Roniv hortensia: kasvõi klaasi mööda üles 15 m kõrgusele

Jüri Annist
Mida varjulisem on kasvukoht, seda kiiremini roniv hortensia sirgub, aga vähem õitseb, ja vastupidi. | Shutterstock

Roniv hortensia Hydrangea anomala on tippronija omasuguste seas, kes suisa klaaskasvuhoone seina mööda suudab üles rühkida. Ja seda ilma nähtava pingutuseta. Kel tarvis aeda head ronitaime, siis see oleks kindlasti sobilik valik.

 

Taime kinnitumise eest hoolitsevad lüheldased õhujuured, mis justkui sulandavad ennast aluspinnaga kokku. Roniva hortensiaga kaetud seinad panevad ahhetama. Lagedatele puutüvedele või tikksirgetele postidele annab roniv hortensia hoopis uue ilme.
Paljude arvates on Eesti oludes vääntaimede seas just roniv hortensia kõige esinduslikum. Talle on jõukohane 15 meetri kõrgustähise saavutamine. Kui ta ülespoole kasvada ei saa, siis on ta valmis edenema ka laiupidi. Mõne näotu aia katmine tiheda lehevaibaga läheb tal kenasti korda. Toe puudusel edeneb ta mulla pinnal ja moodustab sinna kuni 0,9 m kõrguse „muhu”. Umbrohud saavad seeläbi tuntavalt ahistatud.

Taime poolt pakutav värvigamma on askeetlik: rohelised ovaalsed lehed, valged õied ja kahvatukollane sügisvärvus. Justkui mõningase lohutusena ilmuvad talve hakul mahapudenenud lehtede alt nähtavale kenasti kakaopruunid võrsed. Suured lamedad õisikud puhkevad alates juulist ja jätkavad õilmitsemist sügiseni.
Hõredapoolsed õisikud koosnevad pisikestest rohekasvalgetest fertiilsetest õitest, mida ääristavad väikeste liblikatena valged steriilsed õied. Lõhnapommideks pole põhjust õisi nimetada.

Kolmel kuni viiel esimesel aastal on taim väga aeglane kasvaja.
Noorena vajavad võrsed kärpimist, vastasel korral ei pruugi kujuneda ühtlaselt katvat võra. Aastate edenedes roniva hortensia kasvukiirus suureneb, siis kasvab ta kuni 50 cm aastas. Õitsema puhkemist ei tasu oodata enne, kui alusest sirutuvad peaaegu rõhtsalt väljapoole võrsed, mis ei püüagi kuhugi kinnituda. Kõrge post eaka ronihortensiaga näeb talviti välja nagu hiiglaslik pudelihari. Suviste õisikute pruunistunud jäänused lisavad „harjale” kohevust.

Roniva hortensia ümberistutamine, kui see on tõesti hädatarvilik, võta ette varakevadel. See on pehmelt väljendudes omapärane protseduur. Vääte õnnestub mis tahes aluse küljest lahti katkuda vaid tükkidena. Lõpuks jääb sulle käte vahele poolemeetrine tüvekönt kasina juuretuustiga. Loomulikult tahad sa edasisest istutusprotseduurist loobuda ja tükkideks lagunenud hortensia ahjupuude riita visata. Hoia hoogu! Istuta ta kõigele vaatamata uude kohta, hoolitse, et muld oleks niiske, ja väga suure tõenäosusega läheb ta üllatavalt energiliselt kasvama.

 

Kasvukoht
 

Ronivale hortensiale meeldib kasvada viljakas ja püsivalt parasniiskes mullas. See võiks olla kergelt happeline, mistõttu sega tema istutusauku pisut puhast turvast. Keskpäevapäikeses üleskuumenev muld ei meeldi hortensiale.
Poolvarjuline kasvukoht on talle hoopis rohkem mokkamööda. Mida varjulisem on kasvukoht, seda kiiremini ta sirgub, aga vähem õitseb, ja vastupidi. Regulaarset kärpimist ta ei vaja, lõika välja vaid need oksad, mis kasvavad ebavajalikus suunas. Lõikamine võta ette pärast õitsemist (suve lõpus). Põuasel suvel kasta teda. Ta ei talu paakunud mulda. Looduses kasvab ta Kaug-Idas, Sahhalinil, Jaapanis, Koreas. Sealsed talved on päris korralikud ja nii ei ole ronival hortensial meie talvede üleelamisega probleeme. Vaid noori taimi võiks talvel igaks juhuks kergelt katta.

 

Sordid
 

Tuntuimaks roniva hortensia sordiks on ’Brookside Littleleaf’. Osa taimetarku peab teda lõhikhortensia Schizophragma sordiks. Taimel on üsna väikesed lehed, aga need on kenasti voldilised. Kasvult jääb ta hoopis madalamaks (10-aastaselt ulatub 4 m kõrgusele). Ta alustab oma valgete õisikutega õitsemist ronivast hortensiast varem. Väidetavalt suudab ta taluda vaid kuni −20 °C külma. ’Cordifolia’ on veelgi kasinama kasvuga sort. 10-aastaselt on talle jõukohane 1,5–2,5 m kõrgustähis. Tema saagja servaga läikivad tumerohelised väikesed lehed on südamekujulised. Lehtede alumised pooled on heledamad. Fertiilsed õied on kreemikad ja lõhnavad mee järele.
Steriilsed õied on valged, lõhnatud. Mõlemad nimetatud sordid eelistavad kasvada hajusa varjuga kohas. Ebakorrapärase kollase äärisega lehed on pilgupüüdjaks sordil ’Mirranda’ (sün ‘Miranda’ või ‘Firefly’). Kasvult jääb ka tema oma liigikaaslastest madalamaks.
Sordi eelistuseks on püsivalt parasniiske mullaga varjuline kasvukoht. Esimeste muljete põhjal on alust karta, et kirjulehiste ronivate hortensiate talvekindlus jätab soovida.

Sarnased artiklid