Vaike Rajaste ürgväega tantsud
Siiri Lelumees
XX tantsupeo pealavastaja ja idee autor Vaike Rajaste. | Olga Makina

XX tantsupeo pealavastaja ja idee autor Vaike Rajaste (58) laulu- ja tantsupeo ametlikult pildilt vaatab meile vastu ajatute silmadega naine, kes võinuks vabalt elada ka 150 aastat tagasi. Tema juhendamisel toimub tänavune pidu, mis räägib meie armsast Eestimaast, avaldades talle tantsunõtkelt armastust ja kutsudes meid temast rohkem hoolima.

Vaike Rajaste on olnud tantsupidude juures juba üsna pikka aega ja näinud nende tegemist nii tantsuõpetaja kui ka korraldajana. Nüüd on tal au seda teha pealavastajana. Tantsupeo pealavastaja kohale kandideeris ta mitmel põhjusel: "Olin asjas väga sügaval sees juba 2009. aastast alates, kui võtsin osa tantsupidude korraldamisest. Ja enne seda olin maakonnakuraator Viljandimaal – seega olin lähedalt näinud, mida pidude tegemine üldse tähendab. Diplomeeritud tantsuõpetajana saab järgmisel aastal mul aga 40 aastat täis. Tantsupidude kogemused, Viljandimaa ja muude pidude korraldamine kas assistendi või liigijuhina – eks see kõik viis tasapisi selle otsuseni," sõnab Vaike Rajaste.

Kuigi aastatega on Vaikele kogunenud rohkelt teadmisi ja kogemusi, on ta jõudnud arusaamisele, et kõige tähtsam selle juures on siiski suhtlemine. "Inimestega peab rääkima, selgitama oma seisukohti ja põhjuseid, miks sellised otsused on tehtud. Nii loominguline kui ka tehniline meeskond peab olema hea. Aastatepikkused kogemused ja teadmised ongi need, mispärast ma julgesin üldse kandideerida, teades, mis ohud võivad tulla ja mis raskused ees ootavad. Lisaks teadmine, et on olemas kogemustega korraldajad ja lavastajad, kellega koos saab pidu ette valmistades läbi mõelda kõik pisiasjad."
Eelkõige tuleb asjad läbi mõelda iseendas ja otsida vastuseid tekkinud küsimustele. "Kui oled kõik läbi mõelnud, ei ole üllatavat mitte midagi."

 

Laenuks saadud maad hoides
 

Sellise suure peo korraldamisega seostuvad kindlasti ka suuremad ootused ja lootused. "Me kõneleme oma peol ju Eestimaast. Kas elame linnas või maal, mere ääres või metsa sees, ma soovin nii väga, et me mõtleksime aeg-ajalt sellele, kust me tuleme ja kui kallid on meile mõned kohad Eestimaal. Kui me siin ringi käime, siis oleks meil tunne, et Eestit tuleb hoida, tema eest hoolitseda. Et ka meie lastel ja lastelastel oleks mõnus suvine päike ja külm lumine talv olemas," arutleb Vaike.

"Kui tantsupeolt koju sõidan ja heinamaa vahelt tee läbi viib ning värske heina lõhna ninna tuleb, siis mõtlen, et seal heinamaa ääres olid maasikad. Ja sügisel pean saama metsa, et korjata ära männiriisikad…

Olen seda ennegi öelnud, aga kordan ikka: mulle meeldib see mõte, et me ei ole saanud maad oma vanematelt päranduseks, vaid oma lastelt laenuks. Mul on kolm tütart ja seitse lapselast. Olen väga õnnelik selle rikkuse üle. Kui tähtis on see, et lastel ja lastelastel on koht, kuhu tulla. On kiigu muru ääres, õunapuu, mille otsa linnapoisid suvel ronida saavad – et need kohad Eestimaal oleks alles. Just seda tunnet ootangi tantsupeolt."

 

Maa ja metsa ürgvägi tantsukeeles
 

Enesestmõistetavalt väljendavad ka tantsupeo tantsud ihalust meie kaunist kodumaad armastada ja hoida. "Kuna on kahekümnes tantsupidu, siis vaatame tagasi ka eelnenud üheksateistkümnele peole. Pea pooled tantsud on varasematel pidudel juba olnud, need on ajatud.

Näiteks Maie Orava "Suur suvine valgus" rullub lahti heinamaal, kus poiss ja tüdruk teineteist leiavad, oma lugu jutustavad ja teised nende üle rõõmustavad. Ma loodan, et meie lapselapsed veel teavad, mis on heinamaa," viskab Vaike õhku mureliku küsimuse, aga jätkab siis lootusrikkalt, et mets ikka on. "Meil on kõnekäänd: "Mis sa karjud, ega sa metsas ole." Ega metsaski karjuda maksa, aga metsas võib hõisata. Kui meie tantsulapsed lähevad metsa ürgväge otsima, siis nad pigem hõiskavad."

Metsa tähtsust ja selle hoidmist sümboliseerib ka teine tants. "Ene Jakobsoni loodud tantsus "Laastud lendavad" on sae liikumist sümboliseeriv liigutus ja muusika on selline kriipiv. Siin võib-olla tasuks mõelda ka selle peale, kas võtame liiga palju metsa maha."

Aassalu tantsus "Targa rehealune" – siin on tähtis, mis tundega me selle maa peale astume, tema poole kummardame," mõtiskleb Vaike. "Tantsupeol ei tee tantsijad labajalasammu rõhuga, nagu on eesti rahvatantsu põhisammudes kirjas, vaid astuvad hoopis täistallale rahulikult, pehmelt, teise tunnetusega: ma hoian seda maad, mille peale ma astun."

Ja meie salapärane soo. "See on veidi müstiline koht, kus vähesed käivad väga julgelt. Meil on olnud aegu, kui inimesed said soosse peitu pugeda. Võib-olla seal soos on mingisugune müstiline olend, kes sulle teed näitab, ulatab käe ja annab märku, et sa võid julgelt minuga koos tulla…"

Loomulikult ei ole tantsupeol tantsud lihtsalt tantsu pärast, vaid seal on kõik need mõtted sees. "Muusikajuhi Tonio Tamra eestvedamisel on kõik palad saanud uue, värske kuue – eks seegi annab meile kõla kätte, millest üks või teine lugu võiks jutustada.

Artikli täismahus lugemiseks osta värske ajakiri poest või telli ajakiri Kodutohter.
Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid