Imeline iiris
Elle Ahse
Minu Aed
kodus iirised
Iirised | Elle Ahse

Iirise ajalugu ulatub kaugesse minevikku. Nii Araabias kui Vana-Egiptuses kasvatati erinevaid iiriste liike juba umbes 4000 aastat tagasi. Nende pikkade sajandite jooksul pole imeilus, karismaatiline, elegantne ja glamuurne lill kaotanud oma aktuaalsust tänaseni, tema võidukäiku aiapidajate südameisse pole suutnud pidurdada miski.

Iiris kasvab looduslikult kõigil põhjapoolkera mandritel. Praeguseks on avastatud üle 200 liigi iiriseid, kes eelistavad metsavööndi niiskemaid alasid. Kuid on olemas ka väga põua- ja kuumakindlaid liivalembeseid liike ning on teada isegi mitu sooaladel kasvavat. Iiris on saanud oma nime Hippokrateselt. Kaasaegse botaanika isa Carl Linne säilitas kaunitari arhailise nime ning nimetas tema järgi terve taimeperekonna.

Iirised kuuluvad võhumõõgaliste (Iridaceae Juss.) sugukonda võhumõõga ehk iirise (Iris L.) perekonda. Botaaniliselt on iirised taimemaailma üks keerukamaid ja arvukamaid perekondi. Liigid erinevad üksteistest paljude erinevate tunnuste ja ka kasvutingimuste poolest. Seetõttu on aednikud võtnud kasutusele hoopis lihtsama, nii Ameerika Iirisekasvatajate Seltsi (AIS) kui Inglise Kuningliku Aiandusseltsi heakskiidetud klassifikatsiooni. Päris hiljaaegu lihtsustati iirise perekonda veelgi ning eraldati sellest sibul- ja mugulsibul-iirised omaette perekondadeks.

Praegu kuuluvad iiriste hulka vaid risoomiga ehk juurpüsikud, kes omakorda jagunevad habemega ja habemeta iiristeks. Habemega iiristest on kogu maailmas populaarseim, armastatuim ja tuntuim aediiris (I. germanica L.)

Aediiris

Aediirised on tugeva, roomava, mitmeaastase risoomiga rohttaimed. Kõige tähtsama organi – risoomi – tervisest sõltub kogu taime heaolu ja välimus. Selle alumiselt poolelt lähtub hulgaliselt juuri, mille abil taim kinnitub mulda ning mille kaudu toimub tema varustamine vee ja toitainetega. Risoomist arenevad kahesugused pungad. Vegetatiivsetest kasvupungadest tekivad uued risoomid, generatiivsetest aga õiepungad ning üheaastased püstised, sirged, jäigad, seisukindlad õievarred. Aediirise tumerohelised, jäigad, püstised, tipust teritunud mõõkjad lehed lähtuvad samuti risoomist. Lehed on kergelt kaetud hallika vahakirmega ning nad on koondunud omapärastesse paarituarvulistesse lehvikutesse.

Aediirise eksootilise õie ehitus ei sarnane mitte ühegi teise püsiku omaga, tema õiekatte- ehk perigoonilehed asetsevad ümber kolmehõlmalise emakasuudme kahekorruseliselt. Kolm sisemist ehk ülemist (ingl standard) on püstised ja veidi kaardus sissepoole, moodustades tipuosas kokku puutudes ilusa võlvi või karika. Kolm välimist ehk alumist õiekattelehte (ingl low) ripuvad vanematel sortidel allapoole, uuematel hoiavad õievarrest kaarjalt eemale või asetsevad täiesti rõhtsalt.

Alumiste perigoonilehtede keskroo peal asub habe (ingl beard) – harjataoliselt tihedate karvakestega kaetud värviline triip. Vanematel sortidel on see kollane, uuematel võivad esineda kõik vikerkaarevärvid. Paljudel viimastel on traditsiooniline habe muutunud sarve- või lusikakujuliseks. Aednikud nimetavad neid sarviiristeks, kuid peab meeles pidama, et nad on ikkagi aediirised. Mitmete sortide läbikumavad, virvendavad, sillerdavad, pärlmutterjad, eriliselt läikivad värvid on seotud perigoonilehtede raku ehitusega, mis koondab ja peegeldab valgust nagu miniatuurne optiline lääts. Aediirise sorte iseloomustab ka nende hõrk, peen aroom, mis ei tekita allergiat. See on sorditi väga erinev. Lõhn on raskesti kirjeldatav, see meenutab mingit teist lille, puuvilja või eksootilisi vürtse.

