Katrin Koov: «Arhitektuur nõuab tegijatelt vastutustunnet.»
Tiina Kolk
Diivan
2002. aastal valminud Pärnu kontserdimaja. Autorid on Katrin Koov, Kaire Nõmm ja Hanno Grossschmidt. | Reio Avaste

Märtsis Eesti Arhitektide Liidu (EAL) presidendiks valitud Katrin Koovi teavad arhitektuurihuvilised kui tunnustatud ja preemiatega pärjatud ehitiste – Pärnu kontserdimaja, Pärnu võimla, Tartu Ülikooli Narva Kolledži hoone – üht autorit ning ajakirja Maja peatoimetajat. Eesti Kunstiakadeemia (EKA) tudengid hindavad teda kui hoolivat maastikuarhitektuuri õppejõudu ja arhitektuuri huvikooli lapsed kui innustavat juhendajat. Alaliidu vastne esinaine soovib mitmekesistada erialaliidu kuvandit ja edendada üldist ruumiharidust.

Kas EALi tegevuses toimub suunamuutus?

Arhitektkond pole homogeenne mass, seal kohtab väga erinevaid isiksusi. Arhitektide liidu «võimatu missioon» ongi esindada kõiki neid erinevusi, näidata arhitektuurielu rikkalikkust  erinevate inimeste loomingu ja ühiskondliku tegevuse kaudu. Samas on meil põhieesmärgid ühised. EALi ülesanne on läbivalt olnud arhitektide huvide eest seismine, arhitektuurielu ja kvaliteetse elukeskkonna edendamine. Arhitekt peab olema otsiva vaimuga ega tohiks kunagi rahule jääda sellega, mis juba olemas on. Vajadus pidevalt juurde õppida viib edasi. Ka õpetamine arendab.

Muutuvas maailmas peame valjemalt rääkima ruumiharidusest. Kui kooliprogrammis õpivad lapsed põhjalikult tundma looduskeskkonda, siis ehitatud keskkonda puudutatakse üsna juhuslikult ja põgusalt. Siin on tasakaal paigast ära. Kui mõelda, et meie rahvastikust elab kaks kolmandikku linnades, pole laste igapäevane elukeskkond enam metsaservas asuv küla, vaid linnaruum, mille kohta neile teadmisi ei jagata. Erinevatesse ainetesse lõimitud ruumiõpe saab just seda lünka täita.

Seda hariduspõllu söötis osa püüab ühest otsast künda laste arhitektuurikool. Millised on sealse õpetuse eesmärgid?

Tahame, et kõigi tulevaste täiskasvanute maailmapilt oleks rikkalikum ja avatum. See kool õpetab maast madalast väärtustama igapäevast ruumi, mitte ainult raamatutes esitletud arhitektuuri tippteoseid. Meie õpilased oskavad tulevikus elukeskkonda hinnata ja ka nõuda paremat, mitte piirduda keskpärase ja kõige odavamaga.

Arhitektuurikool on sõltumatu ettevõtmine. Minu kolleegid, arhitektid Kaire Nõmm ja Kadri Klementi asutasid selle kooli
kuus aastat tagasi, pidades laste ruumiharidust oma südameasjaks. Mina liitusin kooliga neli aastat tagasi. Praegu toimuvad tunnid arhitektuurimuuseumi ruumides, aga me käime ka linnaretkedel ja külastame arhitektuuribüroosid. Lapsed on avatud ja naudivad mängulisi ülesandeid.

Tean omast käest, kuidas arhitektuur lummab. Käisin Tallinna Reaalkoolis ja sattusin keskkooli ajal sellisesse õnnelikku aastakäiku, kus tehti üks eksperimentaalne arhitektuuriklass. Kui ma enne polnud arhitektuurile üldse suurt mõelnudki (kaldusin pigem loodusteaduste ja humanitaaria poole), avanes minu jaoks täiesti uus ja põhjatu maailm. Mart Kalm andis meile tookord arhitektuuriajalugu, Jaak Huimerind ja Andres Põime juhendasid projekte. Kõik oli nagu päris ja samas mänguline ning võrgutav. Põnev oli tutvust teha alaga, mis ühendab nn pehmeid ja kõvasid väärtusi, kus suurepäraselt põimuvad erinevad oskused ja kus avaldub maailma paljusus.

Mida õpetamine vastu annab?

Laste arhitektuurikoolis saab puhast rõõmu sellest, kui näed, kuidas neil löövad silmad särama uute avastuste peale. Eriti pakub rahulolu see, kui nad mõne raskema ülesandega hakkama saavad ja ise selle üle uhked on. Akadeemias tähendab õppejõuamet väga individuaalset tööd: juhendatavate ärakuulamist, nende töödesse sisseelamist ja taktikalist suunamist, ergutamist, lohutamist, inspireerimist, mida iganes parasjagu vaja. Igatahes on õpetamine andnud hindamatu kogemuse erinevate isiksustega suhtlemisel.

