Saksa jõulutraditsioone peetakse vanimaiks maailmas ning need on olnud eeskujuks paljude teiste maade, sealhulgas eesti jõulukommete kujunemisele. Jõulud on Saksamaal olnud sajandeid ja on tänini kõige olulisem perekondlik püha aastas.

Jõulupühade ettevalmistused algavad advendiaja algusega, mis on kirikukalendrist johtuvalt liikuva iseloomuga. Advent tuleneb ladinakeelsest sõnast adventus–Adventus Domini ehk Issanda tulek ja koosneb neljast pühapäevast enne esimest jõulupüha. Jõuluaeg algab esimese advendiga, mis on ühtlasi liturgilise kirikuaasta algus. Sel puhul läidetakse esimene neljast advendiküünlast. Kodud täituvad magusate lõhnadega: tehakse esimene laar piparkooke (Pepperkuchen) ja jõulukoogikesi (Plätzchen), ahju pannakse jõulurull (Christstolle) ning tulele sätitakse hõõgveini (Glühwein) pott. Akendele seatakse piparkoogimajakesed, vana kombe kohaselt jõulusõime stseeni kujutavad figuurid, puust voolitud Vapra Tinasõduri kujuga pähklipurustajad (Nussknacker), küünaldega jõulupüramiidid (Weihnachtspyramid) ja muud teemakohased kaunistused. Käib justkui võistlus, kes kujundab oma akna ja koduukse kõige kaunimalt.

Esimesed kirjalikud ülestähendused Jeesuse sünnipäeva tähistamisest 25. detsembril viitavad 336. aastal Roomas peetud liturgilisele jumalateenistusele. Kuna Uues Testamendis puudub konkreetne viide Jeesuslapse sünnikuupäeva kohta, ühitati see pärast kirikuringkondades toimunud tuliseid vaidlusi paganlikutalvise pööripäeva tähistamisega, sest mis võinuks veel paremini sümboliseerida valguse võitu pimeduse üle. Riiklikul tasemel hakati 25. detsembrit Jeesuse sünnipäevana tähistama mõnevõrra hiljem – 380 usureformaatorist keisri Theodosius I korraldusel Konstantinopoolis. Juudamaale jõudis komme 6. sajandil, saksa kultuuriruumi Baieri sinodi ettepanekul 8. sajandil. 

Varaseim saksakeelne viide sõnale Weinachten pärineb 1170. aastal ilmunud käsikirjast „Speculum ecclesiae”, milles on lause: „Diu gnâde diu anegengete sihan dirre naht: von diu heizet si diu wîhe naht.” (eesti k Jumala arm langes sel ööl meie peale). Hiljem tekkis sellest sõnamugandus Weinacht, mis tugineb vanasaksakeelsetel sõnavormidel wîh ja wî(c)h+ nacht (öö). Ehk siis: see öö / sel ööl.

Jõulude tähistamine perekondliku koosolemisena sai samuti alguse Saksamaal: aastal 1535 tegi usureformaator Martin Luther ettepaneku ühitada senine Püha Nicolausi lastele kingituste toomise päev (6. detsember) jõulupühadega. 
Roomakatoliku kirik tähistas aga Püha Nicolausi päeva veel sajandeid ning tänaseni on riike, näiteks Holland ja selle kunagised asumaad, kus Sinterklaas jagab lastele endiselt kingitusi 5. või 6. detsembril. Armeenia apostlik kirik tähistab ametlikult jõule 6. jaanuaril ehk meie kirikukalendri järgi kolmekuningapäeval. Muu maailm on perekondliku tähtsündmuse sujuvalt ühendanud kristlike jõuludega 24.−26. detsembril. 

„Oh Tannenbaum, oh Tannenbaum...”

Katoliiklikes maades hakati juba 11. sajandil kirikutesse, linna- ja turuväljakutele üles seadma jõulusõime kujutavad stseene ning veidi hiljem hakkasid nende miniatuurseid koopiaid oma akendele sättima ka jõukad linnakodanikud. Esimene avalik jõulupuu ehiti Saksamaal 1419. aastal pagarimeistrite pealinnaks kutsutavas Freiburgis. Kuusk kaunistati pagaritele käepäraste materjalidega – küpsetiste, puuviljade ja pähklitega – ning see andis eeskuju ka koduste jõulupuude ehtimiseks. Juba siis tekkis komme, et pühade lõppedes võisid lapsed kogu kuusel rippuva magusa pintslisse pista. 16. sajandil hakati pühade ajal raehoonetesse, tsunftitubadese ja gildidesse üles panema igihaljaid puid –kuuski, kadakaid, jugapuid –, mida kaunistati peamiselt maiustustega, mis olid toona kallis kraam. 

Jõulupuu toomine koju ja selle rikkalik ehtimine sai Saksamaal alguse 19. sajandi keskpaigas, levides kiiresti üle Euroopa. Olles algul vaid jõukate privileeg, muutus jõulukuusk peagi kõigis ühiskonnakihtides pühade sümboliks. Kuuse kaunistamiseks kasutati kõike käepärast – alates käbidest, lihtsatest paberkaunistustest peenemast papjeemašeest valmistatud kujukeste, vatitupsude ja värviliste paelakesteni välja. Kuni 19. sajandi lõpuni olid kasutusel kaheharulised hõbedased või kuldsed savikuulikestega küünlahoidjad, hiljem asendati need märksa mugavamate, küünlarasva koguvate alustega küünlajalgadega. 19.–20. sajandi vahetusel hakati tootma säraküünlaid (Wunderkerze), maailma vanim säraküünalde patent kuulub aastast 1907 Hamburgi küünlavabrikandile Franz Jacob Welterile. 

Oluline tõuge külluslikult ehitud jõulupuu levikule ja kujunemisele pühade sümboliks oli 1846. aastal trükitud postkaart Inglise kuninganna Victoria jõulupuust, mis oli kaunistatud Saksamaal Tüüringis asuva väikese Lauscha küla klaasimeistrite käsitsi valmistatud jõulukuulidega. Algselt tehti seal peamiselt ümmargusi kuule, kuid 1847. aastal esimesed erikujulised kuuseehted –puuviljad, kompvekid, pähklid –, mis tõrjusid tasapisi söödavad kuusekaunistused välja.
 
Advendipärg (Adventskranz) võeti Saksamaal esmakordselt kasutusele 1839. aastal, selle ringikujuline sümbol on seotud nii kristlike kui ka muinasgermaani sümboolikaga juba ammu enne jõulude tähistamist. Advendipärja puhul eelistati looduslikke kaunistusi: käbisid, punapõskseid õunu, punased lindikesi. Saksa kombe kohaselt riputati kuusele neli salasoovi – üks igaks pühapäevaks. Algselt oli advendipärjal 4 suurt ja 19 väikest küünalt: suured sümboliseerisid advendipühapäevi ja väiksemad valgustasid Jeesuse tulekuks teed argipäevadel. Tänapäeval piirdutakse tavaliselt nelja küünlaga. 

19. sajandi keskpaigas hakati eriti Põhja-Saksamaal jõulude puhuks valmistama ka puidust voolitud jõulupüramiide, mis meenutasid sihvakat kuusepuud. Mitmekorruselised küünalde, kuusevanikute ja puust kujukestega kaunistatud püramiidid on tänini väga populaarsed, ehtides tihti kuuse asemel linnaväljakuid. Kasutusel on nii puidust kui metallist (mini)versioonid ning need on ehitatud nõnda, et küünalde põlemisest tekkiv soe õhk paneb liikuma õrna kellamängu. Jõulupuu viiakse Saksamaal toast välja 6. jaanuaril ehk kolmekuningapäeval. 

Südantsoojendava jõululaulu „Oh kuusepuu, oh kuusepuu...” sünd on samuti seotud Saksamaaga ja üksjagu põnev. Nimelt kasutas Leipzigi organist ja muusikapedagoog Ernst Anschütz jõululaulu muusikalise põhjana 16. sajandist pärinevat Sileesia rahvaviit, mida helilooja Melchior Frank oli pisut kohendanud ja teinud sellele kurvast armastusest kõneleva teksti. 1824. aastal sündis Anschützi versioon, milles armusõnumit asendas igihaljas jõulupuu. 

Jõuluvana (Weihnachtsmann) kuju ja isik on sajandite jooksul korduvalt muutunud ning ka Saksamaal oli kuni kirikureformatsioonini kingitoojaks Myrast pärit Püha Nicolaus. Jõulumehe saatja ja abiline kinkide jagamisel oli kas rüütel Ruprecht või kaunis blondijuukseline tütarlaps Christkindl. Nagu Rootsi Püha Lucia kannab temagi krooni, kuid enamasti ilma küünaldeta. Christkindlil võis kaasas olla väike vihane mehike Hans Tropp, kelle ülesanne oli välja selgitada, kas lapsed on olnud paid ja viksid ning neile vajadusel vitsaga säru teha. /../