Aed täis õisi, emotsioone ja lugusid
Tiina Tammet
Eva Luigase toodud kuuse all tervitavad kevadet nartsissid ja priimulad. | Tiina Tammet

Telerežissöör Priit Hummel mässab maakodus Haljalas aiaga, sidudes kokku uued ja vanad taimed ning aiandusvõtted.

Kui mees esimesi oma õunapuid aeda istutas, tema vanaema veel elas. „No ma kaevasin augud valmis. Vanaema tuli ja vaatas: „Mind tahad matta või? Miks sa väikesele puule nii suure augu kaevasid?” Ma siis vaatasin jah, et istik kadus auku peaaegu ära, ja ajasin osa mulda tagasi, et istutada saaks. Meil on ikka selline veidi musta huumoriga perekond,” meenutab Priit Hummel ligi 30 aasta tagust puude istutamist. Sellest ajast kasvavad siin sordid ’Sügisjoonik’, ’Valge klaar’, ’Sidrunkollane taliõun’ ja pirnipuu, vanemaid puid on teisigi.

Vanaema ajast on siinses Haljala aleviku Kooli tänaval olevas aias palju muutunud. Sama pere valduses on krunt olnud juba 20. sajandi algusest peale. Kuigi talulilli õitses pikkades majaesistes peenardes ka sel ajal, oli suurem osa 2600ruutmeetrisest aiast peenarde ja kartulimaa all. Väikeses laudas peeti ka lehma ja seapõrsast.

Priit mäletab, et lapsepõlves tundusid lillepeenrad nii suured, et nende taha sai end ära peita. Kui aga aiatööd tema teha jäid, olid endised peenrad umbrohtunud ja hääbumas.

Praegu lookleb keset aeda suur istutusala, kuhu Priit on koondanud erinevaid sibullilli ja püsikuid. Lilli leidub ka eesaias, aga üldiselt on mees nõuks võtnud, et aiatööd ei tohiks olla ülemäära palju. Aiandus peab olema mõnus tegevus, mitte orjamine. Palgatöö lubab Haljalasse sõita peamiselt vaid nädalavahetustel ning siis peab aega jääma ka puhkamiseks. Mõtteid edaspidiseks on igasuguseid, kuid vähemalt praegu ütleb Priit, et ta hoiab end teadlikult tagasi nii liigsetest laiendamismõtetest kui taimede ülemäärastest emotsiooniostudest. Vahel on vaja ju ka külalisi vastu võtta, värsket rabarbrikooki süüa ja niisama aiatöödest lobiseda.

Priidu ema, kes mõnusal kevadpäeval ilma naudib, ütleb aga: „Ta on ikka režissöör, pole vahet, kas tööl või siin – kogu aeg mõtleb midagi välja ja muudkui korraldab.”


Vahelduseks Räpinasse
 

Uue näoga aed hakkas arenema sellest ajast, kui Priidul tuli 2010. aastal mõte Räpinasse aiandust õppima minna. Mitmed tuttavad olid seal koolis juba ees – see oli aeg, mil Räpina aianduskool oli ärksate, hoopis teiste erialade inimeste hulgas eriti populaarne. Aga aiandusõpe polnud lihtsalt moekas hobi – sellest oli palju kasu praeguse aia tegemisel.

„Kõik, kes kooli lähevad, tahavad ju algul samasugust aeda, nagu on õpetaja Reet Palusalul. Aga seda nad ei saa. Siis, kui see teadmine lõpuks pärale jõuab, teed nii, nagu ise oskad,” naerab Priit. „Ma alustasin samuti kõigepealt sellest, et hoidsin tulevast istutusala kolm aastat musta kile all, et umbrohtusid lämmatada ja kaevamist kergendada. Sellest oli tõesti abi, peenra rajamisel jäi ainult kerge läbikaevamise vaev.”

„Ma olen mullausku,” teatab mees. „Mulle meeldib rohida ja ma tahan, et kõik oleks umbrohust puhas. Püsililled on istutatud just parajate vahedega, nii et suve jooksul kasvab lehestik kokku ja umbrohtude jaoks ei jää eriti ruumi. Multši ma lillepeenras ei kannata, sellel on lühiajaline efekt.”


Vanu taimi tuleb hoida
 

Suurima istutusala vanus on neli aastat ja see on siiani tasapisi laienenud.

Kuigi aiandusärid pakuvad kõiksugu eksootilisi nimetusi, on siinses aias palju traditsioonilisi lilli, millest nii mõnedki pärinevad vanaema ajast – floksid, pojengid, laialehised kellukad, iirised, priimulad, krüsanteemid. Vanaemal oli flokse suur peenratäis, praegu on aias 12 sorti. Lisaks on ostetud samade lillede uuemaid sorte ning ka siilkübaraid, heleeniume, monardasid, lursslilli jt tänapäeval suurema valikuga taimi.

„Helsingis aiandusmessil käies pakkus üks müüja kreemi õiega floksi. No muidugi ma pidin selle ostma, sest polnud sellise värvitooniga sorti näinud. Lõpuks tuli sest ikka tavaline punane õis. Ma olin väga pettunud, et ka sellisel korralikul messil petetakse ostjaid. Turult olen samuti vahel saanud midagi muud, kui müüja tegelikult pakub,” kirjeldab Priit äpardunud oste ning soovitab kindlaid sorte tahtes hankida taimi usaldusväärsetelt müüjatelt. Ise ta aga hindab vanade sordita taimede ilu sama palju kui peente nimedega uudissorte.

„Mulle tohutult meeldivad suvelilledest astrid ja lõvilõuad – neid olen enamasti ostnud. Saialilli olen külvanud, samuti vanaema meenutamiseks talinelke,” kirjeldab ta oma armastust traditsiooniliste lillede vastu. Mullu tegi Priit eksperimendi ning külvas astrid kohe peenrale katteloori alla. Vanadest aegadest on aia veerel alles hoitud ka sireli- ja enelahekid.

„Vanast aiast korjasin kokku kobarhüatsindid ja paigutasin nad peenraservale kukeharjade ette ritta – suurema hulgana on mulje alati parem. Mäletan, et vanaemal õitses kevaditi alati ka nartsisse ning ilus kollane kullerkupp, mis nüüd on ka minu peenras olemas. See põdes ümberistutamist mitu aastat, ent nüüd õitseb taas kenasti. Minu jaoks on oluline emotsioon ja mälestused, mitte lihtsalt taim.”

Kõiki taimesorte Priit ei teagi, sest palju on taimi, mida keegi on andnud. Näiteks suurte lehtedega aedvaak olevat pärit Pätsi mõisast, aga keegi enam ei tea, kust täpselt.

Artikli täismahus lugemiseks osta värske ajakiri poest või telli ajakiri Minu Aed.

Artikli märksõnad