Harilik paprika ehk punapipar ehk kaunpipar (Capsicum annuum) on maavitsaliste sugukonna paprika perekonda kuuluv Kesk- ja Lõuna-Ameerikast pärit rohttaim, kelle tõi Euroopasse Kolumbus. Esialgu viljeldi teda Türgis – küllap seepärast nimetati kunagi teda ka türgi pipraks.
Paprika on põõsasja kasvuga puitunud varrega rohttaim, kelle nahkja kestaga viljad on botaaniliselt marjad, aga rahvasuu kutsub neid kaunteks. Olenevalt liigist ja sordist on need väga erineva kuju, suuruse ning värviga. Leidub imepisikesi ja terava tipuga, tõesti kaunaga sarnanevaid vürtspipravilju, ent ka väga suuri, mitmesagaralisi ja peaaegu ümmargusi salatipipraid.
Köögiviljana kasvatatakse magusat paprikat ehk salatipaprikat (Capsicum annuum Grossumi rühm) ja maitseainena vürts- ehk tšillipaprikat (Capsicum annuum Longumi rühm).
„Tšillid ja paprikad võlusid mind liikide ja sortide paljususega. Ainuüksi kariibi paprika (Capsicum chinense) ja punapipra (Capsicum annuum) sortide rikkus lööb silme ees virvendama,“ mainib näitlejannast kirglik rohenäpp Tiina Tauraite. Tema teab oma kogemustest, et need tervislikud köögiviljad – nii magusad kui kibedad – oskavad „pipardada“. Seega tuleb nendega vastavalt ümber käia.
Kasvavad kaua
Pika idanemisajaga paprika seemned on hea mulda panna juba veebruaris. „Seejuures on kõige kindlam külvata enda kogutud seemneid, sest poest ostetud ei pruugi hästi tärgata. Ükskõik millise taime seemneid soetades tasub hoolikalt jälgida külvikõlblikkuse märget ning eelistada veel paar aastat kehtivaid pakke,“ annab nõu Malle Järvan. Tema soovitab teha mitu paprikakülvi. Eriti kui osta seemneid poest – kui esimesed lähevad aia taha, ehk siis järgmised ikka tärkavad.
Paprika parim idanemistemperatuur on 25 °C juures. Kuna ta idaneb aeglaselt (üle paari nädala) ja istikuperiood kestab vähemalt paar kuud, peab hobiaednikul olema parasjagu kannatust.
Taimi võib asuda pikeerima 1–2 pärislehe juures. Seejuures tasub teada, et paprika talub seda halvasti ning tema areng võib isegi 10 päevaks peatuda.
„Pikeerimisel tuleb vältida juurte vigastamist. Kindlasti ei tohi neid lühemaks näpistada, nagu teeme tomatijuurtega,“ nendib Tiina Tauraite. Seepärast on hea poetada seemned turbatabletti või -potti, millest saab juuri häirimata taime edaspidi suuremasse nõusse istutada.
„Oma kibepiprad kasvatan reeglina ette ise. Ma vajan kindlaid sorte ning neid ma aianditest-puukoolidest varuda ei saa. Ostnud olen paprikaid, sest nende valik on suur,“ räägib näitlejannast hobiaednik.
Kasvuhoones ja avamaal
Üldjuhul soovitatakse tosin nädalat pärast külvi taimed istutada hoolikalt ettevalmistatud kasvukohta, jättes istikule igas suunas 50 cm ruumi. Mõistagi võib paprikaid välja istutada alles siis, kui öökülmade oht on möödas.
Kirnas asuva Jõeääre aiandustalu aednik Laivi Laks julgustab huvilisi kasvatama punapipraid. Kui juuli alguses tuleb tahtmine neid soetada, tuleb valida juba õienuppudega korralikud taimed.
„Paprika on päikeselemb. Avamaal edeneb ta vaid väga soojal ja hullude vihmadeta suvel. Ühel aastal peksis tugev äike meil nad kõik pikali. Aga kasvuhoone ääres, kus taimed on ainult ühelt poolt tuultele valla, viljusid nad hästi,“ seletab Laivi Laks. Siis rõhutab, et üldiselt tahab pirtsakas paprika väetamist ja rammusamat maad kui tomat, samuti korrapärast kastmist.
„Paprikal tuleb esimene õis nagu kasvuhoonekurgilgi ära näpistada. Siis hakkab taim järgmiste viljadega tegelema,“ annab Laivi Laks nõu.
Valmides muudavad paprikad värvi – rohelisest punaseks, kollaseks, lillakaks. Nende maitse muutub magusamaks. Osa sorte soovitatakse korjata rohelisena, ent teisi võib jätta küpsema punaseks või kollaseks. Õuepaprikate saak tuleb koristada enne öökülmi.
Hilisemaid-erilisemaid sorte on siiski kindlam kasvatada potis, sest seal sirguvat taime saab vajadusel jaheda ilma või vihma käest tuppa sooja ja varju tõsta.
