1. Kehakeel ei ühti sõnadega.
Kui kehakeel räägib ühte asja, sõnad aga teist – näiteks üteldes, et ta ei valeta, inimene samal ajal noogutab –, võib see anda märku valetamisest.
2. Mehed unustavad žestikuleerida.
Kui mehed valetavad, ei liiguta nad oma jäsemeid, samal ajal kui naiste aju suudab valetamise ajal loomulikumalt liikuda.
3. Ta on sõnaaher, räägib aeglasemalt ja teeb sõnade vahel pikki pause.
Valetaja teeb rääkides ebaloomulikult pikki pause, sest ta aju vajab rohkem aega, et mingi lugu välja mõelda. Lisaks kipuvad valetajad esitatud küsimust kordama – ikka selleks, et endale valetamiseks rohkem aega anda. Psühholoogid mõõdavad ka vastuste andmise aega, et näha, kas inimene valetab või mitte. Samuti võib valetaja küsimuse peale huuled kokku suruda.
4. Ta kasutab rääkides kaudseid väljendeid või lausekatkeid.
Kuna valetaja püüab kõne all olevatest asjadest ja inimestest kaugeneda, kasutab ta sageli ebamääraseid või kaudseid väljendeid, näiteks nime asemel fraasi "see naine". Lausekatked näitavad aga seda, et ta ei ole enda jutus väga kindel.
5. Valetaja pilgutab väga vähe silmi.
Inimesed, kes valetavad, ei pilguta tavapäraselt silmi tõenäoliselt sellepärast, et nad keskenduvad vale peale mõtlemisele ja rääkimisele.