Suvi toob labajalgadele küll kingituse, aga omajagu hädasid ka. "Kingitus jalgadele on muidugi värske õhk, päike ja merevesi, mis vähendavad seennakkuse ohtu ning parandavad üldist naha tervist. Hädad aga on naha liigne kuivus, higistamine ja tursed, mis soojaga kaasnevad, ja muidugi võimalikud traumad, kui käiakse paljajalu või lahtiste kingadega. Siis on jalad rohkem avatud ka seennakkusele," tõdeb jalaraviõde Tiina Mitt.
Alati ei käi me soojal ajal paljajalu, plätude või lahtiste kingadega. Üsna palju kantakse kinniseid, umbseid vaba aja jalatseid – siis võivad õhtuks sokid olla märjad kui kaltsud ja käimad ka. Mõnel on see igapäevane mure, isegi jahedama ilmaga.
"Jalgade higistamine on täiesti normaalne, sellega reguleerib keha oma temperatuuri. Selles, miks mõnel higistavad jalad rohkem kui teisel, on oma osa vegetatiivsel närvisüsteemil, mis meie tahtele ei allu ja mida mõjutavad eelkõige emotsioonid. Näiteks inimesel, kes pole esinemisega harjunud või on muus pingelises olukorras, hakkab närveerimisest higi voolama nii laubal, peopesades, kaenla all kui ka labajalgadel," selgitab Tiina Mitt.
Samamoodi võivad ka jalad rohkem higistama panna hormoonimuutused üleminekueas nii naistel kui ka meestel.
Apteegis on müügil ka spetsiaalseid, ühekordseks kasutamiseks mõeldud lappe, mida on mugav näiteks reisile või rännakule kaasa võtta ning millega saab desinfitseerida nii jalgu kui ka käsi. "Need lapid ahendavad higinäärmeid, mille tõttu higistamine vähenebki. Peale selle toimivad väga hästi higipulgad, mis sisaldavad Surnumere soola. Nendega tuleks määrida nii taldu kui ka labajalgu pealt, samuti sääre alumist kolmandikku, mis võib natuke rohkem higistada kui ülemine pool."
Soolavann ja merevesi
Jalaraviõde nendib, et apteegiabilistele lisaks ja vahelduseks on võitluses liighigistamisega kõige lihtsam teha (mere)soolavanne.
"Soolalahus peaks olema küllalt tugev. Kui on seeneohtu, võib vannivette lisada sortsu äädikat. Jalgu tuleks leiges soolavees hoida umbes kümme minutit, kusjuures pärast loputama ei pea, soolakord jäägu peale," soovitab Tiina Mitt.
Väga tähtis on pärast jalad, eriti varbavahed, hästi hoolega ära kuivatada. Kui rätik muutub niiskeks, võib veel pabersalvrättidega üle kuivatada, et varvaste vahele ei jääks niiskust, sest see soodustab haudumuse ja seene teket.
Jalaraviõde toonitab, et liighigistamise vastu aitab tõhusalt merevesi, milles on peale naatriumi soola ka muid soolasid. Mida rohkem saab suvel jalgupidi merevees olla, seda vähem on muret nende liighigistamisega.
On kliinikuid, kus saab lasta teha jalgade higistamist vähendavat süsti. "Selle peale võiks mõelda siis, kui eneseabi ei aita ja asi on kontrolli alt väljas. Süst annab leevenduse umbes pooleks aastaks."
Seen sügeleb, haudumus mitte
Niiskes ja soojas kipuvad osal meist varbavahed kinnistes jalanõudes hauduma minema ning hakkavad punetama. Siis tekib tõesti hirm: kas tõesti jalaseen?! Kuidas haudumusel ja seenel vahet teha?
"Kui varbavahe punetab ja varba alt on natuke katki, on see lihtsalt haudunud. Sel juhul on vaja jalale õhku ja natuke päikest anda – siis kaob punetus peagi ära. Jalaseene korral aga punetab ja leemendab eelkõige viienda ja neljanda varba vahe, lisaks tekib sinna kohta labajala peale hästi pisike punetav ala. Selline olukord võib olla ka teiste varvaste vahel ja peal."
Tiina Miti sõnul on haudumuse ja seene kindel vahe see, et seen sügeleb, haudumus mitte, seene korral on ilmne ka naha ketendus. "Kui seen paraneb, siis sügelus mingi aja jooksul väheneb. Kõik see käib lainetena: sügelus ja valu võivad taanduda, kuid siis hakkab varbavahe jälle leemendama ja sügelema, kogu protsess kordub. Selle taga ei pea olema higistamist ega muud põhjust."
Tüüpiliselt areneb jala seenhaigus algul väikese ja järgmise varba vahel.
"See koht haudub kõige rohkem ja seennakkus saab naha sisse minna ainult siis, kui kuskilt on nahk vigastatud, kasvõi paljajalu käies, isegi nii vähe, et me seda palja silmaga ei näe. Terve nahk aga kaitseb meid seene eest.
Ka jalaseenel on niidistik. Kui seent kohe ravima ei hakka, läheb see edasi teiste varvaste vahele ja peale ning mõnikord katab kogu labajala mokassiinikujuliselt."
Esmalt kodust, siis apteegist
Seega pole midagi oodata: seen tahab kohe "ärakorjamist". "Kodus seene vastu ikka midagi on, kasvõi lauaäädikat, mis on looduslik seenevastane vahend. Tuleks teha umbes nii kange äädikalahus, nagu süldi peale pannakse, mitte mingil juhul ei või määrida 33-protsendise äädikaga, sest see põletab nahka. Samamoodi tapab seent jood," soovitab jalaraviõde. "Peale selle tasub apteegist muretseda mõnda seenevastast spreid või muud preparaati – neid on suures valikus. Ka pärast seene väljaravimist peab jalgu desinfitseerima veel nädala või kaks, sest alati on oht, et isegi kui seen ära kaob, võis seeneeoseid jääda jalanõudesse. Sellepärast peaks ka need igaks juhuks desinfitseeriva spreiga üle tegema. Natuke liialdada ei tee seene korral kunagi halba."
Tiina Mitt toonitab, et kui seenega jala varbavahesid kuivatada, siis on edasikandumise ärahoidmiseks mõttekas iga varbavahe ära kuivatada eraldi pabersalvrätikuga. "Sokke peaks pesema vähemalt 60-kraadises vees, mis tapab seeneeosed ära."
Ravimata nahaseen võib edasi minna küünte peale ja vastupidi ka. Kui enese- ja apteegiabist ei aita, tuleks nõu pidada perearstiga, sest raskemal juhul läheb tarvis lisaks suukaudset seenevastast ravimit.
