Mõisa eeskujul hakati Eestis ka talude ümbrust kaunistama ilupõõsaste ja lilledega ning need toonased õitsejad on juba poolteist sajandit meie aedade ehteks. Tänapäevalgi igatsetakse oma õue nostalgilisi vanaema lillepeera klassikuid.
Istuta aeda kurdlehise roosi kauneid sorte, naudi suvi läbi õieilu ning nopi sügisel põõsastelt vitamiinidest pungil vilju moosi ja tee jaoks.
Küllap oli loodusest toodud kibuvits üks esimesi ilupõõsaid, mida Eesti taluaedades kasvatama hakati.
Juba esimeste lumevabade laikude tekkides sunnib kevadeootus varaseid õisi otsima.
Kevadekuulutajate hulgas on rohkelt sibullilli, kes suudavad kiiresti peale mulla sulamist kasvu alustada ja õide puhkeda.
Oma puu küljest küpseid ploome süüa on paljude aednike suurte unistuslike suvetegevuste nimekirjas. Juhul kui aias veel ploome ei kasva, tuleb kõigepealt muidugi istutada puu.
Vaasa talu suure pargiosaga aed on ainulaadne oaas ümbruskonna lagedate põldude keskel – dendropargi maalilisi vaateid ning põnevat taimekollektsiooni on käidud vaatamas isegi Jaapanist ja Ameerikast, lähematest maadest rääkimata.
Kui me oleksime Räpina
Pojengid ei ole üksnes rohttaimed, selles perekonnas on ka mitu puitunud vartega puispojengi liiki. Oma kodumaal Hiinas ja Tiibetis sirguvad nad põõsaks või väikeseks, mõne meetri kõrguseks puuks.