AIAKUJUNDUS | Ilupeenra istutusmustrid. Vabamad mustrid
Mati Jegorov
Adam Woodruff on oma tuntuimas, Jones Roadi kujunduses kasutanud kõrrelistest sügislubikat, preeria-pillaheina, austraalia hiidhirssi ja kõrgemas taimestuses harilikku perovskiat, mis on ka teemataimeks. | Foto ja kujundus: Adam Woodruff.

Taimede vabamatesse mustritesse istutamine järgib nende arengukäiku pikema aja jooksul ning loob aastaaegade rütmi, värvivaheldust ja põnevaid vaateid.

Kui lasta taimedel omasoodu  kasvada, siis hakkavad aja jooksul ühed neist domineerima ja teised hääbuma, tekivad uued kooslused. Osa taimegruppe kaob, suureneb või väheneb. Taimedel lastakse omasoodu areneda ja suunatakse tulemust vastavalt vajadusele. Olenevalt kujundusideest saab taimestusmustreid omavahel kombineerida, toetuda lühematele või pikematele arengukäikudele ning mõjutada ka hooldustöödele kuluvat aega.
Kui looduslähedasem kooslus tundub ilumeelele liiga metsik, siis võib taimede arengut ka rangemalt ohjata.

 

Pikemat taimede arengukäiku arvestavad istutusviisid:

hajutatud üksikud taimed, hajutatud servadega grupid

järgnev ehk suktsessiivne taimestus

taimestamine seltsivuse järgi (Hanseni ja Stahli temaatiline taimestus)

taimestamine tuumikgruppidena

segunenud taimed ehk maatriks

hooajaliselt valitsevad vaated ehk aspekttaimestus

külvatud aasad

 

Hajutatud taimed
 

Üksikute efektsete taimede abil saab muuta taimestust mitmekülgsemaks või tuua sekka rütmimuutust. Taimed peaksid vormi poolest eristuma suurest massist. Sõltuvalt kujundatavast meeleolust võib nad paigutada kindlas või juhuslikus rütmis.

Üksikuid taimi saab kasutada erinevate alade sidumisel või teemataimedena ühtlaselt jaotatuna. Sobivad siberi võhumõõk Iris sibirica, mugul-tuliürt Phlomis tuberosa, harilik perovskia Perovskia atriplicifolia, erinevad laugud Allium.

Vägiheinasid Verbascum, sõrmkübaraid Digitalis, aed-uniohakaid Dipsacus fullonum jt kaheaastaseid taimi kasutades võivad peenrad muutuda hajuvate äärealadega või aspekttaimestuseks.

Kõrvuti olevate gruppide kokkupuutealale võib kujundada justkui hambumise, kus järjest suurenevate vahedega istutatud taimed omavahel sulanduvad. Selleks tuleks valida liigid, mis teineteist alla ei suru. Looduses tekivad maastiku muutudes sarnased sujuvalt üleminevad kooslused kasvukohtade äärealadele. Hajutatud servadega gruppe võib moodustada võsunditega levivatest taimedest, nagu haraline aster Aster divaricatus, longus metsvits Lysimachia clethroides või kobar-varjuliilia Smilacina racemosa. Ohutum võimalus on valida kompaktsema loomuga taimedest helmikpööris Heuchera, hosta Hosta või ainuroog Hakonechloa macra.
Hooldusvõtetega saab hajutatud äärealadega gruppe säilitada muutumatuna, seguneda lastes moodustuvad neist maatriksid või suured grupid.

 

Järgnev taimestus
 

Põhiliselt kasutatakse järgnevat taimestust kevadise värvikirevuse suurendamiseks. Kui raagus põõsamassid tunduvad liiga üksluised, siis võib põõsaste ette istutada talvist lumekuppu Eranthis hyemalis, lumikellukesi Galanthus, märtsikellukesi Leucojum, sillasid Scilla jt varaseid sibullilli. Sarnaselt võib sibullilli kasutada püsilillede ümbruses, mille kasvavad lehed järk-järgult katavad närbuvad sibullilled. Järgnevas taimestuses ei ole püsililled mitte ainult sibullillede peitjad, nad ka täiendavad teineteist ja moodustavad erinevaid värvi ja tekstuuri kombinatsioone.
Mõned paarid: hiline lihtõieline tulp ’Queen of the Night’ ja kukehari Sedum ’Matrona’; jaapani tarn Carex morrowii ’Variegata’ ja hispaania ebahüatsint Hyacinthoides hispanica; tanguutia rabarber Rheum tanguticum ja hispaania ebahüatsint ’Rosea’ H. hispanica.