Aediiriste klassifikatsioon ja üldiseloomustus

Sellist ühist klassifikatsiooni, mis hõlmaks aediirise kõiki tunnuseid, pole olemas. Aediirised jaotatakse nende kasvukõrguse järgi 3 suurde põhirühma. Anglosaksi maades nimetatakse aediirist habeiiriseks (I. barbata hort), seetõttu tuleneb ka nende jaotus ingliskeelsest nimetusest Bearded Iris.

Kääbus-aediirised (Miniature Dwarf Bearded – MDB) on 5–20 cm kõrgused. Nende värvirõõmsate õite läbimõõt on kuni 8 cm ning igal varrel puhkeb alati 2 õit. Kääbus-aediirised on väga varased õitsejad ja head paljunejad, kes moodustavad mõne aastaga kena koloonia. Seetõttu kestab nende õitsemine terve kuu. Oma laia värvivaliku, varase õitsemisaja ning külmakindluse tõttu on see üha enam populaarsust koguv sordirühm.

Keskmised ehk keskmisekasvulised (Medium) aediirised (Intermediate Bearded – IB). Sellesse rühma kuuluvad aediirised, kelle kõrgus jääb vahemikku 21–70 cm. Nende õite läbimõõt on 8–13 cm ning ühel varrel on 3–4 või rohkem õit. Nad puhkevad kohe pärast kääbus-aediiriste õitseaja lõppu, õitsedes samal ajal kõrgete aediiristega. Kuigi keskmisekasvulised iirised on väga ilusad ja huvitavate värvidega, kasvatatakse neid hoopis vähem kui teisi aediiriseid, sest nende väikesed õied jäävad suureõieliste varju.

Kõrgete aediiriste (Tall Bearded – TB) rühma kuuluvate aediiriste kõrgus on 70–110 cm. Nende õied on suured või väga suured, diameeter 10–25 cm. See on aediirise kõige tuntum, levinum, värvirohkem ja karismaatilisem sordirühm ning põhiline aediirise aretustöö toimub just selle seas.

Kasvukoht ja mullastik

Aediirised on väga niiskustundlikud, sooja-, kuiva- ja päikeselembesed taimed. Paljud peavad neid äärmiselt nõudlikuks ja pirtsakaks, kuid kõik taimed vajavad hoolitsust ning inimkäe puudutuseta ei edene korralikult mitte ükski kultuurtaim. Kui järgida aediirise soove kasvukohale ja mullastikule, on tema kasvatamine nii mõnegi teise lillega võrreldes üpris lihtne.

Aediirisele tuleb valida aias kõige päikesepaistelisem ja soojem, tugevate tuulte eest kaitstud koht. Sobivaimad on lõunapoolsed kallakud. Kasvukoha põhjaküljel võiks asuda mõni hoone või kasvada tihedam hekk. Aediiris põlgab täisvarju, pimedates kohtades ta ei õitse. Aediiris ei vaja toestamist, kuid tuulistes kohtades, eriti tuulekoridorides, võivad nende rasked õievarred, millel on hulgaliselt õiepungi ja avanenud õisi, murduda. Ka väga umbsed kasvupaigad, kus tuuleõhk üldse ei liigu, pole aediirise jaoks head. Seal on taimedel oht haigestuda seenhaigustesse.

Heaks paljunemiseks ning rikkalikuks õitsemiseks vajab aediiris korraliku drenaažiga huumusrikast mulda. Rohkem sobivad nõrgalt happelised kuni nõrgalt aluselised kergemad liivsavimullad ning õhukese mullakihiga paepealsed istutuskohad. Taimede istutusalalt tuleb eemaldada kõik umbrohujuured. Paljunenud risoomikolooniate vahelt on neid võimatu kätte saada.

Mulla ettevalmistamisel on otstarbekas sellesse kaevata kaua seisnud komposti ja väikeses koguses sügisväetist, sest aediiris armastab kaaliumi, eriti aga superfosfaati. Väga hästi mõjub taimedele lehtpuutuhk, mis sisaldab rikkalikult mikroelemente ning õitsemist soodustavat kaaliumi. Viimane aitab neutraliseerida ka mulla liigset happesust. Sobiv kogus on 200 g tuhka 1 ruutmeetrile.

