Alpidest pärit priimulad | Mida priimulad kasvamiseks vajavad?
Riho Teras
Äärispriimula 'Caerulea'. | Riho Teras

Priimulad on suur ja kirju seltskond ning nad kasvavad maailmas looduslikult pea iga kivi taga. Priimulate levimist Himaalaja algkodust on kängitsenud kõrged mäed, kuid mõni vapper lilleke on sealt ikkagi putku pannud, sirutudes ühe liinina Alpidesse.

Alpid on hoidnud ja vorminud sinna jõudnud priimulaid nii, et mäe ühel nõlval kasvab üks liik, aga teisel hoopis teine – mäestik on andnud sealsetele priimulatele vormirohkuse, kuid väikese levila. Kõiki neid iseloomustab suhteliselt madal ja aeglane kasv, nahkjad paksud lehed ning värvikirevad õied – tunnused, mida tuleb maksta mägede terava päikese ja lühikese soojaperioodi eest.
Selliseid priimulaid kasvab Alpides kokku 22 liiki, millest ainult 4 on laiema levikuga Euroopa teistes mäestikes. Muidugi on lauskmaa inimesed sellistest taimedest vaimustunud ning varmad neid oma aeda tooma. Kusjuures enamik Alpidest pärit priimulaid kasvab lahkesti meie aiaski, ainult mõni vigiseb siinse kliima üle ning läheb välja.

 

Kaunid kohanejad
 

Alpi priimulatest on kõige kergemini kasvatatavad kõrvikpriimula Primula auricula ja äärispriimula P. marginata. Esimese hübriidid on meil aias ammu tuntud, kuid teine, äärispriimula, on jäänud millegipärast tagaplaanile. Samas on äärispriimulast aretatud palju põnevaid sorte-hübriide just huvitavate sinistes toonides õite ja aias kasvatatavuse pärast.

Peale eelnevate edenevad meil aias suhteliselt kergesti Clusiuse priimula P. clusiana, kaunis priimula P. spectabilis, Wulfeni priimula P. wulfeniana, karvane priimula P. hirsuta ja viimase hübriid kõrvikpriimulaga, pehmekarvane priimula P. ×pubescens. Ainus mure nende liikide puhul on aeglane kasv, mis tegelikult priimula puhul on lausa boonus, sest kes neid taimi ikka viitsib iga 2–3 aasta järel jagada. Enamik äärispriimula sortidest kasvab jagamiseks paraja suurusega taimeks 6–7 aastaga, kuid pisipriimulat P. minima ei söandaks jagada ka siis. See kõigest 5 cm kõrgune taimehakatis laieneb lausa teosammul, ent kui vähegi saab, siis rullib oma piraka õie lahti igal kevadel.

Seltskonnast kõige nõudlikumad on Allioni priimula P. allionii ja P. tyrolensis. Mõlemad on ainult paari sentimeetri kõrgused ning looduses katavad nende väikesi lehekodarikke tihedalt suured roosad õied. Kaugelt vaadates tundub, nagu oleks keegi mannavahutorte kividele loopinud. Mujal Euroopas kasvatatakse neid liike potis alpimajades, kuid meil pole selline „hullumeelsus” veel moodi läinud. Samas on Allioni priimula hübriidid, mis on saanud verd mõnelt vastupidavamalt liigilt, meil aias hästi kasvatatavad. Seda siiski ainult kiviktaimlas, tavalises peenras nad vastu ei pea.

 

Olulised üksikasjad

 

Liikide hübridiseerumine on olnud selle priimularühma nii hea kui ka halb omadus. Tänu liikide ristumisele on aretatud palju huvitavaid hübriidseid sorte. Tuntuim ja ka vastupidavaim on pehmekarvane priimula P. pubescens, mida eristab kõrvikpriimulast madalam ning aeglasem kasv. Muidugi on pehmekarvase priimula õied väiksemad kui kõrvikpriimulal, kuid selle puuduse hüvitab taime kompaktsus.
Kuna Euroopa aednikud on Alpide priimulaid tundnud juba sajandeid, on seal liikvel palju hübriidseid sorte, mis on saadud kolme ja enama liigi ristamisel. Sellised „taimekrantsid” on tõupaberita elukatele omaselt tugeva tervise ja vastupidavusega. Samas saab nn paberitega, puhtaid liike ainult siis, kui taimed on kasvatatud loodusest korjatud seemnetest. Aiast nopitud seeme enamasti liigiehtsaid järglasi ei anna.

Alpi priimulate kasvatamine on tegelikult üsna lihtne. Kõige olulisem on leida õige kasvukoht, väetamist taimed ei vaja. Ääris- ja kõrvikpriimula kasvavad väga hästi tavalises aiamullas ning neid võib julgesti soovitada igasse aeda. Ülejäänud edenevad paremini kiviktaimla klibuses pinnases.
õik Alpi priimulad armastavad kivide lähedust, kuid ainult Allioni priimula ja tema hübriidid vajavad kivipragudesse istutamist. Teised saavad ka niisama hakkama. Kindlasti ei sobi Alpidest pärit priimulatele raske savine muld, sellisel juhul arenevad neil ainult nõrgad juured ning taimed võivad talvel hukkuda.

Alpi priimulad on väga valgusnõudlikud, samas nad otsest lõunapäikest ei armasta. Kasvamiseks on kõige parem aia ida- või läänekülg. Põhjapoolne ots sobib siis, kui see on avar ja suuremad taimed ei varjuta peenart. Aia lõunapoolsel küljel olen priimulaid istutanud suure kivi taha nii, et see varjab taime otsese päikese eest. Lisaks kaitseb kivi taimi ülekuumenemise eest ning hoiab kinni vajalikku niiskust, mille tulemusena kasvavad nad hästi ning õitsevad rikkalikult.

Talvitumine on nendel priimulatel hea või isegi väga hea. Tavaliselt Alpi priimulate talvitumisega muret ei ole. Ainult Allioni priimula ja P. tyrolensis’e liigid ei taha avamaal kuigi kaua vastu pidada. Neid tuleb talvel kindlasti hoida vihma eest, toetades näiteks vastu kivi tavalise klaasitüki. Samas peavad Allioni priimula hübriidsed sordid meil vastu palju paremini ja mõni ei vaja isegi klaasiga katmist. Kuna siinsed talved on muutunud vihmaseks, hakkavad priimulad juba jaanuaris kasvama, kuid nad ei talu veebruaris saabuvat külma. See ongi peamine halva talvitumise põhjus. Soe talv on priimulatele halb.

Artikli märksõnad