid vanades aedades-parkides. On täiesti külmakindel, mida kahjuks teiste meil kasvavate ebajasmiinide kohta öelda ei saa.

Sort ’Aureus’ püüab pilku erekollaste lehtedega, olles ilus lõhnav värvilaik aias.

Viimastel aastatel on ilma teinud valgekirjude lehtedega ’Variegatus’, mis vajab varjulist ja niiskemat kasvukohta, et lehed püsiksid kaunid sügiseni.

Neile järgnevad juuni lõpus, juuli algul laialehine ebajasmiin (Ph. pubescens), neitsiliku ebajasmiini (P. x virginalis) täidisõieline ja eriti rikkalikult õitsev sort ’Virginal’ – 2–3 m kõrgune püstine luuakujuline põõsas. Õied on suured, nõrgalt lõhnavad. Kahjuks laasub alt inetult, vajades seepärast alati kõrvale mõnda laiuva võraga sorti, näiteks ’Minnesota Snowflake’i’. See 1,5 m kõrgune põõsas on tõepoolest ilus.Tema kaardus oksad on kaetud üleni valgete nõrgalt lõhnavate täidisõitega. Eestis on sorti aastakümneid kasvatatud, ta on täiesti külmakindel isegi Lõuna-Eestis.

Juuli teisel poolel hakkab õitsema valgete õitega 1,2 m kõrgune värd-ebajasmiin (P. x lemoinei). Ehkki taimel on kole nimi, on ta üks ilusamaid ebajasmiine oma peente õrnade okste, tiheda võra ja võrratult lõhnavate õitega. Sobib aias terrassi kõrvale nautimaks soojadel õhtutel tema peent aroomi.

harilik_ebajasmiin_shutterstock_313192082.jpg

Harilik ebajasmiin. Sort ’Aureus’ püüab pilku erekollaste lehtedega.
Shutterstock

Kollast rododendronit (Rhododendron luteum) leiab meie aedades haruharva. Mulle meeldib tema kuldkollane värvilaik oranžide, lillade, punaste rodode vahel. Sügisel värvub põõsas võrratuks oranžikaspunaseks. Ammu tudengina, kui olin näinud ainult igihaljaid roosaõielisi katavba rodosid (Rhododendron catawbiense) Kadrioru Luigetiigi ääres, äratas Luua puukoolis tähelepanu üks kollane rodo, kes jäi meelde nii erandliku värvi kui ka meeldiva tugeva lõhnaga. Toona hoiatas puukooli juhataja, et kuna õite nektar on väga mürgine, peaksid mesinikud neist põõsastest hoiduma.

Lätis on aretatud kollase rodo baasil palju huvitavaid sorte. Külastage professor Rihards Kondratoviči rajatud Põhja-Euroopa üht huvitavamat rodoaeda Babītes just taimede õitsemise aegu. Seal on müügil enamik tema ja ta kaastööliste aretatud uusi sorte, millest osa lõhnab meeldivalt. Nad on külmakindlad nagu ka teised Lätis kasvatatud rodod.

Viirpuud on põhiliselt keskmised ja kõrged põõsad, kui neid varakult ei kujundata madalamaks. Lehed on enamasti hõlmised, oksad kaetud teravate asteldega. Eri liikidel on viimaste pikkus erinev. Näiteks pikaastlalise viirpuu (Crataegus macracantha) terava tugeva astla pikkus võib olla 8–10 (14) cm. Viirpuud on meie aedades levinud ammust ajast, põhiliselt hekina. Kõrgetes vabakujulistes hekkides õitsevad valgete õitega puud rikkalikult mais, sügisel kaunistavad aga aeda oranžide ja punaste viljadega.

Varem oli sage hekitaim eriti suurte viljadega karvane viirpuu (Cr. submollis). Viirpuu marjad on maitsvad, alandavad tugevalt vererõhku.

Meie aedades näeb ka tömbilehise viirpuu (Cr. laevigata) kauneid vorme. Juba enne Teist maailmasõda oli tuntud tema punane täidisõieline sort ’Rubra Plena’, mis pleegib õitsemise lõpuks tumeroosaks. Puu kõrgus on 5–8 m, laius 3–4 m. Rahvas kutsub neid roosipuudeks, sest õiekobarate väikesed õied on tõesti nagu pisikesed roosid.

Vähe tuntud on kaunis Mordeni viirpuu (C. x mordenensis) ’Toba’, mille valged täidisõied muutuvad algul õrnroosaks, siis roosaks ja õitsemise lõpus tumeroosaks kuni punaseks. Dekoratiivsed lehed on helerohelised, läikivad ja teravalt sakilise servaga, põõsa kõrgus 3–5 (7) m, laius 2 m. See täidisõieline sort viljub erandlikult ning on sügisel ilus oma punaste marjadega. ’Toba’ jõudis Eestisse ammu Moskva botaanikaaiast, kuhu nõukogude ajal toodi palju huvitavaid uusi liike Hollandist. Head kolleegid saatsid meile pookoksi – tuli vaid Balti jaama rongile vastu minna. Pookoksi sai endale paljundamiseks Tartu puukool ja seetõttu võib tänapäeval Taaralinna parkides-aedades leida üksikuid, isegi 6–7 m puukesi. Kahjuks ei saanud see kaunis põõsas toona piisavat reklaami. Puukoolis väikest istikut vaadates on asjatundmatul raske aimatagi, milline kaunitar sellest sirgub.

Viirpuud eelistavad päikeselisi kasvukohti, et rikkalikult õitseda-viljuda. Poolvarjus on õitsemine tagasihoidlikum. Mulla viljakuse suhtes nad eriti nõudlikud pole, aga aedades kasvavad vormid vajavad viljakamaid muldi. Ei talu liigniiskust.