Aediiris ei talu värsket või vähekõdunenud sõnnikut, see on talle hukatuslik. Liigse lämmastikusisalduse tõttu ei tohi kasutada igasuguseid granuleeritud nn kakaväetisi. Ka turvas kui niiskuse siduja ei sobi aediirisele. Aediiriste istutusala tuleb ette valmistada 2–3 nädalat varem, et muld jõuaks vajuda ning tiheneda. Kohevasse mulda istutatuna võivad nad liikuda liiga sügavale pinnasesse.

 

Istutamine

Tavaliselt müüakse aediiriseid paljasjuursena ning kuiva materjali pakitult. Nii on tagatud, et nad jõuavad ostjani kahjustusteta. Aediirise risoom on kuivas keskkonnas väga elujõuline, ta on võimeline elama kuivanuna väga pikka aega (mitu kuud). Enne istutamist kontrolli risoomi korralikult, et sellel poleks mehaanilisi vigastusi ega esineks bakteriaalse juure-mädaniku varjatud tunnuseid. Terve, heas konditsioonis risoom on kõva, kuiv ja ühevärviline ning sellesse ei jää kergel sõrmega vajutamisel mingit lohku. Viimase olemasolu viitab haigestumisele.

Hoolega vaatle risoomi kaela, kust kasvab välja lehelehvik. Kõik kahtlased, tumedaplekilised kohad lõika risoomist terava noaga kuni terve koeni välja. Kontrolli ka lehelehvikut, mis on tavaliselt lõigatud tagasi. Lõikepindade kerge pruunistumine on loomulik kuivamine ning taime ei kahjusta. Kui kuivanud on lehviku äärmised lehed, eemalda need risoomi poole keerates. Kui pruunistunud on lehviku keskmine leht, võid olla kindel, et istik on haigestunud. Tavaliselt tuleb selline lehvik kuni risoomini eemaldada.

Haigustekitajate ja kahjurite eemaldamiseks ning risoomi veevaru taastamiseks pane terved risoomid paariks tunniks kaaliumpermanganaadi keskmiselt lillasse toasooja lahusesse, kuhu võiks lisada liitri vee kohta ka ühe küüslauguküüne. Vette aseta vaid juured, risoom peab jääma kuivale. Lõikehaavadega risoomid tuleb pooleks tunniks asetada 0,2% topsiinilahusesse ning seejärel päikese käes kuivatada. Desinfitseerida ka kõik töövahendid.

Aediirise istutamisel jäta tema risoom mulla peale. Istutusaugu kaevamisel tee selle keskele ümbritsevast mullapinnast veidi kõrgem kuhik, kuhu aseta risoom. Juured laota ühtlaselt laiali kuhiku kõrvale kraavikestesse. Juured ei tohi kusagilt olla kahekorra, vajadusel tuleb neid lühendada.

Kuna risoom vajab sooja, aseta see päikese poole, lehvik jääb varjupoolele. Kui taim on kohale asetatud, hoia risoomi külili vajumise vältimiseks ühe käega kinni. Teise käega kasta enne juurte katmist mullaga kraavikesed vett täis. Niimoodi jääb risoom alati kuivaks, aga juurteosa saab piisavalt vett ning pinnas märgub ühtlasemalt. Seejärel täida süvendid mullaga ja patsuta neid kergelt. Mõne päeva pärast kontrolli, kas risoomide peale pole sattunud mulda või pole juured jäänud paljaks.

Kasvuaegne hooldus

Aediirise kasvuaegne hooldamine algab kevadel lume sulamise ajal. Kui lumi sulab väga kiiresti ja vesi ei jõua pinnasesse imbuda, hoolitse selle ärajuhtimise eest. Kui vee temperatuur tõuseb 7 kraadini, algab tärkliserikastes risoomides käärimine ning ka kõige paremini talvitunud taimed võivad hukkuda.

