Aiapidamine ei ole nõrganärvilistele. Mina sain sel kevadel just seemned ja taimed oma „Tootsi-põllukesele” maha pandud ja kutsusin naabrinaise järgmisel päeval enese kiitmiseks kohale..., aga vaatepilt ehmatas meid mõlemat: öösel olid põllul tantsu löönud kitsed tippsibulad kõik laiali loopinud, õrnas eas kabatšokid ja patissonid katki tallanud.
„Nüüd nad hakkavadki siin käima, sellel aastal su aiandusest midagi välja ei tule,” targutas naabrinaine. Mina ei jätnud jonni, lükkasin peenrad siledaks, toppisin sibulad maasse tagasi, patissone panin lihtsalt vähem. Kõrval asuvast metsatukast kostis õhtuhämaruses põllul mässates koledat häält: sokk suudab üle kevadiste maastike kajada nagu tõeline koletis. Saagi saamine tundus üliväga kahtlane, aga ennäe, isegi metskitsede lemmikuid lehtpeete pole kitserahvas tänaseks veel söömas käinud ja ei ole ma kitsejälgi ega loomi endid enda köögiviljapeenardel rohkem näinud. Küll aga roomas suve edenedes kohale hordide jagu teisi manulisi – ei saa mina aru, kust kõik need teod , majakesed seljas sellel aastal mu põllukesele saabusid... Lohutan ennast ainult sellega, et need on mu enda kaasmaalased ja mitte lusitaanlased-hispaanlased ja et mul on isegi veel hästi läinud. Kuna ma kasvatan köögivilja mahedalt, siis on igasugused teod ikkagi tõeliseks nuhtluseks. Kapsastelt käsitsi ära korjatud tegelased asendusid kiiresti uutega ning naeri- ja aedoa lehtedel turnijaid ma enam ei jaksanudki ahistada, vaatasin käed rüpes pealt. Kapsaste nimel pidasin võitlust: kallasin soola taluvad peakapsad korduvalt üle suhteliselt kange soolveega, pesin neid niisama voolikust puhtaks ja kaks korda päevas korjasin roomates saabujaid. Palju hullemad kui kapsaliblikad, võin kokkuvõttes öelda. Varastest kapsastest sai siiski suve jooksul suppi keeta ja hiliste kapsaste osas lohutas naabrimees: „Teeme ikka hapukapsaid, kui enda omadest asja ei saa, ostame lihtsalt turult.” Turg ja OTT (otse tootjalt tarbijale) võrgustik on ju igal aiapidajal taustal olemas, tavalised toidupoed ka, aga ise toidu kasvatamise vastu ei saa, sest see on lootusetult parim!
Kartuli- ja õuna-aasta
Samas, mis siin ikka hädaldada: aedubade kaunu teod ei puutunud, sibulad-küüslaugud, herned, kurgid, tomatid, kõrvitsad ja juurviljad kasvasid sellel suvel mühinal, nii et süüa meil jagub. Eriti ilus on sellel aastal kartul, nii suurt saaki pole minu põllukene veel andnud. Hästi on kasvanud kõik kartulisordid: ‘Solist’, ‘Gala’, ‘Maret’, ‘Laura’ ja ‘Blue Kongo’. Sellel aastal kasvatasin varase kartuli sorti ‘Red Sonia’, suurepärane kollase sisu ja punase koorega väga varajane kartul, soovitan kõigile.
Paljud aiapidajad on kurtnud, et sellel aastal pole ploome ja õunad maheaedades on koitanud ja ussitanud. Nii minulgi, ploomid õitsesid uhkesti, vilju aga puude otsas pole ja mu vähestel ploomidel on ploomivaablase kahjustused. Õunu on see-eest palju, juba teist aastat järjest ja nii hull see kahjustuste hulk ka ei ole, et vähemasti õunamahla ei saaks. Õunamahla tegemine on sügisel üks uhke ettevõtmine, kogume juba päev varem õunad suurtesse võrkudesse, peseme ja veame kärus mahlapressini. Meid aitavad mahlapressidega varustatud naabrimehed, aga õunamahla pressimise teenust on enamasti võimalik kõigil lähikonnast leida, kui auto endal käepärast on. Ilmselt oleks Eestis turgu mobiilsel õunapressi-teenusel, siis saaks ka paiksemad inimesed oma õunasaagi mahlaks ja sealt edasi soovi korral siidriks või veiniks väärindada.
