Vesi majast eemale! Reeglid, kuidas juhtida äravoolu

Kodu&Aed arhiiv
Maja vundament peab olema igal juhul vee eest kaitstud. | Shutterstock

Eramuomanik peab aga äravoolule tõsist tähelepanu pöörama. Tuleb arvestada, et torutööd tehakse enne, kui vundamenti ehitama hakatakse, ja kui torudega midagi juhtub, on parandamine või ümbertegemine äärmiselt keeruline ning kallis lõbu. Räägime imbsüsteemist.

Maja äravoolud võib jagada põhiliselt kolmeks: drenaaž, vihmavesi ja reovesi. Maja konstruktsiooni silmas pidades on kõige olulisem, et maja, õigupoolest vundament, oleks vee eest kaitstud.

 

Drenaaž ja vihmavesi

 

Maja vundamendist rääkides peaks siis küsima: miks sul vundament üldse vee sees seisab, nii et pead teda niiskuse eest kaitsma? Parem lase veel hoopis kuhugi ära voolata! Teisisõnu, kogu pinna- ja lumesulamisvesi spetsiaalsete torudega kokku ning juhi mujale, kus see rahulikult maasse imbub.

Drenaaži vajalikkus sõltub muidugi vundamendi tüübist. Kui maja on ehitatud vaiadele, võib vesi seal vahel vabalt loksuda, kui kavatsed aga keldriga maja ehitada, on drenaaž hädavajalik.

Drenaaž iseenesest ehitatakse nii, et vundamendi alumisest servast natuke allapoole paigaldatakse ümber vundamendi spetsiaalne augustatud toru. Toruümbrus täidetakse killustiku või kergkruusaga ning see omakorda kaetakse geotekstiiliga. Nii drenaaži- kui ka vihmavesi juhitakse tavalise 110 mm jämeduse kanalisatsioonitoruga imbväljakusse. Drenaaži- ja vihmavesi tohivad kohtuda alles imbväljakus. Imbväljak on tavaliselt auk, mis täidetud võimalikult jämeda killustikuga ning kaetud filterkanga ehk geotekstiiliga. Mida jämedam on killustik, seda rohkem see pinnasesse immutamist vajavat vett mahutab. Geotekstiil on aga vajalik selleks, et vihma- või lumesulamisvesi peenikest pinnast killustiku vahele ei kannaks ega ummistaks seda.

Sisuliselt tähendab see, et vihmavett ei tohi maja seina juures näiteks drenaažitorustikku lasta. Need sajad liitrid vett, mis ühe vihmasabinaga katuselt mööda vihmaveetoru alla voolavad, on drenaažitorustiku jaoks selgelt liig.

Sõltuvalt drenaažitorude, vihmaveetorude ja pinnavee tasemest võib osutuda vajalikuks varustada drenaažitorud tagasivooluklappidega. Kui imbväljak ei suuda tugevama vihmasajuga kõike vett korraga vastu võtta, takistavad need klapid vee tagasivoolu maja vundamendi juurde.

Üldjuhul paikneb drenaažitorustik nii sügaval, et see talvel ära ei külmu. Osa vihmaveetorusid on aga kindlasti kohas, kus vesi ka leebema külmaga jäätub. Need torud tuleb kindlasti varustada küttekaabliga, eriti siis, kui majal on tumedat värvi rullmaterjalist lamekatus. Kevadel, kui päike soojendama hakkab, sulab lumi katusel kiiresti, kuid samal ajal on maapind veel külmunud. Lumesulamisvesi voolab siis vihmaveetorusse, sealt aga edasi ei pääse ning majanurkadesse tekivad suured jääpüramiidid.

Nii vihmavee- kui ka drenaažitorustiku kõik horisontaalsed pöörded tuleb varustada spetsiaalsete hoolduskaevudega. Vihmaveega koos voolavad lehed, okkad ja muu õhus lenduv sodi, drenaažis on probleemiks pinnasest väljauhutud liiv. Kui vesi voolab mööda sirget toru, on ummistusoht väike, kui toru teeb aga täisnurkse pöörde, võib sete kogunema hakata ning toru ummistada.

Drenaaži ja vihmavee hooldekaev näeb välja nagu suur purk, millel külgedes toruavaused. Toruühendused peavad olema hooldekaevu põhjast umbes 15 cm kõrgusel. Kui liivane vesi voolab hooldekaevu ühest küljest sisse, settib liiv kaevu põhja ning puhas vesi voolab kaevu teisest küljest välja. Nii piisab torustiku hooldamiseks hooldekaevude settest puhastamisest.

 

Reovesi
 

Majast väljuvad veed võib põhiliselt kaheks jaotada: WC-reovesi ja kasutatud tarbevesi. Samamoodi on võimalik suhtuda nende puhastamisse. Tarbevesi võib enamikul juhtudel lihtsalt imbväljakus või -alas maasse imbuda, WC veest peab aga paksu osa enne imbväljakut eraldama.

WC-vett puhastatakse septikuga. Septik on oma olemuselt ülaservast avatud kambritega tünn. Majast väljuv vesi voolab kõigepealt esimesse kambrisse, paks vajub põhja ning  vesi valgub järgmisse kambrisse, ja nii kolm korda. Viimases kambris on siis „puhas“, tegelikult hall vesi. Septikust väljuv hall vesi voolab imbväljakusse, kus see drenaažile sarnastest augustatud torudest maasse imbub. Kuna paksu ollust on pereelamu reovees suhteliselt vähe, piisab septiku tühjendamisest umbes paar korda aastas.