Kui oled iiristele talvekatte peale pannud, ei tohi selle eemaldamisega viivitada, sest see ei lase taimedel hingata. Kate tuleb eemaldada koos lume sulamisega. Seejärel puhasta taimed kuivanud lehtedest, kontrolli risoomide seisukorda ning kobesta mullapind. Kui istutamisel on taimed saanud varuväetist, pole neid esimesel kasvuaastal vaja väetada, sest üleväetamine mõjub nende tervisele halvasti. Aediirise väetamise kohta on raske üheseid nõuandeid anda – see sõltub eelkõige mulla tüübist. Kergematel liivmuldadel, kus toitained uhutakse vihmaveega kiiresti välja, võiks kohe pärast lume sulamist anda kloorivaba granuleeritud täisväetist. Puista see ümber taime mullapinnale laiali ja kobesta ettevaatlikult pinnasesse. Korda väetamist 2–3 nädala pärast. Viimast korda tee seda vahetult enne õitsemist. Viljakamatel muldadel pole selline väetamine vajalik, seal piisab tavaliselt esimesest varakevadisest väetamisest.

Üldiselt meie ilmastikuoludes iiriseid kasta pole vaja, kuid väga kuivadel kevadetel on neilgi tarvidus vee järele vegetatsiooniperioodi algul ning enne õitsemist ja õitsemise ajal. Aediirisel kasta vaid mullapinda, nii et risoom ja taim ise jääksid kuivaks. Kindlasti ei tohi neid vihmutada. Parim kastmisaeg on varahommik, siis jõuavad taimed keskpäevaks kuivada. Aediirised on väga põuakindlad. Kuumal sademetevaesel 2001. ja 2002. suvel hävisid veepuuduse tõttu paljud dekoratiivtaimed, kuid nemad nautisid neid ilmu, õitsedes järgmisel aastal tunduvalt ohtramalt kui sademeterikka suve järel. Pärast õitsemist pole vaja mulda enam kobestada. Vegetatsiooni teisel poolel aediirise veevajadus väheneb järsult ning niiviisi imbub sadevett pinnasesse vähem.

Pärast õitsemist tuleb kindlasti maha murda kõik õitsenud varred, sest nendel teist korda õiepungi enam ei teki. Selleks toeta ühe käega risoomi, teisega murra õievars järsu liigutusega suunaga risoomi poole. Niimoodi toimi ka siis, kui on vaja võtta lõikeõisi. Õievarre ja lehviku tüügast alles jätta ei tohi, sest sinna hakkab ka kõige kuumemal ajal kogunema vesi, mis põhjustab iirise haigestumist. Juuli lõpus võib märgata, et lehviku äärmised lehed hakkavad lehvikust irduma, hoidudes veidi ette- ja väljapoole. Tegemist on vananevate lehtedega ning need tuleb ettevaatlikult risoomi poole keerates eemaldada. Alates septembri keskpaigast lõika iiriselehvikud katusekujuliselt tagasi, nii et lehviku kõrguseks jääb 10–15 cm.

Talvitumine

Katta või mitte katta? Parim kate aediirisele on kohev, umbes 30 cm paksune lumikate. Mida aga teha, kui lund pole? Aediiristele võib peale panna vaid õhkkuiva materjali, mille all taimed saavad hingata. Ühtlaselt külmal talvel pole sellise materjali leidmine raske. Probleem tekib aga siis, kui külmaperioodid vahelduvad niiskete soojade ilmadega. Kui talv on normaalne, võib taimi katta kuivade puulehtede ja turbaga, ent vihmasadude ajal muutuvad need kokkuvajunult külmaks ja umbseks kompressiks, mille all taimed lämbuvad. Siis hukkuvad iirised sellele vaatamata, et talv väga külm ei olnudki.

Tavalise freesturba miinus on ka kevadine hiline sulamine, mistõttu seda pole võimalik õigeaegselt eemaldada. Soovitada võiks spetsiaalset talveturvast. Päris hea kate on kuuseoksad, kuid pidevate vihmasadude ajal võiks neid mõneks ajaks eemaldada, et tuul saaks kuivatada nii taimed kui pinnase. Kuna olen ise kogenud, kui palju halba võib aediiristele teha ebasobiv kate, olen nende talvisest katmisest loobunud. Kõigile ma seda siiski soovitada ei julge. Ilmakapriiside vastu ei saa inimene mitte kuidagi.

