Ükski värv ei püsi seinal lõputult. Puitvoodri värvivärskenduse põhitõed

Kyosti Isosaari
Õigel ajal tehtud hooldusvärvimine säästab paljuski. | Kyosti Isosaari

Puitvoodriga hoonete välisvärvi värskendamine on kalliksminev töö, mis võetakse tihtipeale ette alles siis, kui viimane aeg juba käes on. Liiga kaua välisvoodrile uue värvkatte pealevõõpamisega viivitamine võib aga kätte maksta. Ka värvide ja töövahenditega koonerdamine võib hiljem hoopiski kallimaks maksma minna.

Välisvärv on hoonele kaitseks mitmel kombel. UV-kaitse parandab oluliselt maja puitpindade vastupidavust. Kui värv puitu ei kaitseks, siis teatud aja jooksul päikese ultraviolettkiirgus muudab puidu halliks ja seejärel hakkab puit ka lagunema. Päikese ultraviolettkiirgus koos mikroobide toimega hävitavad katmata puidu aja jooksul takistamatult.

Kruntainetes ja värvides on ka puidu mikrobioloogilisi kahjustusi takistavaid biotsiide. Lisaks takistab värvikiht niiskuse imendumist puidusse. Kui puit on kuiv, aeglustub tunduvalt mikroobide kahjustav tegevus, kuna ilma niiskuseta mikroobid ei paljune.
Siiski, parimgi värv ei püsi seinal lõputult. Läbipaistvad võõbad vajavad värskendamist vähemalt iga viie aasta tagant. Uuemate ja rohkema arendustöö tulemusel valmistatud värvide puhul võib hooldusvälp olla soodsatel tingimustel isegi paarkümmend aastat.

Õigel ajal tehtud hooldusvärvimine säästab paljuski. Kõige kergemini pääseb hooldusvärvimisega siis, kui värvikihis ei ole veel läbivaid vigastusi tekkinud.

Ka aeg-ajalt tehtud välisvoodri hoolduspesu aitab, kui seda korrapäraselt teha, sest värvipind püsib pikemat aega ilusana ja ka hooldusvärvimiste välpki võib seetõttu pikeneda.

Ilmastikumuutus aga tekitab välisvärvimise suhtes omakorda probleeme, sest edaspidi ilmastiku soojenemise ja niiskemaks muutumise tõttu on vaja puitvoodriga hoonetele tihemini hooldusvärvimist tegema hakata.
Välisvärvidele esitatud nõudmised lähevad üha keerulisemaks – need peavad üha rohkem taluma endisajaga võrreldes üha tihemini vahelduvamaid ilmastikutingimusi; ikka niisketest ja pehmetest talvedest kõvade pakasteni ja küpsetava päikesepaisteni. Eriti just vihmased suved ja sügised ning  pehmed talved tekitavad suurepärased tingimused igasuguste hallitusseente ja vetikate vohamisele.

Puidu pinna värvimisel-võõpamisel ongi oluline roll puidu kaitsmisel väliste mõjutuste suhtes. Kui puitpindu ei ole vaja liiga tihti võõbata, siis remondikuludes saadud säästule lisaks säästetakse ka keskkonda. Seega võimalikult tõhus hallitusseentevastaste ainete sisaldus välisvärvides ja -võõpades on üha olulisem omadus.
Puidu tervise jaoks oleks korralik külm talv muidugi palju sobivam, sest seened ja mikroobid ei peaks pakases vastu ja puitpinnad määrduksid vähem; aga kui ka läbi talve on jätkuvalt hilissügisene ilm, on seentel ja mikroobidel pidu.

 

Lahtised osad tuleb kõik eemaldada

 

Enne uue värvikihi pealekandmist tuleb kõik vana lahtine värv kuni puhta puiduni eemaldada. Parimgi värv pole mingi liim või puidukitt, mis tasandaks ja parandaks puidupinna vigastusi. Biotsiididki vaid takistavad kahjulike seente vohamist, aga mitte ei paranda juba tekkinud hallitust ja kõdunemist.
Kui hooldusvärvimist teha õigel ajal, võib pääseda üsna vähese vaevaga. Kui vana värvikiht ei ole liiga paks ja on ilusti aluspinnal kinni, piisab kergest lihvimisest ja pesust. Halvas seisus välisvoodri ettevalmistamine uueks värvimiseks on aga aeganõudev karm mehaaniline kraapimistöö.

Vana värvi eemaldamine käibki tavaliselt mehaaniliselt kaapides-kraapides ja harjates pehmete metall- või kõvade nailonharjadega ning lihvides. Kui viimatisest majavärvimisest on liiga kaua aega möödunud, võib ette tulla seegi, et peab kahjustunud voodrilaudugi vahetama hakkama. Puidupinnani lahtisest värvist puhastatud voodrilaudadel kinni oleva värvikihi servad ka veel lihvitakse laugeks.

Korralikke ettevalmistustöid ei saa üle hinnata. Luitunud voodrilaudade värvimine on kui võõpaks liivast teerada – värv võib küll alguses pinnal püsida, aga väikseimagi mõjutusega hakkab värvikiht  lahti kooruma.
Karmim ettevalmistustöö võib ette tulla ka siis, kui vana värvi kihte on rohkem. Üksteise peale värvitud värvikihtide pindpinevus üritab nimelt värvikihte puidult lahti tõmmata. Värvikihtide irdumisrisk suureneb umbes pärast viiendat värvikihti.

Vana värvi võetakse vahel maha ka kuumapuhuriga. Värvikihi kuumutamisega eemaldamine vajab aga oskusi ja igaüks sellega hakkama ei saa. Kerge kuumus tavaliselt ei mõju, aga ägedam kuumus jällegi sulatab vaigu ja vanade värvide õlid puidu pinnale. Halvimal juhul võib puit põlemagi minna.

Värvieemalduse keemiliste vahenditega peab samuti ettevaatlik ja hoolikas olema – puidusse imendunud värvieemaldusaine võib halvendada uue värvi nakkumist puidule. Neil pindadel, mida on olnud võimalik kergelt ja põhjalikult pesta, võib värvieemaldusainete kasutamist siiski katsetada.

 

Pesemine parandab lõpptulemust
 

Vana värvikihi karestamise ja lahtise värvi mahakaapimise järel peab pinnad tingimata puhtaks pesema; muidu ei hakka uus värvikiht vanale korralikult nakkuma. Arusaam, et uuesti värvitavaid pindu enne värvimist ei ole mõtet pesta, kuna need näevad piisavalt head välja, tekitab hiljem palju meelehärmi. Kui pesu ära jätta, jääb aluspinnasse palju mikroosakesi  ja hallitusseente eoseid. Kahetsusväärselt mitmed maalridki annavad tavainimestele, kes ise värvimistöö tahavad ette võtta, nõu, et tolmu võib pindadel ära pühkida pelgalt harjaga. Selle tulemuseks aga on, et kõike ei suudeta harjamisega pindadelt puhastada ja mustus ning puhastustolm segunevad uue värvikihiga.

Eelnevalt ettevalmistatud pinna pesemine on kõige lihtsam teha poes müüdava värvipesuainega, aga ka ise kokkusegatud lahused sobivad. Akrülaatvärvidele sobilik pesulahus on paariprotsendiliseks lahjendatud ammoniaagilahus. Liiga kanget lahust ei tohi teha, et mitte vana värvikiht pehmenema ei hakkaks.

Õlivärvidele sobib traditsiooniline kristallsoodapesu, mille järel pesulahus uhutakse hoolikalt ära kuuma veega. Pesu võib teha ka kasvõi kaheprotsendilise pesuvalgendilahusega. Pesuvalgendit või seda sisaldavaid pesuaineid ei tohi siiski mitte kunagi segada eelmainitud ammoniaagiga või mingi muu pesuainega.

 

Värvimiskava kohaselt

 

Ettevalmistustööde lõppedes on viimane aeg pindade pesemise järel uurida ilmateadet; ja muidugi peaks kõik maalritööks vajalikud vahendid olema juba eelnevalt valmis pandud. Ja ei ole mõtet  kokku hoida värvide ja töövahendite pealt.
Kui on pidanud vana värvi ära puhastama kuni puidupinnani, siis hooldus- ja remondivärvimise puhul maksavad suuresti samad reeglid kui värvimata pindade värvimisel. Kui pinnad on puhtad ja kuivad, värvitakse need valitud kava kohaselt.

Kerge hooldusvärvimise puhul võib hakkama saada ühekordse viimistlusvõõpamisega; aluspinnavärvikiht peab lihtsalt heas seisukorras olema.
Puhtaks tehtud puidupind vajab rohkem võõpamist: alusvõõpa ning krunt- ja põhivärvi. Maalritöö koosneb sellisel juhul kolmest etapist.

Igal võõbakihil on oma kindel ülesanne – immutusaine imendub puitu, luues värvikihtidele hea nakkealuse. Samuti on immutusaines mikroobe hävitavaid biotsiide. Kruntvärv on mõeldud samuti hea nakke tagamiseks ja samas suurendab ka viimistlusvärvi katvust. Välisvärvimiseks mõeldud kruntvärvidki sisaldavad biotsiide. Lisaks on paljudel kruntvärvidel ka see omadus, et nad takistavad puidus olevate vaikude ja õlide pääsemist välisvärvi pinnale.
Kohtades, kus värke värvikiht jõuab vana värvipinna peale, ei ole vaja teha täpseid piiritlemisi – piisab vaid alusvõõbast ja kruntvärvist, mida mingi pikkuse osas põhivärvi alla vanale värvipinnale võõbatakse.

 

Kuiva ilmaga, aga mitte päikesepaistes

 

Värvimisega ei tohi pihta hakata enne, kui pinnad on täiesti kuivad. Pindade niiskussisaldust võib kontrollida isegi vastava mõõturiga. Puidu värvimisel on suurim lubatud niiskussisaldus umbes 18 protsenti. Põhjamaades pole niikuinii muret selle suhtes, et puit liiga kuiv väljas oleks. Puidu enda niiskussisalduse kõrval on oluline ka see, milline on ilm.

Olenevalt värvist peaks õhutemperatuur olema vähemalt 5–10 kraadi ja õhu suhteline niiskus peaks olema alla 80 protsendi. Täpsed andmed peavad olema kirjas värvipurgil.

Vesialuselise dispersioonvärvi nagu akrülaatvärvi kuivamine põhineb füüsikalisel kiletekkimisel, mis on välistele mõjutustele, nagu temperatuurile, üsna tundlik. Liiga külma ilmaga ei saavuta värvikiht oma õigeid omadusi ja kile tekkimine võib isegi ebaõnnestuda ning tulemuseks on kestendav värvipind.
Õlivärvisid peetakse ilmastikuolude suhtes tundetumaks, kuna nende kuivamisprotsess sõltub UV-kiirgusest ja hapestumisest. Eelöeldu on aga siiski vaid osa kogu tõest.

Õlivärvid ja hapendumise tõttu kauem kuivavad värvid on tegelikult välistingimustele isegi mingil määral tundlikumad. Liigne niiskus näiteks tekitab värvi- ja läikivuserinevusi. See tuleb selgelt ilmsiks, kui näiteks teha värvimistööd õhtul liiga hilja ja ööniiskus jõuab kohale enne, kui värvikiht on kuivada jõudnud. Jahedamal aastaajal võib külm värvikihi täiesti ära rikkuda. Kui vesialuseline värv ei jõua enne külma ööd ära kuivada, siis värvi külmumine rikub selle kuivamisprotsessi täielikult. Nii et – kui on karta, et võib tulla hallaöö, peab maalritööga alustama hommikupoolikul.

Niiskuse ja külma kõrval pole ka liigne soojus ja eriti otsene päikesepaiste värvi kuivamise suhtes head. Kui värvikiht liiga kiiresti kuivab, siis nake aluspinnaga jääb väheseks ja ka pintslijäljed ei jõua ära tasanduda.

Parim aeg maalritööks on kuiv hilissuvi. Otsest päikesepaistet maalritööl saab vältida töö oskusliku kavandamisega. Kui kohe hommikukaste aurununa alustada värvimisega põhja- ja idaseinal, võib päikese liikumise järgi 90 kraadi maha jäädes värvimistööga edasi edeneda. Päikegi jõuab seinu enne piisavalt kuivatada, aga värvimine toimub kogu aeg varjusoleval seinal.

 

Kvaliteetpintslitega ja tugevatel tellingutel


Vesialuseliste värvide populaarsus on märgatav ka töötavade ja -vahendite muutusena. Vanad töötavad ja oskusteave tegelikult viivadki kergesti rappa. Ennevanasti oli muuhulgas tavaks, et värvisid peaaegu eranditult lahjendati.

Tänapäevased värvid on siiski toodetud sellised, et neid otse purgist kasutada; ja kui lahjendamiseks on tõepoolest vajadust, siis see peab värvi kasutusjuhises ka mainitud olema.

Ka looduslikke harjaseid pintslites on hakatud üha vähem kasutama, sest vesialuseliste värvide jaoks looduslike harjastega pintslid ei kõlba. Vee toimel looduslikud harjased paisuvad, mille tõttu pintsel muutub sassis nutsakuks.
Vesialuseliste värvide jaoks on kunstharjastega pintslid, aga lahustipõhiste värvide ja võõpade jaoks sobivad looduslike harjastega pintslid jätkuvalt.

Lisaks vale pintslitüübi valikule on üks isemaalerdajate viga veel see, et kasutatakse liiga kitsast pintslit. Pintsel peab alati olema voodrilauast või muust värvitavast pinnast laiem. Kitsastes ja muudes keerulistes kohtades värvimiseks keeratakse pintsel serviti või kasutatakse väiksemat pintslit.

Värvimisjälge ei tasu juba ette lasta raisku minna, kasutades voodrilaudade värvimisel halvasti purgist värvi tõstvat pintslit, mis pinnal sujuvalt ei liigu. Eriti läbipaistvate võõpade ja värvide puhul, kui värvikihi alt ka puidusüü peab paistma jääma, on kauni värvipinna saamise eelduseks see, et suudetaks teha laua- või talapikkune pintslitõmme. Selleks on vaja head maalritöö kavandamist ning piisavalt purgist läbipaistvat võõpa tõsta suutvat paksude harjastega pintslit.

