Ebajasmiinide lõhnav ilu

Andres Vaasa

Värd-ebajasmiin. | Andres Vaasa

Ebajasmiini perekonda kuulub ligi 70 liiki, paljud nendest on hübriidid, mida puukoolid vegetatiivselt paljundavad ja levitavad. Need ilupõõsad kasvavad looduslikult põhjapoolkera parasvöötmes, kuid osa pole Eestis piisavalt talvekindlad. Ebajasmiinide populaarsusele on tugevat mõju avaldanud Prantsuse sordiaretaja Victor Lemoine (1823–1911), kelle aretatud sordid on tänaseni hinnatud.

Harilik ebajasmiin Philadelphus coronarius on hariliku sireli kõrval enim levinud ilupõõsas meie aedades, teda tuntakse sageli tugeva lõhna järgi. Mõnele tundlikumale inimesele võib aroom isegi liiga intensiivne olla. Õitseb juuni esimeses pooles ebajasmiinidest esimesena, jaheda kevade korral jaanipäeva paiku.

Harilik ebajasmiin kasvab meil tavaliselt 2–3 m kõrguse ja sama laia põõsana. Hooldatud põõsast võib pidada pikaealiseks, paljudes vanades taluaedades on need kasvanud aastakümneid. Tema sortidest on tuntud kevadel puhkedes intensiivselt kollaste, hiljem kollakasroheliste lehtedega ’Aurea’ – põhiliigi suurune põõsas. Kollase lehevärvuse tagab päikeseline kasvukoht, varjus kipub ta kollakasroheline olema. Sort ’Variegatus’ võlub laia valge leheservaga, kaugelt vaadates võib see näida isegi siberi kontpuu valgekirjulehise sordina, kuid tal on valged, nõrgalt lõhnavad õied, mis muudavad põõsa veegi valgemaks.