Sordivalik

Praeguseks on aediirise sorte aretatud üle 60 000, selles tohutu suures hulgas on orienteeruda väga keeruline. Valik tuleb teha külma- ja haiguskindlamate sortide hulgast. Algajad ja väiksema kogemusega iirisekasvatajad peaksid vaatama vanemate sortide poole. Viimase sajandivahetuse aretiste seast leiab hulgaliselt selliseid, mis ei jää tänastele ekstraklassi sortidele mitte ühegi tunnuse poolest alla. Nende pikk eluiga aga viitab nii talve- kui haiguskindlusele. Screineri firma 47 aastat tagasi aretatud, paljude kõrgete auhindadega pärjatud imeilus ’Stepping Out’ on tänaseni aedades aukohal.

1965. aastal Keppeli aretatud sordi ’Babbling Brook’ imelist puhas helesinist tooni pole siiani suutnud saavutada ükski aretaja. Üldiselt on talve- ja haiguskindlamad tumedamad sordid – sinised, punakad, violetsed, mustjad, pruunid. Näib, et koos looduslike värvipigmentide eraldamisega rakumahlast on valgete, heleroosade, -siniste ja -kollaste aediiriste immuunsüsteem kannatanud nii, et on langenud nende talvekindlus ja suurenenud haigustundlikkus. Aga ka heledate sortide hulgas on palju vastupidavaid. Tähelepanu tuleb pöörata kõrgeid autasusid saanutele, neid on pika aja jooksul kontrollinud ja testinud nii sordiaretajad kui hobiaednikud.

Aediiriste viimase põlvkonna aretised on korduvõitsvad iirised. Neid meie lühikese suve tingimustesse, kus napib nii sooja- kui valguspäevi, igatseda siiski ei maksa. Tavaliselt nad meil kaks korda suve jooksul ei õitse. Mõned aediirise imekaunid, graatsi-lised ja suursugused sordid võiksid kasvada siiski igas iluaias.

Võhumõõgad ehk siberi iirised

Viimastel aastakümnetel on aediirisele tõsist konkurentsi pakkumas habemeta iirised, neist 11 liiki kuulub siberi iiriste (ingl siberian irises) hulka. Siberi iiriste rühmast kaks liiki – sinine ja kollane – kasvavad ka meil looduslikult. Botaanikud nimetavad neid võhumõõkadeks, kuid aednikud eelistavad neist aretatud sorte kutsuda siberi iiristeks.

Siberi iiriste sorte püüti aretada juba 20. saj alguses, ent saadud seemikud olid äravahetamiseni sarnased põhiliigiga. 1957. aasta kujunes nende aretuses murranguliseks, sest avastati, et siberi võhumõõk on iseviljastuja, tolmeldes juba suletud pungas, nii et avanenud õie tolmeldamine teiste liikidega on mõttetu. Kui 1964. aastal võeti kasutusele keemilised mutageenid, algas nn siberlaste võidukäik, mis kestab tänaseni. Registreeritud sorte on praeguseks üle 2000. Modernsed siberi iirise sordid on täiesti külmakindlad, hästi kohanevad ja vastupidavad.

Siberi iirise juurekava koosneb väikesest sõrmejämedusest risoomist ning sellest lähtuvatest pikkadest nöörjatest juurtest. Nende tumerohelised mõõkjad lehed on 60–90 cm kõrgused ja 5–7 mm laiused, kindlakujulist lehvikut nad ei moodusta. Siberi iiriste kuni 1,5 m kõrgune sile jäik õievars on väga seisukindel. Vanematel sortidel on varrel tavaliselt 2 üksteise järel puhkevat õiepunga, uuematel võib varre ülaosa kandelaabrikujuliselt hargneda, kandes kuni 7 õit. Varased sordid alustavad õitsemist juuni keskel. Kuigi ühe õrnale liblikale sarnaneva õie eluiga pole pikk, on 3aastasel puhmikul juba 40–50 õievart, mistõttu siberi iiriste õitsemine kestab veidi üle kuu.

Uute sortide õite suurus on vanadega võrreldes kahekordistunud, kõige värskemate šedöövrite läbimõõt võib ulatuda 15 sentimeetrini. Traditsiooniliste siniste õite kõrvale on tekkinud ka puhasvalgete, hele- ja tumekollaste, violetsete, punaste ja pruunikate õitega sorte. Hulgaliselt on viimastel aastatel aretatud täidisõielisi sorte.