Taliõunu ja kartuleid ei tohiks keldris koos hoida, õunad võtavad maitse juurde, teavad maainimesed. Meie hoiame õunu jahedas toas maja ülakorrusel, seal säilivad need lausa kevadeni, aga aeg-ajalt tuleb õunte seisund valvsa silmaga üle vaadata ja riknenud õunad teiste kõrvalt eemaldada. Mulle meeldib ka õunu kuivatada. Selleks otstarbeks on sobib minu majapidamises ahjupealne tasapind, siin kuivavad nii õunad kui pirnid just õige kiirusega ja on hiljem väga maitsvad. Õunu kuivatan ma nii koorega kui kooreta seibidena, aga ka lihakamate tükkidena, sest just selliseid on väga head jõulude ajal pardipraes või ahjuroogades kasutada. Ploomid keedame me moosiks või paneme pooleks lõigatult ilma kivita sügavkülma, nii sobivad need nagu suvel korjatud marjadki smuutidesse või magustoitudesse. Minule meeldib puuviljadele ja marjadele külmutamisel pisut suhkrut lisada, aga see sõltub juba maitsest ja tervisekäitumisest, nii ei pea sugugi tegema. Kindlasti ei ole tervislikud ka suhkruga keedetud moosid, aga mina teen neid ikka, et kaamose hall ja talvekülm, viimastel aastatel küll pigem talverõskus, lapsepõlve maitsetega üle elada.
Talvevarud keldrisse!
Enda kasvatatud juurviljad sööme me tavaliselt sügise jooksul ära, siiski olen porgandeid ka liiva sees keldris hoidnud. Kartuleid hoiame muidugi ületalve, selleks on meil metallist kastid, et hiired-rotid eemale hoida. Kõrvitsad tuleb enne külma majja tungimist kindlasti ära kasutada, nemad on pärit troopilistelt aladelt ja külma ei kannata, vajuvad lihtsalt kokku. Nii käivitub meil novembris ja enne jõule suurem kõrvitsasalati tegemine, jälle üks tore aianduslik üritus. Spagetikõrvitsad, muskaatkõrvitsad, kabatšokid ja patissonid sööme lihtsalt sügise jooksul ära.
Mul on hea maakelder, siin säilivad krõmpsuna ise kasvatatud kurgid, neid teen vana kooli retsepti järgi äädikat lisades. Vana kooli retsept tähendab tänapäeval muidugi erinevaid lisandeid salveist tšillini, kirsi- ja tammelehti, sellel aastal ka ameeriklaste köögile omaseid selleriseemneid – iga purk on natuke isepäine ja eriline. Sellel aastal katsetan ka päris hapukurgiga, õppisin nende säilitama oma Hiiumaa Ametikooli õpilastelt. Siinkohal pean jällegi kinnitama, et poes on saadaval suurepärased kurgihoidised, mina mässan kurkidega ikka protsessi ilust ja katsetamise lõbust.
Ilu ja kasu(likkus) käsikäes
Saak ei pea ju alati üldse söödav olema või potti jõudma, sügisel on meil kogu maja täis vahva kuju ja värviga köögivilju ja värvikaid lilleseadeid, kus ka erinevatel söödavatel ja mittesöödavatel viljadel ning seemnetel on enda esitlemise ja sügisese säramise koht.
Lisaks ripuvad meil mitmel pool majas suvel korjatud ravim- ja maitsetaimed, neid on ilma tarbimatagi tore vaadata ja mööda minnes puudutada, nii täitub ruum vähemalt mõneks ajaks heade aroomidega. See on nagu lubadus, et külmetushaiguste ja nukra meeleolu vastu on abi omast käest ja talveõhtud teearoome täis.