Nüüd on linnamaastikud ja hoonetevaheline ruum hakanud rohkem üldsuse tähelepanu pälvima. Tänu EV 100 arhitektuuriprogrammile «Hea avalik ruum» muutub paljude väikelinnade keskväljakute ilme. Aga kas otsustajad oskavad mõista ja väärtustada keerulist linnakeskkonda?

Siiamaani on olnud küll üsna tavapärane, et väliruumilt kiputakse esmajärjekorras kokku hoidma. Tehakse vaid hädapärane: külvatakse muru, asfalteeritakse teed ja kogu lugu. Paraku ei teadvustata, et tasakaalustatud keskkonda ei suuda hoone üksi luua. Kui vaadata, kes mingist ruumist kasu saavad, siis hoonetevaheline ruum on linnas võib-olla kõige väärtuslikum osa üldse – see on kõigile avatud suhtlemis- ja kohtumispaik. Arhitektuur koos linnaruumiga jääb väga pikaks ajaks püsima ja see nõuab tegijatelt vastutustunnet.

Kuidas saaks muuta Tallinna linnaruumi paremaks?

Vahel mõtlen, et kui kõik odavehitusse ja põldudele laiali pudistatav raha läheks hoopis vanade majade korrastamisse ja linna keskosa tihendamisse, võiks meil siin päris mõnus linn praegu olla. Selle asemele tekkinud hõre valglinn on suur õnnetus, koos kõigi oma autostumisest tulenevate hädadega. Tallinn on alates 1990ndatest arenenud täiesti sihitult. Kui linna oleks siis hakatud planeerima selge visiooniga, sooviga seda tihendada ja liikumisviise mitmekesistada, ei peaks me praegu võitlema laiade maanteedega linnasüdames.

Võrdluseks, Tallinna pindala on sama suur kui Pariisil (ilma selle satelliitlinnade vööta), aga asustus kümme korda hõredam. Kui me suudaksime Tallinna kasvõi kaks-kolm korda tihendada, olekski meil suurem osa elulisi sihtkohti käe-jala juures ja kaoks sunnitud sõltuvus isiklikust autost.

Teisalt annab hõre asustus võimaluse linnamaastikku teistmoodi kasutada. Unistan suuri maastikuobjekte ühendavast alternatiivsest kergteede võrgustikust, kus saaks jalutades või rattaga sõites igapäevaseid trajektoore hoopis vaheldusrikkamalt läbida. Tallinn on põnevalt liigendatud mitmekesise maastikuga linn, kus saab luua erinevaid teekondi mööda metsi, loopealseid, piki merekallast või klindiserva, aga ka raudteetamme ja linnaparke. See on meie võimalus elada korraga nii linnas kui ka looduses.

Mis saab ajakirjast Maja?

Maja tegemine on huvitav etapp minu elus. Kui vähegi võimalik, jätkan seda tööd veel aasta-paar, aga samas ei pea toimetaja-kohta igaveseks, vastupidi, on huvitav, kui erialaajakirja toimetavad erinevad inimesed. Olen selle mõttega kaasanud juba paari numbri juurde kaastoimetajaid ning kindlasti jätkan seda praktikat. Kui aga tööhulk üle pea kasvab, annan Maja rõõmuga üle järgmisele entusiastile. Minu jaoks on ajakirja tegemine võimalus süveneda arhitektuuri teise nurga alt. Kuna ma praegu aktiivselt ei projekteeri, saan uurida, mis ümberringi arhitektuurielus toimub. Arhitekti igapäevatööga hõivatuna ei jäänud selleks eriti aega.

Ajakirjas soovin näidata arhitektuuri tegemist läbi tööprotsessi ja arhitekti pilgu. Vaatame, kuidas arhitekt töötab, uurime, mida ta mõtleb, kust ideid korjab, milliste probleemidega tegeleb ja kuidas pingeid maandab. Arhitekti laual on projektid, joonised, maketid – kajastamegi rohkem tööprotsessi kui valmis maju. Kui ehitis lõpuks valmis saab, tegelevad sellega kõik teised: fotograafid, kriitikud, omanikud, uudistajad, aga arhitekt töötab samal ajal juba järgmiste projektidega. Teisalt on loomulikult vaja ka kriitilisi ja analüüsivaid artikleid, mis annavad tagasisidet arhitektide tööle ja aitavad seada uusi sihte.

Artikli märksõnad