Suure tõenäosusega on populaarseim koht juhtmepundarde tekkeks teleritagune, sest tihtipeale on TV-ga ühendatud mitmeid lisaseadmeid, nagu näiteks kodukino, muusikakeskus või mängukonsool. Sageli on neile kõigile vaid üksainus pistikupesa ja nii ei jää muud üle kui päästa olukord nelja- või viiepesalise „vargapesaga“. Kõik see on kaunis tüütu, iseäranis koristamisel, mil põrandapesuks või tolmuimeja kasutamisel tuleb ühe käega hoida kinni kogu seda pundart, teise käega pesta. Ehk saaks kuidagi intelligentsemalt?
Paljudel puudub ülevaade oma elektrisüsteemist
Andrus Alasi Eesti Energiast ütleb, et korraliku elektrisüsteemi eelduslik alus on põhjalik ülevaade süsteemist. „Paraku on tihti nii, et ülevaade elektrisüsteemi ülesehitusest ehk sellest, kust kuhu üks või teine kaabel läheb või millise kaitsme all millisesse kilpi üks või teine lülitipesa on ühendatud, kipub olema vaid elektrisüsteemi ehitaja või ehitusega kursis olnud isiku peas,“ räägib Alasi. Elektrisüsteemi ehitajaga pikaajaliste suhete hoidmine ilma pere- või sõbrasuheteta pole aga kuigi tõenäoline ning nii kipubki see info olema parimal juhul vaid majaperemehe või tema kaasa teada. „Spetsiaalselt neid dokumente alles hoidma ei kiputa ning kui siis koidab hetk, mil neid vaja läheb, ei olegi kusagilt võtta,“ põhjendab ta.
Nagu aeg parandab haavad, koristab see peast kõik selle, mida igapäevaselt vaja ei pruugi olla ja mis meie huvidega eriti ei kattu. „Vanal ajal oli peaaegu iga keskmine mees hobiehitaja ja tänu sellele hoiti ehitusega seonduvaid detaile oma mälusoppides alles. Tänapäeval on asjad muutunud: nüüd tellitakse õigustatult tööd vastava ala spetsialistidelt ning parimal juhul osatakse küsida tööde lõppemisel ka tööde kohta skeeme ning muud dokumentatsiooni,” kirjeldab ta tänast reaalsust.
Kui dokumentatsiooni sisu on adekvaatne ning kõik juurde- ja ümberehitustööd saavad seal korralikult üles tähendatud, võib Alasi sõnul – vähemasti teoorias – eeldada, et elektrisüsteemis on olemas kõik eeldused korra olemasoluks. „Taoline kord ei ole kindlasti väärtus omaette, kuid kindlasti aitab rikete korral tuvastada võimalikke katkestuse kohti. Näiteks juurdeehituse korral annab dokumentatsioon hea ülevaate sellest, millistele ahelatele on võimalik võimsusi juurde liita ning kuhu kindlasti teha ei tohiks,“ lausub ta.
Elektrisüsteemi dokumentatsioon on nagu terviselugu perearsti laual: „See olemasolu võimaldab selgitada rikete põhjuseid ning hinnata süsteemi ressurssi.”
Kõik algab projektist
Schneideri turundusjuhi Kaupo Reedo sõnul algab kõik tõepoolest projektist ja veelkord projektist. „Juba maja või mis tahes eluruumi projekteerimisfaasis tasub mõelda läbi sõlmpunktid ühe tarbimisahela kohta, intensiivsema energiakasutusega kohad, ning paigaldada sinna laiema ristlõikega ning suurema pingetaluvusega kaablid. Näiteks kui ühes ahelas on samaaegselt veeboiler, pesumasin ja elektriradiaator ning neid ühendav kaabel ei toeta piisavat võimsust, on ülepinge kerge tekkima,“ selgitab Reedo.
Energiaseadmete maaletoomise ning müügiga tegeleva kontserni Ensto Eesti turundusjuht Andres Meresmaa ütleb, et tegelikult on kõige õigem, kui uude majja kolides ei kohta seal ainsamatki pikendusjuhet: pistikupesi peaks olema piisavalt ja pigem kordades ülearu – seda juba hoone ehitusfaasist alates.
Meresmaa ütluse kohaselt on taolisi lahendusi küll olemas, ent neil on üsna kitsas sihtgrupp, sest elekter on oma olemuselt kaunis keerukas ning tehniline innovatsioon ja mugavusteenused selles vallas eeldavad nende kasutajalt endalt ka vastaval tasandil tehnilist orienteerumist.
Pistikupesi ei saa kunagi olla liiga palju
Kaupo Reedo sõnul tasuks kodune elektrimajandus aeg-ajalt kindlasti kriitilise pilguga üle vaadata ning kui kõikvõimalikke juhtmepuntraid hakkab igasse nurka kuhjuma, on aeg midagi ette võtta. „Toonitan alati kõigile, et kunagi ei saa olla liiga palju pistikupesi ning kui ollakse kolimas uude elukohta või on valmimas uus eluase, tasuks juba eos planeerida pistikupesi pigem tagavaraks, sest neid ei ole iialgi ülemäära palju. Pigem on ikka alati puudu ja nii need juhtmepuntrad alguse saavad,“ räägib Reedo.
