Moodne valge villa Pirital
Silvia Pärmann
Diivan
Esimesele korrusele jäävad avar elutuba köögiga, kust pääseb ka terrassile | Tõnu Tunnel

Kesklinnast Piritale vaiksele kõrvaltänavale oma neljaliikmelise perega kolinud Mari-Liis üllatab moodsasse valgesse villasse sisse astujaid faktiga, et maja on tegelikult juba kümme aastat vana. Sisearhitekt Helen Kolksi loodud ja sel aastal valminud interjöör koos maja elegantse ja ajatu eksterjööriga ei anna sellele vähimatki vihjet.

Seni südalinnalähedast elu nautinud perele oli kolimine laste kasvades möödapääsmatu. Seni väärika ajalooga majades klassikalise interjööriga korterites elanud pere käis uue kodu otsinguil läbi kümneid eramuid ning otsustas lõpuks totaalselt oma elukeskkonda muuta. Just selle maja kasuks rääkis väga hea planeering. Kui muidu kipub kahekorruselistes eramutes trepp tervikut ja orgaanilist liikumist lõhkuma, siis selles majas oli nii iga korruse ruumiplaan kui ka korruste vahel liikumine väga hästi lahendatud.

See maja tõepoolest avaneb seal ringi liikudes, juhatades ise sujuvalt ühest ruumist teise, ühelt korruselt teisele. Esimesele korrusele jäävad avar elutuba köögiga, kust pääseb ka terrassile, abiruum ja ruumikas saun, teisele korrusele aga magamis- ja vannitoad ning kodukontor. Aed on selles majapidamises peremehe valitsemisala. Tema hindas ka korraliku garaaži olemasolu, mis aednikule kiiresti väga vajalikuks ettevalmistustööde ruumiks kujunes.

Valge villaga kohtudes oli kohe selge, et vanast kodust ei sobinud sinna kaasavõtmiseks ei mööbel ega kunstiteosed seintel − mitmed neist on leidnud endale sobiva koha perekonna maakodus või vanemate juures − ning luua tuli täiesti uus interjöör. Ehkki Mari-Liis oli varem teinud koostööd teiste sisearhitektidega, näiteks oma bürood sisustades, otsustati kodu loomisel appi kutsuda Helen Kolks, kelle käekiri on kõike muud kui ametlikku õhkkonda loov ning kellega tekkis ka isiklikul pinnal kohe väga hea kontakt.

Just viimast peab omanik väga oluliseks, sest kodu planeerides tuleb sisearhitektiga arutada läbi hulk pereliikmete harjumusi ja soove ning julgeda esitada ka käige tühisemana näivaid küsimusi, mida saab teha vaid inimesega, kellega on tekkinud usalduslik side. Sellest pidi saama ja saigi kodu, kus kõik tunnevad ennast hästi, kus ei pea muretsema, et lapsed midagi ära lõhuvad või kus lapsed ise peaks kartma mängida ja ringi joosta.  Samal ajal kiidab sisearhitekt ka klienti, kes juba ise väga hästi teadis, et uue kodu kujundamisel nad eelmise kodu stiili korrata ei taha ja seetõttu sujus neil koostöö arusaamatusteta. «Visioonid olid mõlemal sarnased ja hästi paigas,» rääkis Helen Kolks interjööri saamisloost.

Kuna majas elas varem viieliikmeline pere, tuli välja vahetada peale elu- ja magamistubade sisustuse ka kogu köök ning eramu esimene korrus läbis väga põhjaliku uuenduskuuri, teisel korrusel otsustati esialgu samaks jätta vannitubade sisekujundus. Köögi asendiplaan jäi samaks, kuid pere kokkamisharjumustest tulenevalt sisustati see täiesti uue mööbli ja tehnikaga. Mari-Liis hindab väga pikka tööpinda, mille taga on ruumi kõigile ja kõigeks, ning ka seda, et tööpinna kohale jääb suur aknapind − nii pole köögis kunagi «lõksus» olemise tunnet.

Moodsasse disaini investeerimise vastu polnud kellelgi vastuväiteid ja nii on esimese korruse pilgupüüdjaks kindlasti efektne kooslus, mille moodustavad pika söögilaua kohal rippuvad Ligne Roset’ valgustid Bloom ning lauda ümbritsevad Kartelli kollektsioonist pärit toolid Masters. Sisearhitekt oleks ehk soovinud ruumis peale diivani ja tugitooli näha ka mõnda lamamistooli, kuid oma pere harjumusi teades leidis Mari-Liis, et seda oleks pisut liiga palju, ning neil külas käies on ka näha, et lapsed hindavad neile jäetud jooksmisruumi kõrgelt. Mitme aksessuaari kohta − nagu näiteks roosa kattega diivanipadi − ütleb Mari-Liis, et kui seda talle telefonis kirjeldada, ütleks ta kindlasti ei. Kui Helen padja aga kohale tõi, ei tekkinud kahtlustki, et see on just see puuduv täpp i pealt.

Interjööris valitsevad sinised toonid on perenaise enda valik. «Praegu on see mu lemmikvärv, ehkki olen hakanud märkama ka sinepitoone, kollase varjundeid.» Sellesse perfektselt sobivad Rõugu maalid leidis aga sisekujundaja. «Pere olemasolev vanema kunsti kogu oli hea ja päris suur,» ütles Helen Kolks, «ja mulle endale meeldib tegelikult eklektika ja erinevaid stiile omavahel kokku sobitada. Aga neid varem olemasolevaid töid ei õnnestunud kahjuks kuidagi sinna interjööri paigutada.» Nii on mitu seina majas alles tühjad ja neile sobivaid teoseid alles valitakse. Näiteks teise korruse magamistuppa voodi kohale otsivad nad samuti nüüdisaegsemat mustvalget fotot või graafikat.

Lastetoad on, nagu ikka, ülejäänud majast intensiivsemas ja lõbusamas värvigammas. Mööbli valikul lähtuti sellest, et laste kasvades ei peaks seda kohe välja vahetama, ning valitud said neutraalsed valged riiulid, mis praegu on heaks taustaks mänguasjadele, hiljem aga raamatutele ja muudele aksessuaaridele. Ka kirjutuslaud on tehtud arvestusega, et selle taga mahuks korraga hoidma avatuna nii joonistusplokki kui ka arvutit ja soovi korral ka sõprade-sõbrannadega koos õppima. Vaid tapeedid said poja ja tütre tuppa tõeliselt lapsemeelsed ning värviküllased. Tütar sai kaasa rääkida ka oma toa sisustamisel, ennekõike oli tema sooviks romantiline lühter ja seinapeegel.