Pärast hiigelpikana tundunud talve mõjuvad kevadised sibullilled õitsedes kui palsam hingele. Paraku tahavad paljud neist suvel ülesvõtmist ja kuivatamist ning sügisel uuesti mahapanekut.
Esimesed lillekesed õitsevad võidu lume sulamisega: lumekupud, lumeroosid, ümaralehine alpikann, kevadine valevlill ja harilik koerahammas. Neid ei heiduta isegi heitlikud kevadilmad ega üksikud lumesajud.
Aiaomanikuna igatseme oma aeda õitsemas näha kogu kasvuperioodi vältel aprillist oktoobri lõpuni, ideaalis isegi aasta ringi. Eesti kliimas on seda unistust raske ellu viia, sest talv on meil karm.
Lillesibulate istutamise aeg on täies hoos. Kui aias on ruumi vähe, võiks kaaluda sibulate istutamist kihiti samale kohale, selmet igaühele oma kohta otsida.
Kas loobuda sibullilledest, kui mügrid, rotid ja hiired nende sibulad järjepanu nahka pistavad? Ära loobu, vaid vali aeda sellised liigid, mida nad ei himusta.
Igal taimeliigil on välja kujunenud optimaalne kasvusügavus ning seda peab sibula mahapanekul arvestama. Vaid siis tunnevad taimed end hästi ja õitsevad aastaid.
Kevade algust kuulutavad lumes õitsemist alustavad lumikellukesed, krookused, lumekupud ja lumeroosid. Aga kevade esimesed õied võivad avaneda ka toas!
Hooajalilledest torkavad rõõmsate värvilaikudena silma priimulad.