Kui on aga tegemist vanema hoonega ja süvitsi-lahendust enam naljalt ümber paigaldama ei hakata, on Reedo sõnul võimalus paigutada lisapistikupesi pinnapealselt ehk siis tuua kaabli pikendus välja kas seinale või põrandale. „Tõsi, reaalselt on pinnapealsed kaablilahendused kasutusel enamasti siiski vaid kõrvalhoonetes, nagu garaažides või kuurides, ka suveköökides jmt,“ lausub ta. „Enamasti paiknevad need ikka seinte sees ehk süvitsi-lahendusena,“ lisab ta.
Kui aga seada sihiks juba olemasolevat elektrimajandust korda seada ning koguni kaableid ümber paigutada, soovitab Reedo kindlasti pöörduda elektritöödest veidi enamat ettekujutust omava inimese poole, paludes olukorda hinnata mõnel elektrikul. „Spetsialist mõõdab ära, kui suur on kaitsmete võimekus mingi vooluahela tasandil, ning otsustab sellelt pinnalt, kas ja mida on paslik ja põhjendatud ümber korraldada,“ räägib ta.
Voolu jagamine – suurim potentsiaalne oht!
Mis tahes juhul tuleb Reedo sõnul pikendusjuhtmete ning „vargapesade“ kasutusse võtmisel arvestada, et pikenduspesade abil ei saa me pistikupesi „pluss-lõpmatus“-meetodil juurde tekitada: „pikendada“ ehk jagada saame vaid konkreetset kaablit ja selles olevat võimsust, mille külge on „vargapesa“ ühendatud.
Andres Meresmaa sõnul ei taju suur osa inimesi ülepea mingit ohtu, ühendades „vargapesa“ abil vooluvõrku üheaegselt näiteks elektriradiaatori, veekeetja ning veel mitmeid kodumasinaid – pikendusjuhtmed suisa ahvatlevad meid ülepinget tekitama. „Paljud ei kujuta sedagi ette, kui võimsa energiakasutusega on tegelikult lihtne veekeetja! Kohvimasin kasutab samuti kaunis palju voolu, ent veekeetja on kahtlemata kulukaim. Seega võtab see konkurentsitult suurima osa kaablist tulevast vooluvõimsusest endale ja teistele seadmetele jääb selle võrra vähem alles – nii tekibki ülepinge,” hoiatab Meresmaa.
„Tänaste nõuete kohaselt on uusehitistel juba elektrisüsteemi sisse ehitatud rikkevoolukaitse, mis kaitseb võimalike kaablirikete eest – vooluring peatub automaatselt,“ lisab Meresmaa.
Millest näha, et pistikupesa vajab vahetamist?
Meresmaa sõnutsi on väga suure voolutarbimisega agregaadid näiteks soojapuhurid: „Neid ei tohiks mitte mingil juhul kasutada jagatava voolu abil, üksnes otse pistikupesast,“ märgib ta.
Reedo hoiatab ka mõnedes vanemates korterites veel tänaseni kasutusel olevate, nõukaaegsete pistikupesade eest, millistes ei ole nö surve enam nii tugev, sest ühendus pole korralik. „Ning kui ühendus ei ole korralik, tekib ka kuumenemine, mis võib olla ohtlik,“ sõnab ta.
Reedo sõnul on ilmselge märk pistikupesade kehvast tervisest asjaolu, et pistikupesa plastikosa on värvi muutunud, sellest on mõni tükk väljas või koguni klemmid nähtaval. „Niisugune pistikupesa kuulub kiiremas korras väljavahetamisele,“ kostab ta. Laste olemasolu korral on kõigiti põhjendatud lastekaitsmega pistikupesad.
Hunnik pikendusjuhtmeid – aeg remondiks
Kui pikendusjuhtmeid on tekkinud juba üle mõistuse palju, on see Meresmaa kinnitusel selge märk sellest, et viimane remont on jäänud kaugesse ajalukku ja oleks arukas selles suunas mõtlema hakata.
„Sellisel puhul on paslik väga hoolega läbi mõelda oma pere vajadused ning seejärel võtta ühendust asjatundjaga, et üheskoos paika panna mõistlik tegevusplaan ja korraldada oma elektrimajandus reaalsele elule ja kaasajale vastavaks. On selge, et see nõuab teatavaid investeeringuid, ent see kõik on vajalik ja suures pildis ei tasuks seda väga kaugesse tulevikku edasi lükata,“ sõnab Meresmaa.
Elektriala spetsialistiga konsulteerimine on Meresmaa sõnul ainumõeldav käitumine, kui majaperemees just ise elektriala inimene ei ole. „Elektriga on teadupärast see lugu, et eksida annab vaid korra,“ võtab Meresmaa asja musta huumoriga kokku.