 

Peenrad seltsivuse järgi

Seltsivus on erinevate liikide omadus moodustada omavahelisi gruppe. Richard Hansen ja Friedrich Stahl uurisid paljude püsilillede looduslikke seltsimise viise ja jagasid nad selle järgi gruppidesse.

I üksikult või väikeste rühmadena (teravaõieline kastik ’Karl Foerster’, idamagun).

II 3–10 taimest koosnevad väikesed grupid (jaapani tarn ’Variegata’, hobukastanilehine rodgersia).

III 10–20 taimest koosnevad suuremad grupid (mets-piiphein, laanesõnajalg, ojamõõl, bergeenia).

IV Suured grupid (laanesõnajalg, mets-piiphein, männas-neiusilm).

V Monotaimestus (väike igihali, maikelluke, hiina astilbe ’Pumila’).

Enim mõjutavad taimede seltsivust levimisviis, kasvukoht ja taimedevaheline konkurents. Üksikud taimed levivad puhmikuna, mida suurem on grupi number, seda suurema levimisvõimega on taimed. Kui suurema grupinumbriga taimi kasutada väikeste rühmadena, siis hooldusvajadus suureneb, sest nad kasvavad kiiresti enda kasvualalt välja.

Igale liigile omane seltsivuse grupp on kõige iseloomulikum ideaalsetes kasvutingimustes. Tingimuste suure erinevuse tõttu ei üldistanud Hansen ja Stahl taimestamise viisi kõikidele kasvukohtadele. Nad pakkusid välja looduslähedase taimestamise näite, kus peenar koosnes üksikutest aktsenttaimedest ja aktsenttaimede gruppidest, mille ümber olid paigutatud saatetaimed ning suurema massi moodustasid teisi taimi ümbritsevad pinnakattetaimed. Selline lahendus püsis klassikalise püsikupeenraga võrreldes umbrohu- ja hooldusvabam. Eesti keeles leiab taimede seltsivuse kohta infot Martin Habereri raamatust „300 kaunist aiataime”.

 

Tuumikgrupid
 

See on lihtsustatud variant seltsivuse järgi taimestamisest, kus grupi moodustavad aktsenttaim ja seda ümbritsevad kaastaimed või mosaiigilaadsed aktsenttaimedest tuumikud, mis on erineva rütmiga liidetud pinnakattetaimede või ühtlase maatriksiga. Tuumikgruppide taimed peaksid hoidma peenra struktuuri pikema aja vältel. Suuremale alale saab kombineerida tuumikuid, kus liikide kõrgus, tekstuur, värv ja õitsemise aeg muutuvad, kuid teatud taimede rütm jääb korduma. Mitmekülgsuse rõhutamiseks võib tuumikgruppidesse lisada kõrgema kõrrelise, püsilille või dekoratiivse tüvega põõsa.

 

Segunenud taimed ehk maatriks

Maatriksis on taimed paigutatud 1–2 kaupa näiliselt juhuslikult, moodustamaks aasalaadseid kooslusi. Taimede valikul on olulised ülesanded, mida taimed peavad täitma, kasvutingimused ja seltsivad liigid. Pikaajaliselt toimivaks koosluseks võiks valida I–II seltsivusgrupi taimed. Vaheldusrikkuse suurendamiseks võib sobitada maatriksiga teisi taimestamise viise. Hooldustöödega taimedevahelisse konkurentsi sekkudes saab mõjutada ühtede või teiste taimede domineerimist. Vähese sekkumisega areneb dünaamika, kus osa taimi kaob või muutuvad asukohad. Sellisel taimestamisel on tähtis aasta ringi struktuuri säilitada hoolikalt valitud taimede abil.

Ühes maatriksis kasutatakse keskmiselt 20–40 erinevat taimeliiki, istutades ruutmeetrile keskmiselt 6–8 taime. Kõige kõrgemaid ehk struktuuritaimi kasutatakse 5–15%, kaastaimi 30–40%, pinnakattetaimi 50%, lühiealisi taimi 5–10% ja kevadhooaja värvikirevuse suurendamiseks sibullilli 1–30 tk m2 kohta.

Allikas: Kodu&Aed

Sarnased artiklid