Osade majade puhul, mida isemaalerdajad on värvinud, on veel aastategi möödudes märgata, et läbipaistev värv on kantud seinale vaid jupiti, misjärel redelit on edasi tõstetud ja tööga taas jätkatud.

Laigulisust ei ole võimalik hiljem enam parandada kuidagimoodi. Et saada pikad pintslitõmbed, selleks ongi head korralikud tellingud ja tõstukid, mis tagavad hea töö ja ka tööturvalisuse.
Sellinegi iseenesestmõistetav asi kui see, et värvi peab aeg-ajalt segama, kipub mõnelgi juhtumisi värvimistööd tegema sattunud isemaalerdajal meelest minema. Eriti muldvärvidel, aga ka tänapäevastel dispersioonvärvidel tekib värviosakeste eraldumist. Värvi peabki purgis enne töö alustamist hoolikalt segama ja aeg-ajalt ka värvimistöö ajal.

 

Millist tüüpi värv sobib vana värvitud pinna ülevärvimiseks?

 

■ Vanade hoonete värskendusvärvimisel on kitsaskohaks traditsioonide järgimise kõrval ka värvide ühtesobivus. Kõik värvid omavahel kokku ei kõlba. Kui aga värvida sama värviga, millega eelminegi kord, siis üldiselt eksimusi tekkida ei saa; muidugi sel juhul, kui on täpselt teada, millise värviga eelmine kord maja värviti. Vana värvipinna järgi saab küll muidugi õnneks määrata, mis tüüpi värviga on tegemist.

Vanad akrülaatvärvid tulevad pinnalt lahti pikkade ribadena. Õlivärvid aga kriidistuvad, muutuvad krakleeks ja pudenevad tükkidena. Vana värvi tükke võib testida etanooliga ja leelisega – etanool teeb akrülaatvärvi pehmeks, aga ei mõju õli- ja alküüdvärvile; akrülaatvärvile ei mõju jällegi leelis, aga õlivärvi muudab see kollakaks.

Kui vana värv on akrülaatvärv, mida täienisti pindadelt maha ei puhastata, siis tuleb ka uus värvikiht teha akrülaatvärviga. Mõned petroolõlivärvide tootjad on väitnud, et petroolõlivärv kõlbab ka akrülaatvärvide peale võõpamiseks.

Eskaro poolt toodetav Rustholli Petroliöljymaali sobib lisaks värskete puitpindade ja varasemalt õlivärviga värvitud pindadele ka tööstuslikult kruntvärvitud ning õhukeste akrülaatvärvikihtidega ja puidukaitsevahenditega võõbatud pindade värvimiseks.

Õli- või alküüdvärviga värvitud välisvoodri värskendamiseks on võimalusi tunduvalt rohkem. Üle värvida sobib nii akrülaat-, alküüd- kui ka õlivärvidega. Näiteks võib olla nii, et alusvärv on alküüdvärv, aga üle võõbatakse akrülaatvärviga.

Muld- ja keeduvärvid on omaette värvitüüp, kuna nad ei moodusta üldsegi tihedat ülevärvimiskõlblikku pinda. Puna- ja kollamuldvärvide ning muude muldvärvide peale sobib  võõbata vaid samasugust urbse struktuuriga kulumisttaluva kihiga muld- või keeduvärvi.

Valitud värvitüübist sõltub ka edaspidiste hooldusvärvimiste välp. Rusikareegel on, et läbipaistmatud värvid on kauakestvamad kui läbipaistvad võõbad. Samuti ka tänapäevased akrülaatvärvid on vastupidavamad kui õli- ja alküüdvärvid.

Kui kaua värv seinal vastu peab, sõltub lõppudelõpuks ikkagi väga mitmetest asjaoludest. Päikesevalguse eest varjus olevatel seintel, kus ka niiskus on mõjutajaks, peab eelkõige kasutama biotsiide sisaldavaid värve ja võõpasid. Päikesepoolsetel seintel on oluline, milline on värvides sisalduv UV-kiirguse kaitse. Parimate akrülaatvärvidega võib saavutada isegi üle 20 aasta pikkuse hooldusvälba, ilma, et uue värvimistöö eel peaks suuremahulise puhastustöö ette võtma.

Lühemaajalisegi hooldusvälba puhul võib olla ununenud, millise värviga eelmine värvimine on tehtud. Mõistlik olekski oma majaraamatusse üles kirjutada, milliseid värvitüüpe ja millise toonimiskoodiga on kasutatud. Samad andmed võib näiteks väikese pintsliga kirjutada kasvõi räästalaua taha või mujale varjatud kohta.

Sarnased artiklid