Kasvatamine

Parimad siberi iiriste kasvukohad on valgusrikkad ja päikeseküllased. Nad taluvad küll poolvarju, kuid õitsevad seal kehvemini. Kasvavad tavalises nõrgalt happelises kuni neutraalses viljakas aiamullas. Kuigi sordid on muldade suhtes leplikud, on neile vaja pinnas hoolikalt ette valmistada. Võivad nad ju ühes kohas kasvada isegi kuni 20 aastat.

Aediiristega võrreldes vajavad siberi iirised tunduvalt enam niiskust, seetõttu on kergeid liivmuldi vaja parandada savi ja turba lisamisega. Küll niiskusnõudlikud, ei talu nad siiski pikemaajalist üleujutust, seega on vaja parandada raskete muldade drenaaži liiva lisamisega. Mullaviljakuse tõstmiseks võib sisse kaevata kõdusõnnikut või komposti. Kuna siberi iirise juured tungivad sügavale ning taimed jäävad kasvukohale pikaks ajaks, tuleb neile kaevata 50–60 cm sügavused istutusaugud. Nende põhi täita paksu kõdusõnniku või komposti kihiga, millesse segada NPK 12-12-12 väetist. Toitainerikas kiht katta mullaga, et mitte kõrvetada istikute juuri. Kui istutusauk valada pilgeni vett täis ning alles seejärel istutada noored taimed, saavad nad peale toidu pikaks ajaks ka varuvee.

Siberi iirise risoomi ei tohi jätta maapinnale, see katta umbes 5 cm paksuse mullakihiga. Siberlased on väga tänulikud multšimise eest. See aitab hoida niiskust ning kaitseb mullapinda ülekuumenemise eest, mille suhtes taimed on väga tundlikud. Kui siberi iiriste kasvukoht ja istutusaugud on korralikult ette valmistatud, pole neid esimestel aastatel vaja väetada, sest noored taimed on üleväetamise suhtes väga tundlikud. Eriti halb on neile lämmastiku liig. Istiku ülesanne on korraliku juurekava kasvatamine, lämmastik sunnib teda aga kasvatama vaid liigset lehemassi. Hilisemal väetamisel tuleb jälgida, et kuiv väetis ei satuks lehtedele ega lehtede vahele.

Normaalse sademetehulga ning multšitud pinnase olemasolul taimed kastmist ei vaja, kuid pikema kuivaperioodi jooksul tuleb seda siiski teha. Kastma peab nii, et pinnas märguks sügavalt, pindmine niisutamine teeb neile pigem halba kui head. Siberi iiriseid võib ka ohtralt vihmutada, ent õitsemise ajal rikub see õrnu õisi. Sorte paljundatakse vaid puhmiku jagamisega kas varakevadel enne kasvu algust või augustis, mil risoomil pole veel arenenud noori juuri. Üleskaevatud puhmikud tükeldada terava noa või labidaga, nii et uuele istikule jääb 2–3 leherosetti. Risoomi poolitada ei või, lõiked tuleb teha nende vahelt. Aurumise vältimiseks lõigata lehti 2/3 ulatuses tagasi, vajadusel lühendada ka juuri.

Siberi iirise sorte talveks külma eest katta pole vaja. Et vältida vee kogunemist puhmiku sisse, on kõige parem lõigata sügisel nende lehed maha ja jätta samasse risti-rästi kevadeni. Nimekal saksa sordiaretajal dr T. Tambergil on õnnestunud siberi iirise erinevate liikide ning ka liikide ja sortide ristamisel ületada nende geneetilised barjäärid. Nii on siberi iiriste rühma lisandunud veel 11, kellest sibtosad ja chrytosad on jõudnud ka Eestisse. Looduslike veekogude ääres ning aia niiskemates kohtades võiks kasvatada kollase võhumõõga (I. pseudacorus) sorte. Sellisesse paika sobivad suurepäraselt veel jaapani teadlase aretatud pseudatad. Need imelised habemeta iirised kasvavad hästi ka tavalises aiamullas tüseda multšikihi all. Ilus ja huvitav Kämpferi iiris meie oludes pikalt vastu ei pea. Mõned soodsad aastad võib ta ju kasvada-õitseda, aga tavaliselt viib taime 2.–3. talv.

Kellel tekkis iiriste vastu sügavam huvi, lugege lisa Elle Ahse raamatust „Iiris”.

Artikli märksõnad