Kui WC-vee jaoks on rajatud septikust ja imbväljakust koosnev imbsüsteem, lastakse üldjuhul ka maja tarbevesi samasse süsteemi.

Tegu on järeleproovitud ja toimiva süsteemiga. Imbsüsteeme müüakse tavaliselt komplektina, kus on kaasas kõik vajalikud komponendid, septikust ja torudest kuni filterkangani välja. Samas on septik ise nii kerge, et selle tõstab vabalt paika seesama kopaga traktor, millega torude jaoks kraave kaevatakse.

Kuigi imbsüsteem on olemuselt lihtne, tuleb selle projekteerimisel ja ehitamisel kindlasti mõningaid reegleid silmas pidada.

Reegel 1: Äravoolutoru kalle – horisontaalne äravoolutoru, läbimõõduga 110 mm, peab olema paigaldatud kaldega täpselt 1,5 cm 1 meetri kohta.

Selle reegli on määratlenud reoveesüsteeme projekteerivad insenerid. Olen eri allikaist lugenud ja kuulnud ka teistsuguseid nõuandeid, reegel “1,5 cm 1 meetri kohta” pärineb aga oma ala absoluutsete proffide suust. Igaks juhuks küsisin ka üle, kust tulevad siis teistsugused väited (mõni ütleb pool sentimeetrit meetri kohta, mõni mingi muu numbri). Mulle selgitati: kui WC-s vett tõmmata, liigub paks koos veega mööda toru edasi, aga  liiga väikese kaldega torus ei liigu vesi ega paks. Seevastu liiga suure kaldega torus voolab vesi liiga kiiresti ära, paks jääb torusse, kuivab selle seina kinni ning ummistus on kiire tulema.

Kaldenumbrite erinevus tuleneb sellest, et vanasti olid torud teistsugused, seest mitte nii siledad kui tänapäevased. Selleks, et paks saaks õige kiiruse ja veekogusega torus edasi liikuda, pidi toru kalle olema natuke väiksem.

WC äravoolutoru tohib tänapäeval paigalda kas täiesti horisontaalselt või eespool mainitud kaldega. Igasugused muud äravoolutorud võiksid olla samasuguse kaldega, kuid midagi hullu ei juhtu, kui mõnes kohas on kalle suurem. Tähtis on, et vesi torusse seisma ei jääks.

Reegel 2: Kõik vähemalt 45-kraadised horisontaalpöörded tuleb varustada spetsiaalsete hooldekaevudega.

WC äravoolutorude hooldekaevud on tehtud spetsiaalselt „voolava“ kujuga. Kui paks koos veega sellest läbi voolab, peab pööre olema võimalikult sujuv ja voolu mitte häiriv. Loomulikult on kaevu põhifunktsioon ikkagi hoolduse võimaldamine, et kui midagi peaks juhtuma (ja juhtub tavaliselt toru pöördel), oleks ummistust võimalikult lihtne kõrvaldada.

Hooldekaevud võib vabalt nii paigaldada, et kaevu ülaserv jääb maapinnast 5 cm allapoole. Selle peale võib panna õhukese mullakihi, las seal kasvab muru. Tähtis on, et sa ise tead, kus kaevud asuvad. Siis saad vajadusel sealt labidaga murukamara ära koorida ja kaevu avada, ilma et peaks tervet õue üles kaevama.

Imbväljak on tavaliselt auk, mis täidetud võimalikult jämeda killustikuga ning kaetud filterkanga ehk geotekstiiliga. Mida jämedam on killustik, seda rohkem see pinnasesse immutamist vajavat vett mahutab. Geotekstiil on aga vajalik selleks, et vihma- või lumesulamisvesi peenikest pinnast killustiku vahele ei kannaks ega ummistaks seda.

NB! Imbsüsteemi planeerides uuri kindlasti kohalikust omavalitsusest, kas antud kinnistule tohib üldse seda rajada, ning kui tohib, siis millist. Tiheasustusaladel on tihtipeale lubatud kogu maja reovett ainult kinnisesse kogumispaaki koguda. Vanni- ja saunasõbrale on aga selle sagedane tühjendamine küllaltki kallis lõbu.

 

HÜVA NÕU

* Äravoolutorusid on omavahel lihtsam ühendada, kui kastad ühendatava toruotsa nõudepesuvahendi lahusesse.

* Kohta, kust äravoolutoru majast väljub, planeeri väike hooldetrapp. Näiteks kui toru väljub majast majapidamisruumi alt, jäta üks põrandaplaat liimimata ja kinnita see hoopis silikooniga. Plaadi alla aga jäta hooldetrapi koht.

* Kuigi õigesti paigaldatud äravoolutorus ei ole seisvat vett, paigaldatakse äravoolutoru külmumispiirist allapoole. Vastasel korral peab toru külmumise eest kaitsma niiskuskindla soojustusmaterjaliga (kergkruus või XPS-tüüpi vahtplast).

* Kohas, kus WC äravoolutoru suund muutub vertikaalsest horisontaalseks, kasuta ühe 90-kraadise torupõlve asemel kahte 45-kraadist põlve.

Sarnased artiklid