Jaanipäevast esimeste öökülmadeni õitsvad, viljaka mullaga päikeselist kasvukohta armastavad lillherned on tänuväärsed taimed: nad ei karda tuult ega vihma.
Iluaianduses levinud ja rahva keeli tuntud lillhernes on seaherne Lathyrus perekonna ja liblikõi
Multšist võib olla suurt abi, ent samas tüli – see sõltub sellest, kas aed on muutumises või lõplikult valmis, kus taimi teise kasvukohta ei istutata.
Kas, missugust multši ja millistes istutusalades eelkõige kasutada?
Vastab Katrin Maask, maastikuarhit
Liiga kuiva õhuga ruumis tunnevad niiskematest kasvukohtadest pärit toataimed end halvasti.
Sellest saab aru, kui lehetipud ja -servad hakkavad pruunistuma või rulluma ning õiepungad, õied ja lehed varisema.
* Aseta mitu taime kõrvuti ja moodusta suure
Pojengid on valguslembesed taimed ja vajavad päikesepaistelist kasvukohta. Taluvad ka kerget poolvarju.
1. Taimed on istutatud liiga madalale või liiga sügavale.
2. Taimed on saanud liiga palju lämmastikku, mis soodustab lehtede arengut.
3.
Maasikale kasvukohta valides tuleb meeles pidada, et marjade valmimiseks ning magusa maitse saamiseks vajab taim palju päikest.
Parim koht on päikese käes, ent ka poolvarjus saavad marjad küpseks. Varjus kasvamist maasikad aga ei talu.
Tartu ülikooli botaanikaaia kiviktaimlas leidub 1500-2000 taime. Aja jooksul on kiviktaimlat kujundatud ja muudetud - kasvukohti on juurde tekitatud, katsetamaks veelgi põnevamaid taimi.
Juba ainuüksi oblikale mõtlemine paneb süljenäärmed tööle.
Ma ei tea, kuidas on tänapäeval, aga vanasti teadsid kõik lapsed, milline on oblikas. Igasuguseid hapusid noori lehti armastavad lapsed millegipärast rohkem kui täiskasvanud.
Vanades aedades püsinud lilled mõjuvad jõulise ja suursugusena, neil on olnud aega kasvada muljetavaldavateks värvilaikudeks.
Vastupidavad ja pikaealised sibullilled püsivad aedades aastaid ilma erilise hooleta.