„Vanaema veedab kõik oma tööst vabad päevad suvilas midagi toimetades. Ta kohe ei oska lihtsalt istuda ja puhata. Lilled on temale kui oma lapsed, kes vajavad hoolt ja armastust, ning seda juba meie Mana oskab jagada! Suvila uksed on alati kõigile avatud. Suvel toimub seal alati palju sünnipäevapidusid ning saunaōhtuid. See on koht, kus kogu perele meeldib kokku saada ja värskes õhus olla.”
Sellise toreda kirja saatis aasta tagasi Kodu Kauniks konkursile Helve lapselaps Breth. On ääretult tore, kui järeltulev põlvkond oskab näha ja hinnata oma vanavanemate tehtut. Võtsime küllakutse rõõmuga vastu.
Kapsamaa ümbersünd
Aedade sünni- ja kujunemislugusid on alati põnev kuulata. Helve meenutab oma rohelise oaasi algusaastaid. „Saime selle koha endale 1990. aastatel. Eelmised omanikud olid aia ühele poolele istutanud kaheksa õunapuud ja tervelt seitseteist ploomipuud. Kõikjal laiusid peenrad. Võtsime vanad viljapuud maha, jätsime vaid kaks õunapuud, et nende vahele saaks panna võrkkiige. Seal, kus praegu on kiviktaimla, oli kolmkümmend kaske. Need tuli ka maha võtta, et aeda ruumi juurde saada. Maja ehitasime ringi veidi mugavamaks.”
Algul kasvatas pere samuti köögivilja ja näiteks lillkapsad olevat olnud vägagi ilusad. Aga mingil hetkel saadi aru, et sel vaevanägemisel pole suurt mõtet, lihtsam on aiasaadusi turult osta. Maasikaid kasvatati siiski kuni viimase ajani, aga lõpuks loobuti neistki.
Praegu katab krunti ilus muru, mille sees ja servadel on saartena ilupeenrad. Üks neist on paekivist servadega suur kiviktaimla. Kevadel õitsevad siin padjandid ja tulbid, suvel ja sügisel õilmitsevad suvikud, püsikud ja peenraroosid, nende vahel hõljuvad kõrreliste õhulised puhmikud. Kevadisi sibullilli on igal pool aias mujalgi.
„Kiviktaimla on tore värvilaik suvi läbi. Kui ta kevadel põhjalikult korda teha, pole hooldamine üldsegi hull,” arvab Helve.
Haralise ploomipuu imeline soolo
Vanadest viljapuudest jäi lisaks kahele õunapuule alles ka haraline ploomipuu ehk harilik alõtša (Prunus cerasifera), mis praegu kaunistab pilkupüüdva soolopuuna avarat muruala. „Jätsime puu alles, et lapsel oleks koht, kus ronida,” meenutab Helve. Tütar Annika on praegu 26-aastane, aga armastab endiselt seda puud. Nüüd turnivad seal Helve lapselapsed.
Alõtša oli algul väga kõrge ja tekitas suure varju. Kui ta kõvasti madalamaks võeti, moodustas võra vahva laia „vihmavarju”, mille alla on nüüd kuumadel suvedel hea varju pugeda. Kevadel õitsemise ajal tekib aeda aga suur imeline valge pilv, mis naelutab seisma ja ahhetama ka kõik möödujad.
Aias püüab pilku ka muru, mis on nii tihe ja ühtlane, et sellel on lausa patt suveajal kingadega käia. Muru eest hoolitseb Helve abikaasa, kes niidab seda tavaliselt lausa kaks korda nädalas. Sellepärast muruvaip nii hea välja näebki.
Pügada on mõnus
„Tänavusel „Teeme ära!” talgupäeval kutsuti üles, et igaüks peaks vähemalt ühe puu istutama. Meie alustasime sellega juba 20 aastat tagasi. Oma puu on ka meie neljal lapselapsel ja esimesel lapselapselapselgi,” ütleb Helve.
