Kõik on juba nähtud ja miski ei sütita. Kunagine ideaalne töö on viimased aastad olnud igav ja hommikune tööleminek vastumeelne. Noorte kolleegide innukus ärritab, sest ise ei leia tööst enam mingit rõõmu…
Kui töö on päevast päeva kestev igav pingutus, tuleb mõelda muutuste peale. Kuigi võib näida, et praegusel kiirel ajal peab kõik juhtuma sõrmenipsuga ja kohe, tuleb suure elumuutuse tegemiseks aega võtta. Kauged mälestused ja ununenud vihjed võivad anda kätte suuna, mida mööda edasi minna. Kas kippusin koolis alati rühmajuhiks ja ürituste eestvedajaks? Või olin see, kes alati kuulas teisi ja läks kaasa? Kas olen kogu aeg unistanud käsitöö tegemisest, aga olen seda edasi lükanud, sest pole aega?
Edene väikeste sammudega
Hea oleks kirja panna, milline oleks see töö, mida tõesti tahaksid väga teha. Samuti tuleks panna kirja oma tugevad ja nõrgad küljed. Kui on esinemishirm, aga tahaks väga saada õpetajaks või koolitajaks, peab kõigepealt endaga tegelema ja ennast koolitama. Kuigi tahaks midagi oma kätega teha, tuleks läbi mõelda, kas on olemas turg, kas keegi vajab sinu käsitööd. Millised on su oskused, materjalide saadavus ja maksumus jne.
Kui on juba ettekujutus, mida tahaks ja mis innustab, siis võib hakata väikeste sammudega selle poole liikuma. Väikesed muutused on head, sest need on püsivad.
Mõned soovitavad loobuda kohe kõigest vanast, keerata uus lehekülg ja sukelduda pea ees uude. Muidugi on ka see võimalik, kuid targem on edeneda sammhaaval, sest see on enamasti ka majanduslikult kasulikum.
Keskealise inimese identiteet võib olla tugevalt oma töö ja ametiga seotud. Inseneril, näitlejal või lasteaiaõpetajal on väga raske harjunud tööst loobuda ning kõhklused ja kahtlused on loomulikud. Sellisel juhul peab mõtlema, millest on kahju: kas on kurb lahkuda harjunud tööst või toredatest töökaaslastest?
Mida vanast kaasa võtta?
Millest tahaksid kinni hoida ja kuidas see on võimalik? Kui on igatsus vanade töökaaslaste järele, siis nendega võib ju ikka kohtuda. Kui tundub, et vanast, harjunud tööst on kahju loobuda, võib tükeldada probleemi osadeks ja mõelda, millisest osast oma töös on kõige rohkem kahju. Lasteaiaõpetajal on võib-olla kõige raskem loobuda lastega tegelemisest. Ehk saaks edaspidi tegeleda lastega mõnes huviringis, ka vabatahtlikuna? Vahest saab oma vana töö meeldivad külgi leida ja kasutada ka tulevikus?
Ametiga seonduv identiteet võib olla tugev. Siis tuleb pidada iseendaga kahekõnet ja arutleda, mida on sellises tugevas seoses oma ametiga head ja mida halba. Ennekõike tasub olla tänulik kogemuste eest: tänulik olemine lisab elurõõmu ja õnnelikkust. Psühholoogilised uurimused kinnitavad, et tänulikkus polsterdab ka intuitsiooni, millest on ametivahetusel palju kasu. Alati tasub meeles pidada, et uue õppimine on eneseareng, mis toob uusi kogemusi.
Mida ma sooviksin kogeda?
Ametit vahetades küsi endalt, mida tahaksid elus veel kogeda. Kas oled millestki puudust tundnud? Valikuid on ju palju ja ei maksa kinni haarata kohe esimesest pakutud võimalusest, vaid tutvuma peaks tööturu hetkeolukorraga ja pakutavate koolitustega.
Vabatahtlik töö kodu- või välismaal võib anda uusi tutvusi, avada uusi uksi ja näidata elu hoopis teise nurga alt.
Enne vanast tööst kiiresti ja lõplikult lahtilaskmist tasub kaaluda pikemat palgata puhkust, et saaks proovida uusi asju. Jälgida võiks ka igasuguseid koolitusi. Neid võib olla põnevaid ja saab ka hea ülevaate erinevatest võimalustest.
Läbipõlemisest ja tööväsimusest räägitakse palju. Kuid alati polegi see töö, mis muudab väsinuks ja võimetuks. Taustal võivad esineda hoopis tervise- või pereprobleemid, mida inimene ise ei oska näha. Seda võiks arutada näiteks psühholoogi või karjäärinõustajaga.
Paljud mõtlevad, et pääseks ometi kellast kellani tööst ja saaks olla vaba. Kui hakata enda tööandjaks, siis selgub varsti, et vabadus on näiline, sest oma firmaga alustamine on väga aeganõudev.
Iga toob sügavust
Keskeas on juba palju kogemusi ja oskad oma tööd hästi. Kas on mõtet jätta kõik sinnapaika ja alustada uue ameti õppimist? See on küsimus, mis tuleb enda jaoks selgeks mõelda.
Uue õppimine on alati avardav. Kuna on olemas elukogemus, siis võetakse õppimist tõsisemalt kui nooruses. Füsioterapeudiks õppiv insener panustab kindlasti õppimisse, kuid saab ka ühendada oma eelmise ameti teadmised ja kogemused uue erialaga.
Maailm muutub kogu aeg, samuti teisenevad ametid ja tööd. Kui meie vanavanemad ja vanemad olid uhked, et töötasid aastakümneid tööpingi taga või kontoris, siis praegusel ajal tahetakse elus rohkem kogeda. Tuleb meeles pidada, et 60 protsenti praeguseid ameteid on sellised, mida paarkümmend aastat tagasi polnud veel olemaski. Ja see areng jätkub. Paljudel noortel on korraga mitu ametit: päeval ollakse ametis kontoris, õhtul kohvikus teenindajana ja nädalavahetusel näiteks fotograafina.
Sünged hetked lähevad mööda
Ebakindluse hetki ja kahtlusi tuleb kindlasti ning siis peab endale meelde tuletama, et need lähevad mööda. Vahel võib selguda, et uus, õpitav amet ei olegi see, mis eemalt vaadates tundus põnev väljakutse. Sel juhul tuleb minna tagasi algusse ja tuletada meelde, mis olid need põhjused, miks sai mindud just seda uut ametit õppima või tööd tegema. Seda tuleb teha ka siis, kui tundub, et kõik on liiga raske ja ma ei saa seda kunagi selgeks. Enesehaletsusele pole mõtet aega kulutada. Ühegi uue asja õppimine ei jookse mööda külgi alla ja iial ei tea, kus sellest võib kasu olla. Teel uue poole peaks aga vahepeal seisma jääma ja vaatama, et suund oleks ikka õige.
Uuel elujärgul tasub ennast ümbritseda positiivsete inimestega. Vanemad või pereliikmed, kes manitsevad vanast kinni hoidma, sest see on ikkagi midagi kindlat, võtavad ära usu, et kõik sujub ja lõpuks läheb kõik hästi.
Pea püsti ja rõõmsalt seiklusele vastu!
Elust enesest
"Kasvasin oma ametist välja!"
Kaia (55): "Töötasin suures firmas koolitajana ja mulle meeldis see töö väga. Nautisin inimestega töötamist, ning seda, et oskasin ja tundsin oma ala põhjalikult. Sain käia komandeeringutes ja palk oli hea.
Uute ülemuste tulekuga ei muutunud alguses eriti midagi, kuid vähehaaval hakkas teisenema firma sisekultuur. Endised avatud koosolekud, kus kõik võisid oma arvamuse välja öelda ja seda võeti ka arvesse, olid nüüd läinud ülevalt alla korralduste andmiseks ja nende täitmiseks. Kuigi minu töö oli endine, hakkasin tundma, et kõik on liiga selge. Kasutasin koolituses samu fraase ja materjale ning tundsin end nagu robot. Ootasin nädala lõppu ja esmaspäeval ei viitsinud üldse tööle minna.
Kuna olen aeg-ajalt kahetsusega mõelnud, et miks ma küll ei läinud kunagi arstiteaduskonda, siis ühe toreda inimese julgustuse toel asusin tervishoiu kõrgkooli õendust õppima. Vahepeal oli nii metsikult raske, et kirusin ennast maa põhja. Telefonikõned emaga jäid lühikeseks, sest tema alalhoidlikud manitsused tekitasid süütunde.
Nüüd töötan kolmandat aastat haiglas õena ja hoolimata väikesest palgast olen rahul selle pöördega, mis ma elus ette võtsin. Sain eelmise töökohaga kokkuleppele ja sidusin oma uue ja vana ameti ning teen nüüd koolitusi elumuutuste ja karjääri teemadel. Oma toredate vanade töökaaslastega korraldame kord kuus saunaõhtuid."
