Katusepanija näitab ette: kuidas ehitada ja soojustada katust
kodus.ee
Üks peamisi vigu on tuuletõkke ära jätmine või valesti paigaldamine. | Shutterstock

Katusemeister seletab ning näitab puust ja punaseks ette, mida katuse ehitamisel teha ja mida kindlasti silmas pidada. 

“Meie töö hakkab peale 14kraadisest kaldenurgast, sest alates sellest on võimalik katusele kivi paigaldada. Klassikalise viilkatuse puhul on kaks kasutatavat lahendust – külm pööning või ehitatakse katusealune eluruumideks. Külma pööningu korral jäetakse sarikate vaheline ja pealne osa soojustamata, soojustatakse hoopis vahelae tasandil. Katuse ehitusel ja soojustamisel tuleks arvestada konstruktsioonide vastupidavuse, katusekalde ja soovitud soojapidavuseks vajaliku soojustus-materjalide paksusega,” ütleb Bendersi müügi- ja turundusjuht Marek Ruubel.

Tema sõnul tuleks erilist tähelepanu pöörata katuse soojustamisel erinevatele sõlmede ehitusele. Oluline on arvestada ka külmasildadega. Hinnanguliselt moodustavad soojakaod läbi katuselae vahelae ligikaudu 50% kogu hoone soojakadudest.

Soojustusmaterjalide valik on lai, alates villast kuni soojustusplaatideni. „Ei saa öelda, et üks on teisest parem. Oluline on materjalide omadused selgeks teha ja neid nõuetekohaselt kasutada. Siinkohal ei tasu unustada ventilatsiooni ja ventileerimise olulisust,“ nendib Marek Ruubel. (Vaata ka jooniseid).

 

Katuse vajalik ventileerimine

 

Spetsialisti sõnul tuleb kõikidel pööningutel jätta ventilatsiooniavad nii alla kui ka üles. Räästas peaksid ventilatsiooniavad olema katkematud ja vähemalt 25 mm suurused (kõrgus). Mõlema pool katuseharja peab olema vähemalt 50 mm suurune katkematu ventilatsioonivahe.
Kivikatuste puhul paigaldatakse räästasse ventileeriv roov või linnutõke. Ventileeriva räästaroov tagab katusealusele vajaliku tuulutuse. Linnutõke on vajalik, et vältida lindude pääsemist katusematerjali ja aluskatte vahelisele alale.

Maja üks suurimaid vaenlasi on niiskus, õigesti ehitatud katus kaitseb konstruktsioone vihmavee eest. „Üks peamisi vigu on tuuletõkke ära jätmine või valesti paigaldamine. Valides kvaliteetse hingava katusealuskatte, ei ole vaja eraldi tuuletõkke plaati paigaldada,“ rõhutab Marek Ruubel.

Mittehingava aluskatte puhul pääseb õhk soojustuse vahelisse ruumi tuulekasti laudade vahelt ja väljub harjatuulutuse kaudu. Katuse ventileerimiseks saab vajadusel kasutada ka tuulutuskive või ventilatsioonikorstnaid.
Mittehingav aluskate tuleb paigaldada selliselt, et sarikate vahelisele osale jääb sisse kerge lõtk. Sellega tagatakse niiskuse koondumine aluskattel sarikate vahelise osa keskele ning juhitakse vihmaveerenni. Kui aluskate on liigselt pingule tõmmatud, hakkab niiskus kahjustama sarikaid. Liiga pingul aluskate võib sooja-külma tsüklite vaheldumisel külmema ilmaga rebeneda.

Hingava aluskatte puhul ei ole vajadust jätta soojustuse ja aluskatte vahele tuulutusvahet. Aluskatte ja katusekivide vahelist ruumi ventileeritakse tuulutusliistu kanali kaudu (vt joonist).
Katusepinna kõrgema osa liitumisel seinaga tuleb katuse tuulutus lahendada tuulutuskivide abil või siis joonisel näidatud põhimõttel.
Hingava aluskatte puhul on Marek Ruubeli sõnul oluline, et katusekorrusel oleks tagatud ventilatsioon. Oluline ka siis, kui katusealust plaanitakse välja ehitada tulevikus, kuid töödega soovitakse jätkata hilisemas etapis. Ventilatsiooni puudumisel tekib sarikate vahelisse soojustusse niiskus ehk kastepunkt, kus õhus olev veeaur hakkab veeks kondenseeruma.
Selle vältimiseks tuleb konstruktsiooni soojale poolele ehk toa poolele paigaldada aurutõke. Üldjuhul tekib see ehitusel niiskemate tööde käigus, näiteks betoonivalamistööd, maalritööd jne. Kondenseerumisest annavad märku näiteks n-ö higistavad katuseaknad.
Seina liited ja katuse aluskatte liited tuleb üle teipida (soojustatud katusekonstruktsiooni korral). Samuti tuleb katuse läbiviikude ja korstnate ümbrused korrapäraselt veekindlaks muuta. Veekindluse tagamiseks kasutatakse erinevad teipe ja tihenduslinte.
 

benders_katuse_soojustamine.jpg

Mittehingava ja hingava aluskattega katusekonstruksioon.
Benders

Soojustamine: vill jäägu kohev!
 

Marek Ruubeli sõnul on üldiselt katuse soojustamise levinumad materjalid mineraalvill või puistevill. Vill peab paigalduse järel jääma kohev. Lõiked ja paigaldus peavad olema sooritatud täpselt, et ei jääks õhuvahesid. Sellised õhuvahed tekitavad kohe külmasildasid, põhjustades soojakadu. Eriti hoolikas tuleb olla sõlmede juures ja välisseinte nurkades.

Kaldkatuse puhul on soovituslik soojustuskihi paksus 250–300 mm. Kõige soojapidavam lahendus saadakse, kui soojustatakse sarikate vaheline ja pealne ning alumine osa. Oluline on jälgida, et villa liitekohad ei oleks eri kihtidel paigaldatud kohakuti.

„Renoveeritavate katuste puhul tuleb kõigepealt selgeks teha katusekonstruktsiooni seisukord. Võimalik on, et soojustus on paigaldatud, kuid on mõnest kohast ära vajunud või vajaks uuendamist. Enamikul kordadest on tegemist rätsepatööga ja olukord selgub tööde käigus,“ ütleb Marek Ruubel.

 

Sarnased artiklid