Noorema põlvkonna viis puud – mänd, kuusk, elupuu, kadakas, lehis – on omaette platsil. Elupuu on vahvalt spiraali pügatud, teised on tüve otsas pallidena.
Mujalgi aias näeb vahvalt vormi lõigatud okaspuid ja lehtpõõsaid, isegi madalad jaapani enelad on ümaraks pügatud. Ka kõik hekid – nii krunti piiravad kõrged elupuu- ja kuusemüürid kui ka tuhkpuust ja pukspuust peenraäärised – on perfektselt pügatud.
Puude-põõsaste lõikamine on aia hooldamise tööjaotuses perenaise rida, mida ta samas ka südamest naudib. Vaid aeda piiravad kõrged hekid tehakse korda kogu perega, sest ühe inimese jaoks oleks seda tööd lihtsalt liiga palju. Kõik elupuuhekid, mis praegu ümbritsevad aeda kõrge ühtlase müürina, istutati ise.
„Hekikääridega on tore lõksutada ja vorme luua. See kõik tuli kuidagi ise, mõtlesin, et proovin, mis välja tuleb,” tunnistab Helve. Ta töötab erivajadustega laste lastekodus ja vabadel päevadel kulub selline rahustav tegevus vägagi ära.
Helvele meeldivad just okaspuud: „Siis on ka raagus ajal aias rohelust, lisaks on okaspuudega vähem tööd kui lehtsetega, ei pea sügisel lehti riisuma.”
Okas- ja lehtpõõsaste vahvad pallid, kuubid ja koonused püüavad pilku ka aia tagumisel serval olevas suures ilupeenras. Eripäraste geomeetriliste vormide vahel näeb vaid valged õisi.
Helve: „Mõte oligi rajada valge peenar. Olin väga pettunud, kui avastasin paar päeva tagasi, et gladioolide õiepungadel hakkab paistma punast. Ei oska öelda, kas panin ise valesti või müüdi vale sort.”
Mõnus aiaelu lume tulekuni
Abihoone seina ääres oli vanasti kasvuhoone. Kui see maha võeti, tekkis lõunasse avanev pikk seinapind. Praegu katavad seda eri liiki ja sorti elulõngad, millest üks – mandel-elulõnga (Clematis flammula) hübriid ’Rubromarginata’ levitab aeda mõnusat lõhna, mis meenutab mandleid või martsipani. Pisikeste, propellerjalt pööratud kahevärviliste õite huvitavat aroomi on tunda juba kaugelt.
Siin, päikesega mõnusalt soojaks köetud seina ääres on ka puhkenurk, kus kogu suvi peetakse sünnipäevi ja muid aiapidusid.
Aias jalutades jäi silma veel muidki nutikaid kujunduselemente. Kõrge elupuuheki tume sein oli taibukalt ära kasutatud hea taustana punaselehistele kämmal- ja jaapani vahtratele ning aedhortensia õitesse mattunud tüvivormgi sai heki taustal juurde mingi erilise helenduse.
Silma jäi kaks toredat suvehekki: valgekirjulehine naat trepi kõrval varjulises nurgas ning sõnajalarida krundi tänavaäärses servas kuuseheki ees. Kevadel õitseb maja helekollase seina ääres aga pikk roosa pojengihekk.
Tore oli see, kuidas kõrge elupuuheki otsad olid käänatud nurgaks: ühel pool selleks, et varjata kompostimajandust, teises kohas selleks, et aiapingil istuja ei jääks tänavalt möödujate vaatesse. Aia perenaine tunnistab, et ta on üsna rahutu hing: „Paar-kolm aastat on sama kujundus, aga siis juba tahaks midagi ringi teha, tõsta taimi teisi kohta ja proovida uut kujundust.” Mõnusat suvilaelu ja aias askeldamist naudib Helve koos mehega lume tulekuni.
Konkursi "Kodu kauniks" finalist 2018.