Nõukogude ajal, kui huvitavaid uusi taimi liikus vähe, pidi igas aias kasvama nii must aroonia (Sorbaronia mitschurinii) kui jaapani ebaküdoonia (Chaenomeles japonica). Varsti selgus, et aroonia marjasaagiga pole õieti midagi teha, ehkki mahl alandas tõhusalt vererõhku. Ebaküdoonia aga ajas tohutult juurevõsusid ja lämmatas naabrid. Teravate asteldega oksi oli ka ebamugav hooldada. Nagu paljud, rookisin minagi selle väikeseviljalise ebaküdoonia lõpuks välja.

Tuttava aias märkasin eelmisel kevadel imekaunilt õitsvat värd-ebaküdooniat (Chaenomeles x superba) ’Crimson and Gold’. Sügisel sain temalt kingiks kaasa kotitäie sidrunisuurusi vilju. Nüüd tõin ka oma aeda selle tagasihoidlikult juurevõsusid ajava taime. Uued võsud kaevan õigel ajal välja, potistan ja jagan sõpradele.

Aastaid tagasi toodi mulle Lätist kingiks kirjulehine harilik sirel (Syringa vulgaris) sildiga ’Variegata Double’. Paljud väitsid, et see peaks olema hoopis ’Aucubaefolia’. Aiakülastajad pärisid siis, mis värvi on õied. Möödus 4 aastat ning lõpuks sain teada, kui kaunid need tal on. Lopsaka õiekobara pikkus on 15–16 cm.

Eestis kasvatati hortensiaid juba mõisaaedades. Vanim ja meil harva esinev liik, mida olen näinud, oli 8 m kõrgune puukujuline bretschneideri hortensia (Hydrangea bretschneideri) Rogosi pargis aastaid tagasi. Põlvamaa vanades taluaedades võib kohata selle liigi 3–4 m kõrgusi põõsaid. Aastaid kasvasid nad ka Tammsaare pargis. Seal lõigati neid tagasi ja väetati ning nad püsisid kaua dekoratiivsena. Bretschneideri hortensia sobib kõrgemaks tihedamaks hekiks. Tagasihoidlikke roosakaid steriilõisi on hõredalt, hiljem lähevad need pruuniks.

Taluaedades oli laialt levinud puishortensia (H. arborescens). Kuna taim ajab kogu aeg uusi võsusid, jagati neid lahkesti ka naabritele. Põõsa nimi ei vasta tema olemusele: puishortensia on nagu tugevam püsilill, kes igal aastal maha lõigatakse. Nüüd on menukad uued suureõielised sordid – valgete õitega ’Annabelle’ ja roosadega ’Pink Annabelle’. Oma suures rodopeenras ma hindan seda põõsast, sest ta võtab õitsemise üle hilisematelt rododelt. Puishortensiad õitsevad kaua ning on talviste lumemütsidega dekoratiivsed kevadeni. Mõlemad liigid vajavad parasniisket turbamulda ja ka samu väetisi. Puishortensiaid ei tohi aga liialt väetada, sest ülisuured õisikud ei seisa siis enam püsti.

Aedhortensia (H. paniculata) suureõieline sort ’Grandiflora’ on Eestis levinud ammu. Ühed vanemad ja suuremad põõsad on Luual ja Järvseljal, sest sealne kasvukoht hapuka viljaka parasniiske mullaga sobib neile. Vabalt kasvades on aedhortensia tugev laiuv põõsas, kõrgus üle 2 m, laius lausa ligi 3 m. Kuid temast saab kujundada ka väikesi puukesi, jättes algul alles ühe kõige tugevama ja sirgema oksa. Inglismaad külastades veendusime, et reklaamitud õisikute pikkus uutel sortidel on ka tegelikult 20–35 cm, kui neid lõigata igal aastal tugevalt tagasi ning korralikult väetada-kasta.

Tänapäeval maailma haaranud hortensiate hulluses saame nüüd meiegi osaleda. Igal aastal lisandub kümneid uusi eri värvi sorte, viimasel ajal ka väikesekasvulisi, sest aedades pole enam piisavalt ruumi.

Minu aias on kõige haruldasem aedhortensia üks vanemaid sorte, mida teati juba 50 aastat tagasi Saksamaal – ’Praecox’. Sain selle põõsa pookoksi Harku-Järve puukoolist, kuhu taim jõudis Hollandist. Ta on varane õitseja, valged õrnad õisikud on keskmise suurusega. Pärisõied on kui väikesed kreemjad pärlid, nende kohal steriilsed õied kui valged liblikad. Minul kasvab ta aia ääres piimjaõielise kelluka (Campanula lactiflora) embuses. Alustab õitsemist hortensiatest kõige varem ja õitseb kaua koos kellukaga. Põõsa kõrgus on 1,5 (2) m, laius 1,5 m.

Armastan tihedaid liigirikkaid varakevadest hilissügiseni õitemeres peenraid. Üks minu lemmikutest on  niidu-kuremõõga (Gladiolus imbricatus) grupp. See liik on Eestis looduskaitse all ja kusagilt niidult teda välja kaevata ei tohi! Aga õnneks leidus puukool, kust sain ta endale osta. Kolmevarreline väike istik on ajapikku kosunud suureks lopsakaks puhmaks. Ta tahab päikesepaistelist parasniisket kasvukohta. Naabriks sobivad teised dekoratiivsed püsikud, kes õitsemise üle võtavad. Pärast õitsemist juulis pealsed kuivavad. Need tuleb ära lõigata tegemaks peenras ruumi uutele õitsejatele.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid