Lühinägevuse tekkele aitab kõige rohkem kaasa laste bioloogiliselt nõrgenenud organism üldse. Enim allub sellele sidekude – lapsed on tänapäeval pikemad kui varem. Silmamuna kuju ja vastupidavus oleneb samuti organismi sidekoe üldisest seisundist. Nõrgema sidekoe puhul on silmamuna aldis venima juba tavalise pingutuse korral. Silmamuna pikkusest aga võib oleneda ka lühinägevus.
Lühinägevuse tekkes on oma osa kõigil kahjulikel keskkonnateguritel, nagu saastatud õhk, toitumise iseärasustel, allergiatel jm.
Iga ka normaalse nägemisega (silmaehitusega) inimene hakkab 40.–50. eluaasta vahel vajama lähedalt lugemiseks või peeneks tööks esialgu nõrku plussprille, sest aastatega kahaneb silmaläätse valguskiirte koondamise võime. Lääts muutub lamedamaks ja kaotab oma elastsust nagu kogu meie keha. Nüüd ongi aeg läätse aidata kumerate plussprilliklaasidega, mis koondavad valguskiiri.
Ärge selle pärast muretsege! Klaase tuleb küll iga paari aasta tagant numbri või poole võrra tugevamaks vahetada, kuid 55.–60. eluaastal on selle murega lõpp – siis silmad nägemise seisukohast enam ei vanane. Nüüd võivad silmi kahjustama hakata rohkem juba haigused, kuid õiged ja korralikud prillid on muidugi vajalikud.
Kokkuvõtteks: hämaras lugemine lühinägevaks ei tee, ent väsitab kindlasti.
