Kibuvits – kas imetleda või välja tõrjuda?

Ingrid Sembach-Hõbemägi

’Rubra’ ja valgeõieline ’Alba’ on tugevalt lõhnavate lihtõitega sordid, mis sarnanevad kõige enam põhiliigiga. Õitsevad kaua, viljad on punakasoranžid ja maitsvad, sügisvärvus kollakasoranž. | Priit Hõbemägi

Looduslikult kasvab Eestis kümmekond kibuvitsaliiki, neist suurima levikuga on kurdlehine kibuvits, kes on hakanud rannaaladel kohati liigagi võimust võtma. Põhjanaabrid on sellele invasiivsele võõrliigile asunud jõuliselt pidurit tõmbama. Mis toimub Eestis?

Kibuvits (Rosa) on kasvukujult pigem põõsas kui puu, kuigi mõned liigid võivad kasvada lausa paari meetri kõrguseks. Roosid ja kibuvitsad on justkui ühe mündi kaks külge: kibuvitsteks nimetatakse looduslikke liike, roosid aga kasvavad kibuvitstele poogituna-silmastatuna ja hübriidideks aretatuna aedades, kuigi võivad vahel ka metsistuda.
Kibuvitste seas vastupidavaim, aga ka problemaatilisim on kurdlehine kibuvits (Rosa rugosa), kes toodi Eestisse 19. sajandi algul. Kartuli- või tomatilehti meenutavate lehtede poolest kutsutakse teda ka kartuliroosiks või tomatiroosiks. Teda kasutatakse senimaani uute (roosi)sortide aretuseks, samuti hübridiseerub ta teiste kibuvitsaliikidega. Sordid ja hübriidid vajavad aias kaunina püsimiseks ka hooldust, sest varred vananevad nelja-viie aastaga. Talub hästi ka noorenduslõikust, mille käigus lõigatakse kõik vanad varred 10–15 cm peale tagasi. Samas tuleb teada, et ta õitseb ainult vanadel okstel.
Kurdlehise kibuvitsa vilju kasutatakse tee, moosi, siirupi, marmelaadi ja veinide tegemiseks, samuti parfümeeriatööstuses, aroomteraapias ja meditsiinis, kuna see on rikas vitamiinide ja bioaktiivsete ühendite poolest. Viljad tuleb kindlasti koristada enne öökülmade saabumist, sest siis väheneb nende vitamiinisisaldus.
Kurdlehine kibuvits on erakordselt vähenõudlik taim, kes on võimeline kasvama ka sellistes kohtades, kus teised taimed vastu ei pea – kuivas, soolastel liivadel või linnahaljastuses, samuti on ta hea liik liivade kinnistamiseks ja erosiooni tõkestamiseks. Viljakal mullal võib kasvada kuni kahemeetriseks, mistõttu saab temast rajada ka vabakujulisi hekke. Tema eelisteks on pikk õitseaeg ja kaunid meeldiva lõhnaga õied, mis meelitavad ligi ka arvukalt tolmeldajaid. Samuti on ta väga vastupidav enimlevinud haiguste, nagu roosi-jahukaste või -tahmlaiksuse suhtes. Lehed on kurrulised, enamasti läikivad ja nahkjad. Vajab päikesepaistelist kasvukohta.